
20 tulemust otsingule Iiris Viirpalu

Arvustus: Lumehelbekeste päralt on kaos
Z-generatsioonil ei jää peale woke-olemise midagi muud üle. Põlvkonna muresid püüdis noortepärases võtmes peegeldada VAT Teatri lavastus „Woke ja vihane”.

Vaba ja võimukas keha
Mida on ühist Thbilisis techno järgi tantsinud protestijatel, Joséphine Bakeril, iraani põrandaalustel koreograafidel ja inimesel, kes bussipeatuses lisaks tammumisele ka mingeid teisi liigutusi teeb? Nad kõik praktiseerivad liikumisvabadust, mis ei pruugi olla kooskõlas kehtivate normidega.

Üürnikud, keda keegi ei taha
Viimastel aastatel on kinnisvaraturul sagenenud juhtumid, kus korteri või toa väljaüürimisest keeldutakse inimese nahavärvi, rahvuse või puude tõttu. Karmimate näidete puhul kaasnevad üürileandmisega ette teatamata „kontrollkäigud” või diskrimineeriv sildistamine ja põhjuseta äkiline äraütlemine juba lepingu sõlmimise etapis.

Puudega inimene peab enda eest ühiskonnas võrreldes „keskmise eestlasega” rohkem seisma. Intervjuu Helen Bokmanniga
Oma igapäevaelus ei pea tavaline inimene mõtlema, kuidas ta punktist A punkti B liigub või kas ta pääseb sisse olulistesse avalikesse asutustesse. Ühiskond koosneb aga erinevatest rühmadest, mille vaheline sidusus määrab tegelikult ühiskonna ja kultuuri jätkusuutlikkuse ja tervise laiemal tasandil.

Miks kirikus ei tantsita?
Sõltumatu Tantsu Lava eestvedamisel leiab sellesuvisel Arvamusfestivalil 12. augustil aset pisut provotseeriva pealkirjaga arutelu „Miks kirikus ei tantsita?”. Keskustelu sisuks on, kas usk päästab või hävitab maailma ning mis on kunsti roll selles. Iiris Viirpalu otsib tantsu ja religiooni kohtumis- ja lahknemispaiku.

Heledalt põlev elujanu
Visuaalselt mõjusas Linnateatri tantsulavastuses „Melujanu” peegeldub inimlik otsing ja kokkukõla, lähedus, püüdlus ja pürgimine – elu enese pidevalt muutuvad killud. Lavalolijad otsivad, vahetavad, pööravad pea peale perspektiivid, et leida õiget – vastust, mõtet, oma tegude tähendust?

Puhtaks puhutud väljad
Lavastusega „Põletatud väljade hurmaa” liigub Renate Keerd koos Kompanii Niiga juba tuttavlikel pindadel, segades huumorit ja absurdi kriitilise hoiaku ning mänguliste vormidega.

Elud näidendiraamatus
Lavastuses „rogerandtom” domineerib tekstitasand, mille kaudu avatakse lavastusprotsessi, teatri põhiküsimusi, teeskluse-reaalsuse vahekorda. Tähelepanuväärselt komponeeritud näidenditekst peidab endas mitut üksteistest välja kooruvat reaalsustasandit. See on tõeline näitemäng, kus liigutakse näiliselt mängleva kergusega süžeesisestel korrustel edasi-tagasi, kord näideldes näitlemist, siis jällegi näitlemisest eemaldumist.

Elav inimene täiusele orienteeritud tantsijanahas
Võtsin saalis istet kujutlusega, et lavastus käsitleb pigem parodeerivas võtmes tantsijaks olemist, võimendades või, vastupidi, naeruvääristades valdkondlikke stereotüüpe. Hea on, et eksisin. Laval oli ühe tantsija portree, ilma naeruvääristamiseta ning vinte peale keeramata. Kandvaks osutus aususe taotlus: kuigi kaasnes valikumoment selle osas, mida tantsijakarjääri nüanssidest publikuni tuua, mõjus Jérôme Beli „Cédric Andrieux” oma eheduses siiski ausana.

Linnameditatsioon paralleelreaalsuses
„Remote Tallinn” pöörab fookuse subjektile keskkonnas, meie kogemisviisidele, tajule, sisseharjunud mustrite suhtelisusele, ent esitab lisaks sellele ka eksistentsialistliku varjundiga küsimusi. Rännak on ühtlasi ka mõtteharjutus, linnameditatsioon, millesse poetatud irooniamaigulisi, ühiskonnakriitilisi ja humoorikaid stseene.

Mikroplahvatused Peramaa perifeerias
Tänavuse, 1.–2. novembril Tartumaal Rõka külas Peramaa puhkekeskuses peetud semiootika sügiskooli alateemaks oli „Sees ja väljas”, millega võeti luubi alla Eesti kirjanduse ja teatri tõlgendamine ja toimimine kohalikul kultuuriväljal ning nende tõlkimine võõrkeeltesse, väliskultuuridesse.

Enne(kõike) olemisest
Mis tunne on osaleda kontvõõrana SDE ministrite, ERRi juhtkonna liikmete ja Swedbanki koosolekutel? Muljeid belgia kunstniku projekti käigust ning reaktsioonidest sissetungijasse vahendab teksti kohalik esitaja.