Müürilehe narkonumbri kirjanduskülgedel leiab Jim Ashilevi Za/Umi teose „HAPKOMAH” mitte-arvustuses, et raamat ei tee narkosõltuvust cool’iks, vaid annab hääle neile, kellel pole seda kunagi olnud.

„HAPKOMAH. Kuidas minust sai HAPKOMAH. Ja lisaks kõik lood Nihilist.fm’ist”
Za/Um, 2016
205 lk

Kui me olime 13-aastased, käisime klassivendadega Kinomajas filme vaatamas, sest see oli ainus koht Tallinnas, kus päriselt veidraid asju näidati. Üks neist filmidest oli Danny Boyle’i „Trainspotting” (1996).

See Irvine Welshi samanimelisel romaanil põhinev film rääkis šoti heroiininarkarite argielust. Pidudest, korterihängidest, mälus peaga ringikeppimisest, pisivargustest, suurematest roimadest ja surmast. Seda kõike saatis tunnusloona Underworldi „Born Slippy .NUXX”, hea pikk techno-nätakas. Loo juhatab sisse lihtne kajav süntesaatorikäik, mis ujutab kuulaja üle mingi lootusrikka kurbusega. Seejärel lisandub Karl Hyde’i kaikuv hääl. Sõnadest suurt midagi aru ei saa, kõrvu jäävad vaid üksikud sõna- ja lausekatked: „poiss”, „tal oli kemikaale”, „aga ta naeratas sulle”. Kõlab, nagu keegi soniks eufooriliselt unes. Sonimisele lisandub kerge kõditav tiksumine, mis lubab, et nüüd kohe tuleb. Hyde jätkab soigumist. Ja kaua ei pea ootama – tulebki! Tuimalt ja kindlalt kloppiv rütm, konkreetne litter, ligi kümme minutit pikk.

Filmis kujutatud 90ndate klubikultuur ja rentslielu läksid meile hinge. Vaatamata sellele, et Spud (Ewen Bremner) oma pruudi kodus voodilinad täis sittus ja selle kõik hommikusöögilauas istuvale perele õnnetul kombel näkku viskas, või sellele, et Renton (Ewan McGregor) Šotimaa kõige rämedamas vetsukabiinis potti sukeldus, et veealuses maailmas oma väljaroojatud opiaadiküünlad üles otsida, ning jah, vaatamata isegi stseenile, kus surnud beebi laes roomas, oli see film lihtsalt liiga cool, et olla tõsi. Tegelaste eelhipsterlikest kostüümidest stiilse kaameratööni, lahedast näitlejate ansamblist paugutava ja pulbitseva soundtrack’ini – see film oli otsast ääreni cool.

Film algab sellega, et tüübid jooksevad pärast vargil käimist elu eest mööda tänavat ja taustaks mängib Iggy Popi „Lust for Life”. „Vali elu,” ütleb Renton kuulsas monoloogis. „Vali töö. Vali karjäär.” Nimekiri asjadest, mida korralikul väikekodanlasel valida, on pikk. Muidugi mõtleb ta seda kõike irooniliselt. Tema pole mingi närune väikekodanlane. „Ma valisin mitte valida elu,” ütleb ta. „Ma valisin millegi muu. Ja mis põhjusel? Ei olegi põhjuseid. Kes vajab põhjuseid, kui sul on heroiin?”

Me tahtsime olla nagu need tegelased. Mu pinginaaber võttis endale Jonny Lee Milleri tegelase järgi hüüdnime Sick Boy. Tegime klassivenna isa kaameraga isegi oma narkofilmi „Haiged lapsed”, kus mulle anti ehitusplatsil nuga, pakiti prügikottidesse ja visati üleujutatud keldrikorruse sogasesse vette. Vereks vajamineva ketšupi tõime Viru keskuse burgerirestoranist. Kõigil meist polnud veel häälemurretki olnud, aga film oli tõsine. Relvad pakiti spordikottidesse ja noad välkusid.

Ühesõnaga, „Trainspotting” mõjus väga inspireerivalt. Me tundsime selle tegelaste elutunnetuses midagi ära, kuigi keegi meist ei süstinud heroiini. Õigupoolest polnudki heroiiniteema meie jaoks filmis peamine. See moodustas pigem sünge tausta, oli justkui päästik, mis käivitas elamusrikka loo, efektne vikat, mis niitis tegelased noorelt maha, et seada nad armutu valiku ette: süsti end surnuks või tööta end surnuks. Lootust ei ole. Kõik on putsis niikuinii. Ühiskond on putsis, riik on putsis. Tulevikku ei ole.

Seda oli meilgi, Tallinna eliitkoolipoistel, kosutav kuulda. Kui kirjandusõpetaja hiljem küsis, mida me sellest filmist õppisime, siis irvitasime üleolevalt. Mida me õppisime? Don’t do drugs? Umbes nagu see film oleks tehtud selleks, et kedagi õpetada.

Lootust ei ole. Kõik on putsis niikuinii. Ühiskond on putsis, riik on putsis. Tulevikku ei ole.

*

„HAPKOMAHi” raamat nii cool ei ole. Sellel pole nakatavat soundtrack’i ega seksikat näitlejaskonda. Muidugi, Welshi romaanil ka polnud, see kõik lisandus hiljem koos filmiga. Ometi ma ei näe, kuidas „HAPKOMAHi” materjaliga saaks eales kinos mingit popkultuurilist lõbusõitu teha. Fentanüül on raamatu üks ja ainus peategelane ning loost läbi roomavad orki sattunud hinged tema orjastatud apostlid.

