Läinud nädala hakul Euroopa Liidu Majas pidulikult lõppenud sõnavõistlusest, mille korraldajateks Euroopa Komisjoni Eesti esindus koostöös Eesti Keele Instituudi ja ajalehega Postimees, võttis osa 850 inimest, kes esitasid kokku ligi 3000 sõnapakkumist. Võistluse eesmärgiks oli eelkõige leida ladusaid ja eestipäraseid sõnu mõistete jaoks, mis Euroopa Liiduga seotud tekstides tihti ette tulevad, kuid millel seni hea eestikeelne vaste puudus. Võistluse üldvõitjaks valiti aga sõna „nuhvel”, mis tähistab nutitelefoni ja tahvelarvuti omadusi ühendavat seadet. Palusime luuletaja Siim Lillel näidata, kuidas võistluses sündinud sõnad ka lausesse istuvad – siin on Eestimaa hetke üks värskemaid luuletusi.

Aasristmik

Aasristmikul põkkusid autod, kaks.
Juhid väljusid, kaasreisija eespoolsest autost.
Kolmekogu!
„Raisk, värkvõrgust välja, kui sõidad!” ta karjus.
Ja temake kohkunult vastas, ent oli temagi huvipool –
Auto ju puha katki (autol rool, hobujõud, muud olulised asjad) –,:
„Mul pole ju nuhvlit, ei ole, ei ole!”
(Too kolmas, sinise silmaga neiu kõrvalistmelt, naeratas.)
Ja esmases neist, ses säravalt riides, ta läikivas näos,
lõi loitvele õud: „Ei ole, ei olegi nuhvlit? Kuis nutistus käid?
Kord nägin ma sinusugusest filmi, sa sajandist number 13!”
Ja temake vabandas, lörinal ohjeldas nöha:
„Ei ole, ei ole, ei ole, see tõesti on kole, on kole.”
Nii jäigi siis katki see puhkenud riid,
kustus sealsamas ja kohe.
‘Tea teinekord kõnejuht, aeg kuhu viib?
On praegu, siis minevik kohe.
(Too kolmas, sinise silmaga neiu kõrvalistmelt, naeratas.)