Müürileht

Eesti suvi on löönud ukse mõlema jalaga lahti, pooleaastase hallusega harjunud inimeses pitsitab aga päikesepaisteliste päevadega jätkuvalt surve olla õues. Mõned festivalid on juba möödas, ent üksjagu üritusi ootab ees. 

Vestleme värske debütandiga kirjanduse köögipoolest, vahust, õhust ja õrnusest, muidugi armastusest, aga ka konservatismist ja fundamentalismist, traditsioonide kaitsmisest, moraalselt õigustamatutest privileegidest ja viimaks sellest, mis on ja mis ei ole päris raamat.

Fred Jüssi järgi on vaikus üks meie suurimaid loodusressursse, aga usutavasti on vaikuse kogemise võimalus (ja lähedus) lisaks sellele ka privileeg. Suurlinnade ümbruses ei pruugi olla võimalikki leida soppi, kuhu näiteks liiklusmüra ei ulatuks, küll aga võime teritada kõrva Muraka rabas, Viru- ja Pärnumaa metsamassiivides ja nii mõnelgi Eesti saarel.

Kaheksa aastat tagasi tekitas mõiste „pagulane” Eestis hüsteeriat. Kuus aastat hiljem rääkisime juba sõjapõgenike aitamisest üleüldise empaatiaga. Mõlemal juhul olid kõne all isikud, kes olid jäänud neist suuremate jõudude hammasrataste vahele. Pagulased on tavalised inimesed, kes on sattunud ebatavalistesse oludesse, mis muutuvad nende jaoks järjest keerulisemaks.

Matkaentusiast ja Müürilehe kujundaja Madis Katz annab algajale puramiseks kümme küsimust, mis esimese matka unustamatuks elamuseks teha võiksid.

Mõned arvutimängud on sihilikult vägivaldsed. Mõned ei ole, ent see tõik pole takistanud mängijaid avastamast, kuidas mängusüsteeme mõne vägivaldse teo eesmärgil manipuleerida. Toome teieni juhuslikult valitud näited arvutimängude veidrast vägivallamaailmast.

Viieteistaastaseks saamise puhul võtsime ette Müürilehe esikaaned läbi aja. Lappasime arhiive, kolasime asjaosaliste mälukoridorides ja märkisime verstaposte.

Sünnipäeva puhul palub Müürilehe toimetus lugejatelt luba nostalgiaradadel ekslevaks jutuajamiseks, mille käigus räägitakse ka säärastel igavikulistel teemadel nagu pangaorjus, meediumite üleküllus, tasuta töötamine ja läbipõlemine.

„Õu” on mitmetähenduslik sõna, kihiline nagu sibul. Õu võib olla mõistetud kui aed või hoov. Õu on Õismäel ja taludes majade vahel, õu on aiaga piiratud tükk eramute ümber. Kuid õu on ka kõik see, mis ei ole minu toas või teiste tubades või kontorites või koolides või kaubanduskeskustes, see tähendab kõik see, mis on väljas.

Vaatasin näoraamatust, kuidas #MeToo tõi väga igapäevases kontekstis esile häirivaid lõimesid, ja kuulsin nokude vaikimist. Kohatu vaikus. „What’s on your mind?” küsib näoraamat. Ütleks ise?