Loost ei puudu muidugi oma huumor ja stiil. Jutustaja keelekasutus on rohmakas, sirgjooneliselt lajatav, umbes nagu toorem techno. Teksti õigekiri on teadlikult jäetud korrigeerimata. Kirjutamistehnikat iseloomustab printsiip „nii nagu torust tuleb”. Filtreerimata tekst. Räpane, sogane. Ingliskeelsed käibefraasid segunevad eestivene (narko)slängiga. Mõningate terminite tähendused hammustasin alles lugemise käigus lahti. See tekst ei tegele millegi ümbertõlkimise või lahtiseletamisega, vaid vahendab kogemust otse. Lugejale kantakse ette reportaaž kohast, mida tahaks pidada paralleelmaailmaks, sest see meenutab zombi-apokalüpsist. Ometi toimub see meiega siin ja praegu. Täiesti uskumatu.

Just see siin-ja-praegu-aspekt teebki raamatu eriti rängaks ja puudutavaks. Kui „Trainspottingut” oli võimalik vaadata distantsilt, mõeldes, et see on ju ainult film, siis „HAPKOMAHi” puhul sa lihtsalt tead, et olgu seal nii palju ilukirjandust sees kui tahes, see kõik on liigagi usutav. Ütlus „küürakat parandab vaid haud” omandab jutustaja fentanüülikroonika valguses mingi eriti võika varjundi.

Cool’ile pole siin ruumi. See on ka põhjus, miks ma arvan, et kui ma praegu kooliõpilasena seda loeksin, siis ma ei irvitaks üleolevalt õpetaja küsimuse peale, et mida see raamat mulle õpetas. Sest õpetlik on see lugu kindlasti. See näitab väga selgelt ära, kui rängaks võib asi minna ja et see võib juhtuda igaühega meist. Ometi ei tee raamatu autor(id) seda manitsevat näpuviibutust, mis enamasti noorele uudishimulikule inimesele just vastupidist mõju avaldab. Pärast „HAPKOMAHi” lugemist vaevalt et keegi huvi pärast „küüru” tahaks teha, samas kui „Trainspottingu” stiliseeritud madaluses oli ka midagi kutsuvat.

Need „sõnumid teispoolsusest” annavad hääle neile, kellelt see on ära võetud; kel pole seda kunagi olnudki.

Ometi ei taha ma öelda, et „Trainspotting” heroiiniisu peale oleks ajanud. Ei, me tahtsime poistega lihtsalt sama head välja näha kui Ewan McGregor ja Jonny Lee Miller. Tahtsime olla sama lahedad isiksused. Selle tehte me suutsime ära teha, et heroiinipõrgus midagi väga kutsuvat pole. Kui, siis ainult ideetasandil. Hea kinos vaadata.

Reaalelulisele kaalule vaatamata on ka „HAPKOMAHi” puhul siiski võimalik nautida selle ilukirjanduslikku kvaliteeti. Seal valitseb sisu ja vormi ühtsus: raamatu keel ja stiil on sama katki kui sisu. Jutt on värskendavalt otsekohene ja kirjeldused toored. Võtame kas või üht diilerit kirjeldava lõigu leheküljelt 47: „Ootan, teen suitsu, kaks, järsku näen üle sõidutee Sõle tn ühikast jooksmas ühte klassikalises naariku setis tüüpi. Mustad NIKE tossud, NIKE must kiledress, NIKE must kilejope, üleõla meestekott ja kilejope kapuuts tihedalt nööridega ümber pea tõmmatud. Mõtlen, et see on ilmselt minu tüüp.”

Sedasorti otseütlevad, justkui kepiga näkku löövad kirjeldused vahendavad maailma, mis on nii täbar, et ajab paratamatult naerma. Kroonik Hapkomah pöörab teadliku kõrvalpilgu nii iseendale kui ka situatsioonidele, mida ta kirjeldab. Enesekriitilisus ja empaatiline vaade kaaskannatajatest küüruorjade eluolule teeb ta lugejale usaldusväärseks. Ta justkui ütleks üheselt mõistetavalt: „Ma kirjutan sulle otse põrgust. Sa ei taha siia tulla.” Sõnum jõuab kohale ilma üleliigse moraliseeriva ja patroniseeriva näpuviibutuseta.

*

Sellepärast peangi „HAPKOMAHi” raamatut üheks 2016. aasta olulisimaks teoseks. See on tekst, mis toob päevavalgele tõe, mille väljarääkimiseks pole siiani leidunud vahendajat. Need „sõnumid teispoolsusest” annavad hääle neile, kellelt see on ära võetud; kel pole seda kunagi olnudki. Need on häälitsused ja korinad mahasalatud massihauast meie enda tagahoovis. Kroonik Hapkomah seab meid fakti ette: see kõik on reaalne. See juhtub meiega siin, praegu. „Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll,” lubab eessõna.

Ja seetõttu pole „HAPKOMAHi” raamatu puhul ka asjakohane vaagida, kas meeldis või ei meeldinud, kas oli põnev või mitte. Loeb see, mida me raamatust saadud teadmistega nüüd peale hakkame. Alustuseks on juba selle raamatu lugemine ja edasilaenamine sammuke valguse suunas.

Pilt esilehel: emon halim (CC by 2.0)