Müürileht

Kuidas tunda end väärtuslikuna maailmas, kus edu mõõtühikuteks on töö ja selle eest saadav tasu? Vastuse sellele võib saada aasta tööturult eemal viibides. 

Lugu Preobraženskoje küla kangelase koju saabumisest.

Kõikenägeva jälgimisühiskonna kontseptsioonis pole midagi põhimõtteliselt uut – ka meie esivanematel oli käitumis- ja moraaliprintsiipidest kinnipidamise tagamiseks oma järelevalvemehhanism, mille kajastusi kohtab näiteks hoiatusmuistendites. Lubage esitleda – metshaldjad, surnuvaimud, päkapikud ja jumal.

Seekordne proosapala viib lugeja Bolti taksosse, mille tumedanahalise sohvri ning põletushaavadega kaasreisija vahel hakkab hargnema pingestatud luuleanalüüs.

Kui viimasest põhjalikumast televiisorivaatamise ajast on möödas umbes kümme aastat, võib Eesti telemaastikul toimuv põhjustada mõnevõrra hämmingut, aga loodetavasti võimaldab see ka teatavat antropoloogilist perspektiivi.

Kooliaja peale mõtlemine on alati üks mälestuste lõngakera keerutamine – kunagi ei tea, kuhu välja jõuad ja millesse end mässid.

Kudumine nähtusena seostub ühtaegu nii maavillasuse ja kõige muu kodusega kui ka glamuurse ja (kõrg)moodsaga, minevikulise ja tänapäevasega, lääne ja idaga. Nõnda sõltub kontekstist seegi, mis pilguga vaatame näiteks 21. sajandi Eestis – kas siis isiklikus või avalikus ruumis – kuduvat isikut!

Kätlin Kaldmaa proosapala tegevuspaikadena vahelduvad Berliin, Barcelona, lennujaam, hotell, vestlusring, kuid need on vaid vahepeatused teel pellerisse.

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse taas välja kirjanduse aastaauhinnad. Suursündmuse eel on ehk paslik jagada tähelepanekuid kirjandusauhindade hingeelu kohta, rohkem küll jagaja ja kajastaja kui saajana.

Kui kodust on saanud kontor ning tööle jalutamine tähendab marsruuti magamistuba-köök-elutuba, suureneb igatsus ka päriselt tööle minemise järele. Mida me neil kunagi iseenesestmõistetavatel hommikutel küll kogesime?

Kas inimsuhted muutuvad sellest, kui suhtlus kolib virtuaalsfääri? Isiklik ja aus sissevaade sellesse kiiresti muutuvasse maailma pakub ühe võimaliku vastuse.

Tanel Toomi „Tõde ja õigus” on toonud Vargamäele tagasi värvid ning nagu romaanis, on ka filmis tegelased elavad inimesed, mitte statistid mingis idealistlikus skeemis.