Üle saja päeva on möödunud päevast, mil Vladimir Putin vallandas Ukraina „kolmepäevase sõja”,  uskudes omaenda valesid ja oodates kiiret võitu. Selle aja vältel on aina selgemaks saanud, millised on Kremli peamised eesmärgid ja kuidas inforünnakud nende elluviimist toetavad.

Kremli inforünnakud Ukraina vastu olid alanud palju varem. Venemaa riiklikud valedevabrikud, mida juhivad nn meediaväljaanded Russia Today (RT) ja Sputnik, sisuliselt inforelvad, olid juba alates 2014. aastast levitanud müüte ja valesid Ukraina vallutamise õigustamiseks.

EUvsDisinfo andmebaasis on üle 5000 erineva Ukraina vastu suunatud desinformatsiooni juhtumi, mis moodustab tublisti üle kolmandiku kõigist kogutud kaasustest. Kremli-meelsed narratiivid ulatuvad lääne süüdistamisest maailma valitsemises kuni Ukraina ja saatana enda püha liiduni välja.

Kaks keskset valet

Ent Kremlil on kaks narratiivi, mis on ülejäänutest siiski tublisti olulisemad. Esiteks, „hüsteeriline russofoobia” on haaranud maailma. See narratiiv on lihtsakoeline – kõik, kes on Venemaa või tema tegevuse vastu või kritiseerivad seda, teevad seda irratsionaalsest hirmust ja alusetust vihkamisest kõige veneliku vastu.

Esialgu oli „russofoobia” narratiiv suunatud peamiselt Ukraina, samuti nende EL-i liikmesriikide vastu, kes on väljendanud oma arvamust Venemaa üha agressiivsema ja sõjakamalt käitumise kohta nagu Poola, Tšehhi või Balti riigid. Kui aga EL-i vastuseis sõjale tugevnes, hakkasid Kremli-meelsed kanalid levitama „russofoobia” lugu laialdasemalt. Venevastatus levivat narratiivi järgi üle Euroopa nagu kulupõleng.

Hirmu ja vihkamisega kauplemine, mängides samal ajal „ohvrit”, sai kiiresti Vene diplomaatia ja valitsusametnike lemmiktegevuseks. Mis puutub valeinfo levitamise taktikasse, siis on see tavaline – eitada ja juhtida tähelepanu kõrvale põhjendatud kriitikast. Nagu muinasjutus poisist, kes hüüdis hunti, tähendab „russofoobiale” viitamine vastust igale sammule, mida lääs astub, et takistada Venemaa sõjapidamist.

Teiseks, Ukrainast on saanud natside kasvulava, kes kujutavat endast ohtu kõigele venelikule. Natsismile viitamine Kremli-meelses desinformatsioonis ei ole leidlik, kuid siseriiklikult ja teatud välismaiste sihtgruppide jaoks mõjus. „Denatsifitseerimine” oli üks keskseid teemasid Putini 24. veebruari kõnes, millega põhjendati Venemaa „erioperatsiooni”. Aastakümneid on natside lüüasaamist Teises maailmasõjas kujutatud Venemaal ülimalt pühalikult ja austusväärsena. Kremli-meelne ökosüsteem oli sõjale eelnevatel nädalatel küllastunud narratiividega „natslikust Ukrainast”. See ajendas rahvast Kremli „denatsifitseerimise” ideele palavikuliselt kaasa elama ja seda ulatuslikult toetama.

Putin on hoolikalt kinnistanud ideed natsismi hävitamisest. Selle ainsaks vastumürgiks olevat Vene imperialism. Sõja algusest oli möödunud veidi üle kuu aja, mil RIA Novosti avaldas Kremliga seotud Vene filmirežissööri ja poliitilise filosoofi Timofei Sergejtsevi artikli. Selles esitati võigas raamistik, mis õigustab kõigiti Venemaa sõjakuritegusid Ukrainas ja kirjeldab punkthaaval, kuidas ukrainlasi „vabastatakse”. Arvestades, et artikkel ilmus Kremli vaieldamatus häälekandjas RIA Novosti, siis annab see aimu, kuidas mõeldakse Moskva võimuladvikus. Mitte väheoluline ei ole ka tõik, et laustsensuuri tingimustes on just see ukrainlaste hävitamist õigustav artikkel vabalt kättesaadav ülevenemaalises inforuumis. Teisisõnu, teksti eesmärk on kujundada ja suunata vene inimeste väärtushinnanguid ukrainlaste suhtes ja viidata Kremli võimalikule edasisele käitumisele ka teiste Venemaa läänenaabritega.

Kuidas kustutada rahvus?

