Müürileht

Iga kuju püstitatakse vist selleks, et see tooks möödakäijale midagi mõttesse. Küllap on nii ka Konstantin Pätsi skulptuuriga, mis on Tallinnas juba paar kuud vaatamiseks väljas olnud. Ometi toob see mõttesse peamiselt ikka küsimuse, miks ja kellele seda õieti vaja on.

Miks ei võiks inimesed oma elamist korraldada nõnda, et metsloomadel on kõikjal mitte üksnes läbikäigu-, vaid ka kaasasustamisõigus, küsib Hent Kalmo, osalusvaatleja.

Lähiajalugu on pungil näidetest, kus nii autoritaarsed kui ka demokraatlikud riigid on püüdnud aktiivselt inimeste magamistuppa tungida. Kust jookseb privaatsusesse sekkumise piir?

Vajame aheneva kujutlusvõimega olevikus julgeid visioone, mis aitaksid suunda seada. Selleks pöördusime viie eesti inimese poole ja esitasime neile ühe küsimuse: kas ja kuidas toimiksid geograafilised piirid ideaalses maailmas?

Kuidas tuvastada, milline on õige ja originaalne eestimaine rahvarõivas, eestipärane nimi, autentne eesti toit ja aiavärav? Aga milline majandus sobib eestlase hingelaadile? Need on küsimused, millega satutakse silmitsi, kui 1930. aastate eeskujul võetakse siinmail taas ette kogu eluolu eestistamine.

Mis seos on Roger Federeril ja uneleval sekretäril? Või kas neil ei olegi mingit seost? Ja kas just selles pole häda? Moodsa inimese „heitlik tähelepanu” ja „harali meel” eksleb siia-sinna ega lase enam keskenduda. Kuid see kõik polegi nii uus, kui paistab.

Kui palju sellest, mida me räägime, jõuab adressaadile päriselt kohale? Kui suurt rolli mängib siin kas ajaline või ruumiline kaugus? Kes kannatab nn kriminaalse näo eelarvamuse all? Kuidas mõista inimest?

Tartu Kunstimuuseumis foto- ja videokogu hoidjana töötav Peeter Talvistu läheneb muuseumiga seotud problemaatikale läbi selle direktori Rael Arteli kuraatorinäituse „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?”.