Kui soovime ühiskonda, mis baseerub teistega arvestamisel, teadlikkusel ja hoolivusel, tuleks selle poole liikumist alustada kogukondadest. Nendega ei tohiks aga liituda mitte iseendale ja oma lähedastele parema äraelamise tagamiseks, vaid selleks, et üheskoos kasvada.

Kui Nõukogude Liit kokku varises, purunesid koos sellega igasugused kahtlased kommunistliku lehaga nähtused, nagu kommuunid, ühiselu, ühiskondlikult kasulik töö jms. Ka kogukond oli tärkavasse individualistidest koosnevasse kapitalistlikku riiki mittesobiv igand. Ega seda sõna tollal kasutatudki. Kui üldse, siis viitena sajandialguse ühismaa süsteemile ja erilisele kollektiivsele tagurlikkusele, mida me omistasime oma idanaabrite küladele ja mingi piirini ka omaenda mineviku mõnedele piinlikematele momentidele, kus kogukond otsustas ilmaasju inimese eest ja inimene oli, hambad ristis, vait. Erinejaid põlati nõidadeks, libahuntideks või tõusikuteks ja üksiku unelmaid hoiti vaka all.

Alles 2000ndate alguses hakkas sõnale „kogukond” tekkima uus, helgem tähendus. Sellele aitas kaasa osalt kodanikuühenduste töö, millega osutati, et kogukond võib olla väärtuslik jagatud huvide eest seismise vahend. Pisitasa on kogukonnad saanud sisse üha suurema hoo. Nende poole pöördutakse nii ülekäte läinud arendajale vastu astumiseks kui ka selleks, et ise kuhugi või millekski areneda. Kogukonnal võib olla eraomandiks peetava vastu oma huvi, mille arvesse võtmist nad nõuavad. Nii koonduvad inimesed kogukondadesse aiva sagedamini looduse kaitseks. See, mida neoliberaalne majandussüsteem näeb majandusressursina, paistab kogukondlikust vaatenurgast olevat ühisvara – väärtus, mille rahaliseks ressursiks muutmine halvendab sellega seotud inimeste elukvaliteeti. Sellisena on kogukond kapitalistlikule süsteemile paras peavalu ja pinnuks silmas, isegi kui kogukonna turjale veeretatakse sellesama süsteemi tekitatud probleemide lahendamist, sh vaesuse ja ilmajäetusega toimetulekut. Kogukondlikele ettevõtmistele jagatavate projektirahadega loodetakse näiteks parandada olukorda maapiirkondades, kus elujärg ja suhted on väga kehvaks muutunud. Projektide ajutisus ja laiema materialistlikel väärtustel rajaneva ühiskonna mõju sellistele eesmärkidele paraku kuidagi kaasa ei aita.

Koostöö või isoleerumine

Kogukondadest on saamas mingile osale inimestest eri ohtude maandajad. Olgu käivitajaks hirm keskkonnakatastroofi, tuumasõja, veel tõsisema pandeemia või hoopis mõne vandenõu võigaste tagajärgede ees, sellised kogukonnad võivad pakkuda julgust, oskusi, kuuluvustunnet, kindlustada mingilgi määral tulevikku. Paraku käib selliste teadmiste ja ühisusega sageli kaasas ka üleolek ja ülbus, millega räägitakse ja mõeldakse neist, kes kogukonda ei kuulu.

Järelemõtlikkuseta võib kogukond muutuda nii üksikute eripärade jõhkraks rõhujaks kui ka isekate, enesekesksete ja eristavate vaenulike rühmituste aluseks. Ent pole ühtki põhjust, miks see peaks nii olema – kogukonna ajalooliselt negatiivsed jooned on olnud tingitud ajastutest, milles need on kujunenud, keskkonnast, kuhu need on asetunud. Kogukondades on suur isoleerumispotentsiaal. Nii on tekkinud ka mulje, et kogukondades peitubki inimkonna väikluse ja ksenofoobia alge – ehkki koostööalteid kogukondi on ilmselt kokkuvõttes märksa rohkem.

See, mida neoliberaalne majandussüsteem näeb majandusressursina, paistab kogukondlikust vaatenurgast olevat ühisvara – väärtus, mille rahaliseks ressursiks muutmine halvendab sellega seotud inimeste elukvaliteeti.

Praegused, sageli huvipõhised kogukonnad kipuvad samuti koondama sarnaseid. Ühise keele otsimise asemel on eelduseks sisemine ühtlus. Eristujat ei püüta küll maha suruda nagu „Libahundi” Tiina ajal, aga seda peamiselt seetõttu, et see eristuja on lihtsalt mõnes teises, „oma” kogukonnas. Selliste hajali gruppide sõltumatus üksteisest on samuti omamoodi komistuskivi, kuna see vähendab motivatsiooni koostööks ja pingutusteks, et leida ühisosa ja tulla toime erisustega. Kohapõhised kogukonnad kipuvad lisaks tiirlema mingi teema ümber ja hoiavad nõnda eemal neid, kellele pole oluline näiteks kohalik kool, kultuurimaja või mõni muu fookuspunkt, mis on kogukonna sütitanud. Ja lõpuks kipuvad kogukonnad jääma üsna hääletuks laiemas poliitilises süsteemis.

