Müürileht

Lugu tulevikust ja tüdrukust, kes vaatab tagasi aega, mil koolitunnid olid kolitud Zoomi, kinno ei saanud ja sõpradega ei tohtinud kohtuda.

Tauno Vahter pani kirja kiiresti arenenud sündmused ühest Loksa poole suundunud bussist.

"Õitsengu äärel" on veidralt realistlik romaan, mis kujutab küll lähenevat katastroofi, kuid ei tegelased ega neile kaasa elav lugeja tunne seepärast hirmu.

Uute edukate bändidega kaasneb tihti kaks spetsiifilist rõõmu: leidmine ja ootamatus. Leidmine on rõõm mõistmisest, et orbiidile on ilmunud midagi uut ja huvitavat.

Kirjastaja kuvand on enamasti natuke küsitav ja halvemal juhul on ta loll vereimeja, ühesõnaga, umbes nagu produtsent muusikas.

Sattusin hiljuti lugema umbes kümne aasta vanuseid rootsi kirjandusajakirju. Lisaks artiklitele, mille sealt leida lootsin, jäi mulle silma üks tekst kroonikarubriigist – „Õiged kirjanikud ei tantsi” (Karlsson 2003). Ah nii siis? Jajah.