Artiklis öeldakse, et hävitama peab lahinguväljal kõik „natsid” ja need, kes võtsid relva kätte; likvideerima peab osa ukrainlasi, viies läbi massilisi repressioone kogu Ukraina elanikkonna suhtes; „sõjakurjategijaid”, st ukrainlasi tuleb eeskuju näitamiseks karistada karmilt; keelata tuleb ukraina keel ja kultuur ning ukrainakeelsed õpikud, kusjuures keelata tuleks isegi Ukraina nimetus ja mõiste; kehtestada tuleb range tsensuur, hävitada kõik ukrainakeelne ja ümber kasvatada kõik ühiskonnasegmendid, kelle seas on ukraina kultuur kanda kinnitanud.

Rõhutatakse, et Ukrainas peab kasutusele võtma vene seadused ja vene kohtud. Kogu kirjeldatud terrori ja genotsiidi peab ellu viima Vene armee jõulisel toetusel. Neile ukrainlastele, kes võtavad venelased vastu lilledega, peab andma privileege „natside” ees. Plaani täielikuks elluviimiseks kulub autori arvates umbes 30 aastat (repressioonid ja hävitud põlvkond). Kremli ööbiku sõnul peaks lääs aktsepteerima, et Ukraina on Venemaa mõjusfääris ehk unustagu  sekkumine.

Tuleb tuttav ette? Meie mail viljeleti taolist „vabastamist” 20. sajandi kõige kurjematel ja kurvematel aastatel, mil Eesti inimeste, eesti keele ja kultuuri, Eesti tervikliku tasalülitamisega tegelesid usinalt nii kohalikud kollaborandid (eestlastest hävituspataljonlased, NKDV-lased, kommunistid) kui Nõukogudemaalt Eestisse komandeeritud palgalised tšinovnikud, tšekistid ja parteilased. Nagu praegu Ukrainaski, alustati ka 1940-ndate aastate Eestis esmalt meie sümbolite lammutamisest ja väärtushinnangute ning kultuurikihi õõnestamisest. Korduvad küüditamised olid siis ja on praegu osa süstemaatilisest genotsiidist. Seejuures mängib „vabastamise” mõiste alatist rolli Kremli-meelses propagandas. Kreml on alatasa mõnda riiki ja selle elanikke „vabastanud” moel, mis „vabastatavale” ei ole enamasti vastuvõetav. Kreml kasutab „vabastamise” narratiivi invasioonide õigustamiseks.

Kreml on alatasa mõnda riiki ja selle elanikke „vabastanud” moel, mis „vabastatavale” ei ole enamasti vastuvõetav.

Iseenesest on Moskva loogika lihtne. Kuna sõda jätkub ja Kremli valeinfo muutub aina mürgisemaks, oli mõistlik ühendada kaks narratiivi üheks suureks absurdseks valeks – „russofoobiast” sai natsismi uus iseloomulik tunnus, mis sündis uuesti Ukrainas ja levib nüüd ohjeldamatult kogu Euroopas. Hiljutine Iisraeli süüdistamine natsismis on näide Kremli jultumusest: vale peab olema võimalikult suur. Nii suur, kuni seda jäädakse uskuma.

Hiljutine Iisraeli süüdistamine natsismis on näide Kremli jultumusest: vale peab olema võimalikult suur. Nii suur, kuni seda jäädakse uskuma.

Orwelli jälgedes

Juba enne Vene-Ukraina sõja algust oli täheldatav uus suundumus Venemaa riigimeedias, selle eestvedajaks oli Vladimir Putin isiklikult. Tegemist oli orwelliku püüdega raamistada ümber terminoloogia, mida Kreml kasutab Venemaa sõja kirjeldamiseks Ukrainas viisil, mis eitab tegelikkust ja Venemaa süüd mistahes sõjakuritegudes. Kõige jultunumad näited Kremli keelest ilmnesid president Putini 24. veebruari kõnes, kus kõikehõlmav rünnak koos raketilöökide, õhu- ja maismaainvasiooniga raamistati „Venemaa enesekaitseks” ja Ukraina „vabastamist natsismist”.

Kremli meediakeele muutust ei tohi võtta kergekäeliselt ega jätta tähelepanuta. Agressiooni sõnastamine selgetes, rahvusvaheliselt arusaadavates terminites on hädavajalik, et süüdlasi vastutusele võtta. Kui ei ole „sõda”, ei saa Venemaa sooritada „sõjakuritegusid”; kui ei ole olemas mõistet „Ukraina”, ei saa Venemaa rikkuda olematu riigi suveräänsust. Seetõttu on taolise sõnaloome kasutamine hädavajalik, et õigustada õigustamatut ja eitada igasugust vastutust rahvusvahelise õiguse alusel. Samuti käib see käsikäes Venemaa riigi poolt korraldatud jõupingutustega moonutada riigisisest reaalsust, sh lavastades etendusi, kus väidetavalt toetatakse Venemaa kuritegusid Ukrainas.

