Müürileht

Seekordne proosapala viib lugeja Bolti taksosse, mille tumedanahalise sohvri ning põletushaavadega kaasreisija vahel hakkab hargnema pingestatud luuleanalüüs.

Fragmendid eksoskelettide ehitamisest ja betoonkoridorides ekslemisest, assehole’susest ja patriarhaarsest tunnustusest, ulmekirjandusest, Vahingust ja oma laulu leidmisest.

Ma pidin ära sõitma, et kirjutada sellest – kuumusest maha langenud lehtede sahinast, selle sahinaga nad meelitasid ligi sügise, milleni oli veel tükk maad minna.

Kuivõrd saame me endale kahetsust lubada? Krugovaya tekst Aare Pilve tõlkes küsib ebamugavust tekitavaid küsimusi kinnisideeks muutunud enesehoole diktatuuri kohta.

Kuumal kuurortsaarel lõõgastuvad ema ja poeg, kes seni olid lahutamatud. Ulman neid kauaks aga käest kinni hoidma ei jäta.

Uusaastaõhtu telestuudios. Otsesaade, kuhu piltilus saatekülaline kohale ei ilmu. Just sellisest olukorrast hakkab hargnema Katrin Pautsi jutustuse veider sündmustejada.

Kätlin Kaldmaa proosapala tegevuspaikadena vahelduvad Berliin, Barcelona, lennujaam, hotell, vestlusring, kuid need on vaid vahepeatused teel pellerisse.

Anne Vetiku proosaloos saab üks tavapärane päev kontoris ootamatult ulmelise kulminatsiooni.

Mannekeenid vaateakendel näevad välja nagu elus inimesed: sihvakad, trimmis, ilmetud. Naised, lõuad uhkelt püsti ja peened valgest plastist jalad välja sirutatud, uhkeldavad läbi säravpuhtaks pestud akna selgelt väljajoonistuvate rindadega, mis on peaaegu nagu päris.

Taavi Eelmaa ulmeline proosapala viib meid aastasse 2125, kus ilmutavad end ka A. H. Tammsaare ja Zhuangzi.

Lugu tulevikust ja tüdrukust, kes vaatab tagasi aega, mil koolitunnid olid kolitud Zoomi, kinno ei saanud ja sõpradega ei tohtinud kohtuda.

See on üks suguvõsa kokkutulek. Sugulased ja hõimlased tulevad kokku, sest perekond, vaat miks. Mõned näod on tuttavad, teised mitte nii väga. Suguvõsa on elujõuline, sest vanad pole surnud ja noori võrsub juurde.