Müürileht

Materiaalse jätkusuutlikkuse, aegluse ja vähenemise poole pürgimine, mis on lugematute näituste, installatsioonide ja konverentside fookuses, toimub vaimse jätkusuutlikkuse arvelt ja jätkuvalt intensiivse projektielu kõrvalt. Samas on küsitav, kas väljakujunenud kultuuriformaadid viivad käegakatsutavate muutusteni. Ühe läbipõlenu mõtted.

Kirjatüüpidesse, mis vaatavad meile vastu tänavasiltidelt, raamatutest või suveniiridelt, ei pruugi tavavaataja põhjalikult süvenedagi, kuid nende sünni taga on enamasti kaalutletud tööprotsess. Mis on tänapäeva fondiloome eripärad ja mis eristab Eesti kirjakunsti muu maailma omast?

Sõnad ei ole lihtsalt kahjutud info edastamise tööriistad, vaid kõne ja keelega saab teha ka asju – seejuures mitte ainult häid. Lisaks ilmselgele vaenule üleskutsumisele, solvamisele või ähvardustele võib kahjustav keelekasutus olla esmapilgul märkamatu, kodeeritud ja alateadlik.

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord vaatleme terminit, mis aitab normatiivses maailmas võimalikult valutult ellu jääda.

Keskkonnaküsimusi ja feminismi on ilmselt lihtne vaadata eraldi. Mis on ühekordsetel kohvitopsidel, plastjäätmetel kajaka kõhus, vatipatjadel ja Istanbuli konventsioonil ühist? Eriti mitte midagi, kui niimoodi võrrelda. Tegelikult on vähemate võimalustega gruppide olukord ja keskkonnamuutused päris tihedasti seotud.

Sõpruses ja Artises linastuvad tänasest kuni pühapäevani nii esmakordselt publiku ette jõudvad kui juba teistel rahvusvahelistel festivalidel auhindu saanud dokumentaalfilmid inimestest ja kultuuridest USAst Tšetšeeniani.

Kõik feministid on vihased. Neid solvab, kui mehed neile lilli kingivad ja uksi avavad...Tuleb tuttav ette? Vaatame, mida on nende müütide kohta öelda feministidel endil.