Müürileht

Pihelgas otsib ridade kaudu vastuseid kahele vägivalda puutuvale küsimusele.

Veebruarinumbris paneb Jüri Kolk luuleridadesse jumaldamise fenomeni.

Jaanuarikuistes tekstides nendib Mart Kangur tundeid ja tõdesid, mis vast kunagi ei muutu.

Lõhmus otsib detsembrikuu luuleridades vastuseid küsimustele lagunemisest, korrast ja vaikusest.

Joonas Veelmaa tekst tunnistab ausalt üles, et kiirustamisest hoolimata olulisele lähemale ei jõuta.

Inga Gaile näitab sõrmega alatult piiri taga oleva järgmisele piirile.

Kesk peadpööritavaid kilovatt-tunni hindasid jagab Vootele Ruusmaa oma ridu elektri aadressil.

Sepperi tekstid poetavad lugeja suveromantilise melanhoolia keskele.

Patu ja õndsuse vahealasid künnab juuninumbris üles Hebo Rahman.

Andrus Kasemaa ei muretse, kui hambad koledaks on läinud, sest kole on ka riik, odavad riided ja hinnad.

Aprillinumbri luuletustes sõnastatakse killustunud tõed ja ajastuülene karje.

Lauri Pilteri roheline taskuraamat sobitub metsajaki taskusse, kõnetab endaga sarnast uitlejat ning haagib end siis südame ligi nagu kiuline taimeseeme varruka külge.