Neist karidest on siiski võimalik mööda laveerida. Näiteks Inglismaal veab rahvaassambleesid, olemuselt kogukonnaveetšesid, sealne keskkonnakaitsjate massiliikumine Extinction Rebellion. Tuues kokku tavademokraatias üha enam pettunud inimesi, eriti kohalikul, kogukondlikul tasandil, koondavad assambleed olulist infot selle kohta, mis on inimestele päriselt tähtis, ja neil on valmisolek muutusi ise ellu viia. Sedasi tekitavad nad huvi ka poliitikutes.

Tulevased kogukonnamudelid

Keskkonnakriisi haardes kujunevate kogukondade oluliseks jooneks on teadlik töö sisemise mitmepalgelisuse ja mitmekesisuse nimel. Niisugused eneseteadlikud ökokogukonnad suudavad nihutada inimarengu jätkusuutlikele rööbastele, seda esmalt inimsuhete tasandil. Tänapäeva ühiskonna võistluslik materialism ei sobitu ka kogukondades kujunenud inimloomusega. Ma’ikwe Ludwig, üks „tahtlike kogukondade”[1] juhtliige ja Tantsiva Jänese ökokogukonna eestvedaja, osutab uutele kogukonnaliikumistele kui säästlikuma, rahuldust pakkuva elu mudelile.[2] Just sellistes keskkondades saab minna võistluslikult materialismilt üle materialiseerunud empaatiale – vastastikusele toele, mis aitab meil kasvatada teistega arvestamist, teadlikkust, hoolivust. Sellises keskkonnas peame iseennast analüüsima ja arenema – viisidel, mis pole tarbimisühiskonnas võimalikud. Uued, keskkonnateadlikkusel rajanevad kogukonnad näitavad eeskuju ja loovad tulevikku kooskõlas iseendaga. Häda on aga selles, et sageli on pingsa eeskuju näitamise hinnaks suutmatus säärast ideed laiemalt levitada – kes vaadata tahab, see näeb, aga vaatajaid ei pruugi olla piisavalt.

Keskkonnakriisi haardes kujunevate kogukondade oluliseks jooneks on teadlik töö sisemise mitmepalgelisuse ja mitmekesisuse nimel.

Sellest hoolimata püüavad tahtlikud kogukonnad sirutuda üle oma piiride, et muuta seda, kuidas ühiskond endiselt toimib. Sellised kogukonnad on omamoodi ümberkasvamise ja meie kõigi ümberkasvatamise vahend; ettepoole vaatavad, tulevikku katsetavad ja kehastavad kasvupinnased. Sedamööda, kuidas kurjemaks muutuv kliima seab meid silmitsi meie enda loodud, ent nüüdseks haldamatu uue reaalsusega, otsib üha alandlikumale positsioonile sunnitud inimene kogukondi, mis pakuksid turvatunnet. Toimida saavad need ometi vaid siis, kui nendega ei liituta ainult iseendale ja oma lähedastele parema ära- või üleelamise pakkumiseks, vaid selleks, et üheskoos kasvada.

Tulevikku tõotavaks saab pidada ainult neid kogukonnamudeleid, mis suudavad luua vastastikku toetava koostoime inimese ja keskkonna vahel. Eesmärk peaks olema jõuda mitmeliigilisse maailma, kus igaüks leiab võrdse koha nii endast erinevate liigikaaslaste kui ka teiste olendite seas. Need mudelid on juba olemas, ent need on esialgu teistest kaugel ees. Nende inimarengu horisondi poole liikuvate eeskujude kannule ilmub kummatigi üha rohkem järgijaid. Mahajääjatel tasub pilku teritada ja neile järele kiirustada. Vaid nii on lootust, et tulevikku loovalt, teadlikult ja erisusi ühendavalt üheskoos kasvavad kogukonnad on arvukamad kui need, mille keskmes on teisevaenulik eraldumine.

[1] Esialgu religioossetele, ent nüüdseks ka paljudele muudele teadliku valiku ja ühistöö tulemusena sündinud kogukondadele, sh ökokogukondadele viitav termin.

[2] Ludwig, M. 2017. Together Resilient: Building Community in the Age of Climate Disruption. Vt ka Lockyer, J. 2017. Community, commons, and degrowth at Dancing Rabbit Ecovillage. – Journal of Political Ecology, nr 24, lk 425–466.

Aet Annist on antropoloog, kes on uurinud, kuidas peegelduvad ühiskondlikud vastuolud noorte käitumises ning otsinud kogukonda keskusküladest ja sotsialismijärgsusest ning põhjusi selle puudumisele. Praegu tegeleb ta esmajärjekorras keskkonna- ja kliimaaktivismi ning selle uurimisega nii Eestis kui ka Inglismaal.