Elu tavapärast rütmi aeglustavad afektiivsed hetked on kui „augud” või „pausid” ideoloogiates, mis avavad uusi vaatenurki, võimaldades paremini mõtestada ka laulu- ja tantsupeo traditsiooni olemust.

2017. aastal korraldasid noored tantsupeolised vihma tõttu ära jäänud tantsupeo asemel spontaanse etenduse Vabaduse väljakul. See on näide positiivsest afektist, mida iseloomustab isetekkelisus ja uudsus. Foto: Priit Simson

Mis on afekt? Kujuta ette esimest tõeliselt kevadist õhtupoolikut. Sellist, kus üle pika aja saab käia palja peaga ja kinnasteta. Sa kõnnid tuttavatel linnatänavatel ja inimesed on oma tubadest välja roninud, mõned istuvad isegi kohvikute välitoolidel. Päike ei looju enam enne tööpäeva lõppu ja õhus on tunda kevadet. Ma julgen arvata, et pea iga lugeja on kogenud esimese kevadpäeva tunnet. See tunne on üks võimalus, kuidas afekti seletada – mingi atmosfäär või meeleolu, mis ei kuulu päriselt sulle, vaid n-ö antakse sulle. See on kogum helidest, lõhnadest, valgusest, ajast ja kohast, mis tekitab mingi teisiti olemise, tajumise ja mõtlemise hetke selles, mis on muidu juba tuttav. See on teatud argine tähelepanu sellele, mis muidu jääb tähelepanuta.

See on üks mitmetest afekti seletamise võimalustest. Täpselt sellised momendid, mida mulle meeldib kutsuda afektihetkedeks, on ajendanud mind seda artiklit kirjutama, et mõtestada üht teoreetilist kontseptsiooni argitasandil. „Afekt” on humanitaar- ja sotsiaalteadustes kuum sõna juba alates 1990ndatest, mil toimus miski, mida kutsutakse afektiivseks pöördeks. Lühidalt ja ülevaatlikult võib afektiivset pööret kirjeldada kui tõdemust, et lisaks keele ja tekstide analüüsimisele on oluline ka eluline kogemus ja teave, mis jõuab meieni meelte ja keha kaudu. See on info, mis saadab meid igapäevaelus. Näiteks kui teadlane uurib Eesti taasiseseisvumist, siis ei piisa ainult sellest, et ta tutvub toonase statistikaga või loeb raamatuid poliitiliste otsuste ja majanduslike reformide kohta, tehes arvuti taga analüütilist tööd, vaid on oluline, et teadlane kogeks mõnda (öö)laulupidu ja üritaks mõista, mis tunded ja meeleolud võisid valitseda 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse Eestis. Varasemaid uurimismeetodeid ei heideta sellega kõrvale, vaid tähtis on kombineerida neid afektiivse teooria põhitõdedega. Afektiuuringud rõhutavad, et teooria ja filosoofia kasvavad välja elust, kuigi neil on kindlasti võime ka elu kujundada.

Niisiis toovad afektiuuringud meid lähemale igapäevaelule ja meeltega kogetule. Siin artiklis tahan keskenduda afektile kui teatud kollektiivsele (veidrale) intiimsusele argielus ja argihetkedes, mis tekib läbi aeglase tähelepanu kogemusele, mida jagatakse ümbritseva maailma ja inimestega.[1] Ma alustasin artiklit kevadetunde kirjeldusega, kuna see hetk sisaldab mingit intiimsust avalikus sfääris, mis tuleneb erinevate võõraste kokkutulemisest samas ajas ja kohas, sellel on potentsiaali tuua endaga kaasa uutmoodi eksistentsi jagatud aegruumis. Väidan, et rahvuslustunne 20. sajandi lõpu taasiseseisvumisperioodil tekkis või tekitati suuresti samamoodi – atmosfääris, tulles kokku tuttavates kohtades võõraste inimestega, aga luues midagi uut. Tahan mängida ideega, et poliitilise rahvustunde kujunemisel oluliste meeleolude märkamiseks peab olema aega, oluline on hetkes n-ö kohal viibida. Elu tavapärast rütmi aeglustavad afektihetked on kui „augud” või „pausid” ideoloogiates, mis avavad meile uusi vaatenurki. Niisiis ei pea ma kogemuse all silmas kogemuste rohkust või erakordsust, vaid intiimset ja aeglast tähelepanu kogemusele.

Afektiuuringud rõhutavad, et teooria ja filosoofia kasvavad välja elust, kuigi neil on kindlasti võime ka elu kujundada.

