Müürileht

Kätlin Kaldmaa proosapala tegevuspaikadena vahelduvad Berliin, Barcelona, lennujaam, hotell, vestlusring, kuid need on vaid vahepeatused teel pellerisse.

Anne Vetiku proosaloos saab üks tavapärane päev kontoris ootamatult ulmelise kulminatsiooni.

Mannekeenid vaateakendel näevad välja nagu elus inimesed: sihvakad, trimmis, ilmetud. Naised, lõuad uhkelt püsti ja peened valgest plastist jalad välja sirutatud, uhkeldavad läbi säravpuhtaks pestud akna selgelt väljajoonistuvate rindadega, mis on peaaegu nagu päris.

Taavi Eelmaa ulmeline proosapala viib meid aastasse 2125, kus ilmutavad end ka A. H. Tammsaare ja Zhuangzi.

Lugu tulevikust ja tüdrukust, kes vaatab tagasi aega, mil koolitunnid olid kolitud Zoomi, kinno ei saanud ja sõpradega ei tohtinud kohtuda.

See on üks suguvõsa kokkutulek. Sugulased ja hõimlased tulevad kokku, sest perekond, vaat miks. Mõned näod on tuttavad, teised mitte nii väga. Suguvõsa on elujõuline, sest vanad pole surnud ja noori võrsub juurde.

Tauno Vahter pani kirja kiiresti arenenud sündmused ühest Loksa poole suundunud bussist.

Minu vene südamest Teie eesti hingele

Linnafestivali UIT meeskond otsis välja mõned mõned toredad, jaburad ja loodetavasti fantaasiat käivitavad vanad fotod Tartust ning edastas need erinevatele kirjutajatele.

Presidendi ootamatust seiklusest vanamutiga kirjutab Armin Kõomägi. Lugu on kuulatav ka autori enda sisseloetud audiojutuna.

Lapsele nime panemise keerulisest kadalipust kirjutab Piret Jaaks.

Jüri Kolk kirjutas Müürilehe rämpsunumbrisse lühiloo olmeliste küsimustega põimitud flirdist.