Müürileht

Tugevnenud energiajulgeolek, rohelisem elukeskkond, kiirem regionaalareng, võrdsem ühiskond – kogukondlikule energiatootmisele panustades võiksime tabada mitu kärbest ühe hoobiga.

Müürilehe juubeliaasta puhul taasavaldame vanu häid lugusid, mis omal ajal kas muutsid või ei muutnud maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Kummituslikest majadest kirjutas Sven Vabar esmakordselt #3 Müürilehes 2008. aasta mais.

Käesolev plaat on umbes seitsme tunni pikkune audio-DVD-kogumik, mis koondab Lópeze vaiksemaid töid, pikim neist kolme tunni pikkune.

Mulle on alati meeldinud Bradbury meelelisus, aistingulisus. Tema lood pole abstraktsioonid ja analüütilised targutused, nagu ulmes (ja mitte ainult ulmes) väga tihti tavaks, vaid reaalne kohalolu füüsilises maailmas.

„Memoriali” alustav „Epiloog” kõlab svengrünberglikult. Grünbergi puhul on huvitav, et tema loomingu kõige põnevam osa peitub lühikestes ja tontlikes fragmentides, mitte selgepiirilistes suurteostes. Võib-olla teatud tüüpi loojad ei tohigi oma parimaid teoseid kunagi kirjutada, sellega rikuksid nad kõik ära.

Riigis oli kõigepealt nii: suuremate linnade rahvaarv vähehaaval kasvas, väikelinnades ja maakohtades jäi inimesi vähemaks. Põllumajandus aga edenes sellest hoolimata, sest asjad käisid nüüd hoopis teisiti kui varasemate sajandite, isegi aastatuhandete vältel. Ka maaga seotud sõnad olid teised. Maal kasutati nüüd linnade sõnu, millest maarahvas enam aru ei saanud. Näiteks sõna „talu” asemel öeldi „farm”.

Motion Sickness of Time Traveli taga peitub USAs Georgias elav daam nimega Rachel Evans, kes teeb eksperimentaalset ambient’i.