Afekti seos feminismiga

Eesti õigekeelsussõnaraamat defineerib afekti kui „tundepurske” või „tormilise tundepuhangu”. Selline definitsioon on pigem kaugel sellest, kuidas afekti defineeritakse ladinakeelsest sõnast „affectus” tuletades inglise keeles ning kasutatakse afektiuuringutes. Nii Cambridge’i sõnastik kui ka inglise etümoloogiasõnastik defineerivad afekti nimisõnana kui „eelsoodumuse, tuju, vaimu või keha oleku, mille on tekitanud välistegurid”. Kui mõelda mainitud kevadisele hetkele, võime näha sarnasust pigem afekti säärase definitsiooniga – tuju ja meeleolu taju, mis n-ö antakse inimestele erinevate välistegurite koosmõjul.

Küsimusele „Mis on afekt?” on palju erinevaid vastuseid. Minu jaoks on vastamisel oluline filosoofiline haru, mis on suuresti mõjutatud Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari tööst. Nad rõhutavad emotsiooni eraldiseisvana afektist ja afekti impersonaalsust – afekt, erinevalt emotsioonist, ei „kuulu” indiviidile, vaid on miski, mis eksisteerib indiviidist väljaspool. Niisiis, kui mõelda jällegi mu eespool pakutud kevadõhtu meeleolule, võime näha, et ka minu arusaam afektist tuleneb nende filosoofiast – see on kollektiivne meeleolu inimeste vahel, mille on tekitanud (materiaalsed) välistegurid – linnatänavad, helid, lõhnad. Selles mudelis tuleks mõista afekti mingi välise jõuna, mis luuakse tajude tasandil, tekitades kollektiivse meeleolu – afektis ei saa olla kunagi päriselt üksi, vaid seda peab kogema koos kellegagi või millegagi.

Erinevaid afekti tõlgendamise võimalusi liidab kehade, materiaalsuse, meelte ja emotsioonide rõhutamine. Nagu juba mainitud, on afektiuuringute eri harudes oluline arusaam, et see, mida me peame ratsionaalseks ja intellektuaalseks, on alati mõjutatud meie meeltest, kehalistest kogemustest, atmosfäärist, milles viibime, ja tunnetest. Siinkohal tahan välja tuua, et afektiuuringute rõhuasetused kattuvad sellega, mida Lääne kultuur on seostanud naiselikkusega. Afektiteooriat võib seega näha feministlikuna, kuna see toob esiplaanile selle, mis on muidu olnud tagaplaanil ning mida on seostatud pigem ebatähtsa ja irratsionaalsega, millegagi, mis pärsib „progressi” ja mõttetööd. Naiselikkust on seostatud ka kollektiivsusega – rõhk „mina” asemel „meil” –, mis on ka afektiteooria keskne tees.[2]

Foto: Priit Simson

Laulupidude afektiivsus

Kui mõelda ennekõike koosolemisele ja emotsioonidele, tahan mõtestada laulu- ja tantsupidude traditsiooni kui mingit veidrat intiimse ühistunde loomist rahvaalgatuse kaudu. Kujutagem ette hetke laulupeost: sajad tuhanded inimesed palavas juulikuus, külg külje kõrval, higised, näod põlenud või riided läbi vettinud ja varbad-sõrmed külmast lillad, koor laulmas laulu, sinimustvalged lipud lehvivad, naistel on rukkilillepärjad peas, paljudel pisarad silmis. Mis see on? Mis see on, mis ajab välja tuhanded inimesed, kes mõtlevad endast ise kui omaette hoidvast rahvast?

Just rahvuslustunne laulupeo näitel on ideaalne seletus kollektiivsele afektile. Laulupidu on ehe näide koosolemis- ja ühtekuuluvustundest; see on millegi uue loomise tunne, või millegi, mis on ohus, alalhoidmise tunne – nende kolme kombinatsiooni võib ehk mõista rahvuslustundena. Kui vaatame afekti kui intiimsust, milles ei olda kunagi üksi; kui meeleolu tasandil toimivat jõudu, mis toob inimesed kokku, tihti juhuslikult, ja julgustab neid teisitiolemise ruumi looma, siis ajalooliselt on laulupeod just seda teinud. Teisitiolemise ruumi all ei pea ma silmas konkreetset ruumi, vaid võimalust anda hääl sellele, mida varem polnud võimalik välja öelda. Üldistavalt rääkides oli 1980ndate lõpu ja varaste 1990ndate laulev revolutsioon just alternatiivse koosolemisruumi loomine ühiskonnas, mis oli pikka aega eestlaslikku koosolemist alla surunud. Samas võib öelda, jällegi üldistavalt, et ärkamisaeg lõi nähtavalt ja teadlikult ruumi millelegi uuele – Eesti riigile ja eestlastele kui poliitilisele rahvusele. Mõlemal ajajärgul loodi alternatiivseid rohujuuretasandi algatusi ning koosolemisviise poliitilises ja sotsiaalses sfääris, mis ei soosinud olemuslikult ja kohati isegi ei lubanud midagi sellist. Laulupidude eesmärk oli mõlemal puhul hoida alal mitmekesisust impeeriumides – seda tehti ennekõike meeleolude ja tunnete tasandil.