Sõja esimese sajakonna päeva jooksul muutusid Kremli-meelsed väljaanded üha osavamaks varem loodud valenarratiivide kasutamises ja uuendamises, et juhtida tähelepanu kõrvale sõja hävituslikkusest ja õigustada rahvusvahelise õiguse rikkumisi. Kõige rohkem võitis eetrit narratiiv Ukraina bioloogilistest uurimislaboritest, mida väidetavalt rahastab USA. Narratiiv põhineb äärmuslikel vandenõuteooriatel, olles ammugi ümber lükatud. Ometi levis väljamõeldis laialdaselt Venemaa riigimeedia kaudu. See leidis võimendamist ka väljapool Venemaad, kusjuures Hiina riigimeedia osales aktiivselt laborite loo levitamises.

Teine näide, kuidas Vene propaganda juhtis tähelepanu kõrvale Kremli kuritegudelt Ukrainas, oli rändehirmu üles puhumine Euroopas ja ksenofoobia levitamine Ukraina põgenike suhtes.

Teine näide, kuidas Vene propaganda juhtis tähelepanu kõrvale Kremli kuritegudelt Ukrainas, oli rändehirmu üles puhumine Euroopas ja ksenofoobia levitamine Ukraina põgenike suhtes. Kremli-meelne valedevabrik võttis eelkõige sihikule Ukraina naaberriigid, sh Eesti inforuumi, püüdes halvustada Ukraina pagulasi ja külvata lõhet kohalike seas. See kõik sündis ka Eestis ja teinekord vägagi intensiivselt ja räiges sõnastuses.

President Putin on oma esimesest ametisse määramise hetkest 2000. aasta maikuus soovinud Nõukogude Liidu kunagisi piire taastada. 2007. aastal ütles ta selle suurema auditooriumi ees välja. Ka Putini eelkäija ei olnud demokraat ega väikerahvaste õiguste eest seisja. Ükski Venemaa valitseja ei ole olnud ega ole ka tulevikus. Nüüdseks on Moskvas jõutud ka Balti riikide tunnustamise tühistamise aruteludeni ja Peeter I ja Putini kangelastegude (loe: agressioonide) võrdlemiseni. Hoolimata lopsakatest võrdlustest ja kujunditest tuleb arvestada, et põhjuse rünnata Baltikumi, Soomet või Poolat – endisi Vene keisririigi alasid – leiab tsaar alati. Kui õigustust justkui ei olegi, siis see tekitatakse järgides orwellikku loogikat: sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud.

Narratiivide lahing

21. sajandi võrgustunud maailmas konkureerivad poliitilised narratiivid sageli keerulistes mitmepoolsetes kontekstides, kuid õnnestumise korral võivad  nad saavutada eri seisukohtade vahel konsensuse. Strateegiliste narratiivide puhul on keskne küsimus, kuidas võtab auditoorium, sh koolinoored selliseid sõnumeid ja  lugusid vastu. Inimesed sõnastavad need ümber vastavalt oma elukogemustele, lootustele ja hirmudele. Strateegilise narratiivi vastuvõtmine ja tõlgendamine sõltub sotsiaalsest kontekstist. Iga kanali infoesitlemise viis on erinev. Kuna ühiskond on üles ehitatud müütidele, ei suuda ükski strateegiline narratiiv neid kõiki ühendada, narratiivi mõju vähendab olemasolevate müütide paljusus.

Narratiivide lahingu võitmine pole lihtne, kuna narratiivid tekitavad vaidlusi. Narratiivid toimivad ainult juhul, kuna need sihtrühmi kõnetavad. Narratiivis tunneb sihtrühm ära midagi tuttavlikku ja loomuomast. Narratiiv mõjub ja võetakse omaks, kui see kattub sihtrühmas heaks kiidetud poliitiliste  müütidega. 

Vaenulike strateegiliste narratiivide vastu võitlemiseks ei saa olla ühesugust lähenemisviisi.  Meetodite paindlikkust on meile demonstreerinud Ukraina alates sõja esimestest minutitest. Selleks et saavutada inforuumis ülekaal, peab olema loominguline. Strateegiliste narratiivide elementide vastandamine, mis toetuvad kohalikele ja sidusatele müütidele, on oluline, kuna neil müütidel on kogu ühiskonnas suur vastukaja. Vastunarratiivide meisterdamiseks on vaja, et inimesed tunneksid hästi konkreetsete poliitiliste kogukondade kohalikke müüte ja oskaksid töötada selliste müütide narratiivsete struktuuride ja sisuga. Ukrainlased on tõestanud, et nad oskavad nii üht kui teist.

Kadri Paas on kriisi- ja strateegilise kommunikatsiooni ekspert.