Müürileht

Eesti Pagulasabi ja ÜRO pagulasameti koostöös korraldatavaist küsitlusuuringutest ning neile tehtud pöördumistest selgub, et põgenikel on Eestis keeruline pääseda arsti ja psühholoogi juurde ning nad ei leia erialast tööd ega sobilikke eesti keele kursuseid. Paljudel neist pole aga isegi elamisluba.

Monteerija ja produtsent Liis Nimik püüab oma esimese täispika dokumentaalfilmiga „Päikeseaeg” juhust ja vaatleb märkajaid.

Kuum kliima ja elurikkuse kadu eeldavad avalikult sektorilt senisest kiiremaid, laiema toetuspinna ja pikemaajalise vinnaga otsuseid. Selliste otsuste tegemisel võib kaasata poliitikakujundamisse arutleva miniavalikkuse ehk praktika, mida tuntakse Eestis rahvakogu nime all.

Olukorras, kus 68% kväärnoortest peab justkui iseenesestmõistetavalt kogema koolikeskkonnas vaimset vägivalda ning perekonnaõpetust õpitakse 15 aastat tagasi välja antud õpiku järgi, tasub küsida, kas see ikka peab nii olema. Kas terve inimgrupp peab tõesti end 12 aastat oma elust ebaturvaliselt tundma?

On hoiakuid ja hirme, mis kanduvad edasi põlvest põlve. Lapsed ei ole siiski määratud kordama oma vanemate ja vanavanemate saatust. Alguspunkt põlvkondadeülese traumaga toimetulekuks võib olla perealbumite lehitsemine, esitades paralleelselt raskeid küsimusi ja kuulates tähelepanelikult.

Mitmekesine, kujutlusvõimet kaasav, uudishimust kantud tantsimine tundub professionaalide pärusmaa. Odavus ja paindlikkus eneseväljendusvormina teeb sellest aga demokraatliku kogemuste allika – ehk isegi tehnoloogia, mis on ühtaegu loomulik ja üleloomulik.

Fossiilkütustel baseeruvate tööstusharude jaoks on uueks päästerõngaks süsihappegaasi kinni püüdev tehnoloogia. Uurime lähemalt, mis see on ja kuivõrd see sobitub kliimaneutraalsesse tulevikku.

Nüüdisajale kohaselt on aktivism leidnud sotsiaalmeedia kujul uue platvormi, kus oma häält kuuldavaks teha. Milliseid keelelisi ja visuaalseid tööriistu valida virtuaalsel tööpõllul ja milline on nende mõju väljaspool veebikeskkonda?