Afekti märkamine on sõltuv elu aeglustamisest. Aeglustades märkame paremini meid ümbritsevat maailma ja olendeid, kes seda meiega jagavad.

Tänapäevased laulupeod ei pea enam võitlema eesti kultuuri ja keele alalhoidmise eest – nad võivad nende olulisust rõhutada ja selle üle mõtiskleda, kuid nende sõnum ja mõte peaks rohkem ajaga kaasas käima. Ma pean siin silmas näiteks viimase laulupeo pealkirja „Mina jään”. Mis on need tingimused, et jääda? Milline on see Eesti, kuhu jääda? Milline on see eestluse vorm, mis meid eestlasteks jätaks? Kellega koos siia jääda? Kas, kes ja mis tingimustel saavad siia tulla? Muidugi on nende küsimuste üle ka arutletud, kuid tahaks näha seda veel rohkem laulupeo kontekstis. Sooviks kuulda rohkem, kuidas laulupidu ajaga kaasas käib ja eestluse mõistet avab. Ka sellele mõtlemiseks on vaja leida aega, et panna tähele seda, mis on meie ümber muutunud. Tihti on need muutused tajutavad just tunnete ja meeleolu tasandil.

See ei tähenda aga seda, et laulupeo puhul ei võiks näha värskeid isetekkelise koosolemise vorme. Tervitatav näide pärineb siinkohal ülemöödunud suve laulu- ja tantsupeost, kui grupp noori korraldas ise vihma tõttu ära jäänud tantsupeo Vabaduse väljakul. Esiteks näeme, kuivõrd olulist rolli mängib meeleolu loomisel selline lihtne tegur nagu ilm. Ehk oli isetekkeline laulupidu võimalik just seetõttu, et ilm aeglustas või vähemalt muutis laulupeo planeeritud kulgemist. Just välistegurid olid need, mis lõid võimaluse tekitada midagi uut, midagi programmivälist. Abiks oli ka tehnoloogia: Facebook, kus jagati infot rahvale ja tantsijatele, ning teemaviited #tantsimekoos, #tahametantsida ja #muidueijää. Olgugi et tantsud, mida tantsiti, olid programmipõhised, on noorte peo isekorraldus näide sellest, et laulupeo kontekstis on võimalik tekitada midagi uut. See isetekkeline pidu on väga oluline ka seepärast, et sellest said osa inimesed, kes võisid olla piletist ilma jäänud või kes ei saanud seda endale mingil muul põhjusel lubada.

Sellised hetked on näited afektist kui millestki, mis loob alternatiivseid võimalusi koosolemiseks erinevate inimeste vahel ootamatus materiaalses keskkonnas. Selleks et afektil oleks positiivne väljund, on olulised isetekkelisus ja uudsus, mitte vana kordamine. Afekt on tähtis, kuna siis me märkame seda, mis jääb märkamata, ja näeme uusi võimalusi seal, kus neid muidu tähele ei pane – nii nägid noored võimalust luua teistmoodi tantsupidu omal käel ja teises kohas. Afekti märkamine, nagu artikkel on juba maininud, on teatud määral sõltuv elu aeglustamisest. Aeglustades märkame paremini meid ümbritsevat maailma ja olendeid, kes seda meiega jagavad. Aeglustades on meil mahti tekitada midagi uut, pannes tähele vana värske pilguga.

[1] Epp Annuse artikkel „Afekt, kunst, ideoloogia. Aeglase teooria manifest” ajendas mind selles artiklis aeglusele tähelepanu pöörama. Vt Vikerkaar, nr 3, 2015.
[2] Kuna eri inimeste jaoks on feminism niivõrd lai ja erinevalt tõlgendatav mõiste, siis siin esitatud seosed esindavad ennekõike autori isiklikke vaateid.

Eret Talviste kaitses äsja Northumbria ülikoolis doktorikraadi. Oma doktoritöös uuris ta afekti, intiimsust ja esteetikat modernistlikus ja feministlikus kirjanduses. Tal on samas ülikoolis ka väike uurimisprojekt võrdsuse ja mitmekesisuse kohta humanitaarvaldkonna õppekavas.