Kogu suure rõõmu, lusti ja lillepeo kõrval pakub ülikooliaeg ka ohtrasti muret või lihtsalt täiesti jaburaid olukordi. Seda põhjusel, et akadeemia ei olegi tegelikult normaalne koht või seisund, vaid just säärane, kuhu draamad ja anomaaliad on lausa sisse kirjutatud.

Illustratsioon: Jaan Rõõmus

Küllap teame, et millegipärast kipub juhtuma kõige veidramaid asju sessi ajal või näiteks minut enne või pärast lõputöö esitamist. Mõistagi on need sündmused, mille üle saab hiljem naerda, millest sõpradele või lapselastele või juhuslikele kuulajatele Zavoodis eksalteeritult rääkida, aga neil hetkedel, kui oled niikuinii pisut ületöötanud ning veidi liiga mõjutatav ja habras on asi naljast kaugel. Nendest valestiminekutest ja veidrustest palusimegi headel inimestel natuke lähemalt kirjutada.

Tubli tüdruk

Väljaspool kunstiõppeasutusi võib minu õpilaskarjääri iseloomustada sõnadega „eeskujulik õpilane”. Juba esimesest klassist peale meeldis mulle tuupida ning teha kõike, mida kästi, sest selle eest sai kiita. Olin see, kelle peatüki kokkuvõte oli pikem kui peatükk ise ning kes kirjutas füüsika kontrolltöös välja valemi ja tehte, kuid ei jõudnud vastuseni. Ühesõnaga, võisin produtseerida pillid, aga muusikat ei mänginud keegi. Tühi maja.

Läheb veidi traagiliseks, kuid võtkem asja huumoriga. Ühel 2013. aasta sügisõhtul valmistusin järgmise päeva seminariks, mille „tekstiks” ei olnud miski muu kui Karl Marxi „Kapital”. Olin mõnevõrra õrnas seisus – teist korda kõrgkooli roniv vanur ning rumal kunstnik pealekauba –, mistõttu igati valmis end tõestama. Raamat oli juba laenutatud, tugitool ja kohv ootasid, asusingi väga motiveeritult lugema.

Tegevus toimus kuskil tehases ja seal oli… Tegelikult ma isegi ei mäleta, mis seal täpsemalt seisis, kuid mäletan leegitsevat „tubli tüdruku” visadust, millega iga sõna üksipulgi lahti võtsin. Tunnid kulusid ja silme eest voorisid läbi rusutud tööliste massid, ning vaatamata teksti konkreetsele, kuigi mõnevõrra erutatud toonile, olin seminariküsimustele vastuste kirjutamisega jännis ning oleksin parema meelega kopeerinud Marxi büsti papjeemašees, mis näis märksa täpsemalt kogu ettevõtmist kokku võtvat. Lõpuks avastasin hommikuohtu öös, et olin lugenud valesid peatükke, ning läksin südametäiega selle peale magama. Kardan, et nii eredal kujul pole „tubli tüdruk” end sestsaati ilmutanud.

Eva Mustonen, Eesti Kunstiakadeemia, kunstide MA

Raske lahingus, raske…

Mitte kõik ei tea (ehkki pärast selle loo ilmumist teavad kyll juba päris kõik), et ylikoolis asusin ma esialgu õppima hoopiski arvutiteadust. Koolis sai ju ikkagi käidud reaalklassis ja reaalainetes olin ka tugev jne. Ylikoolis põrkasin aga nagu vastu kiviseina – miski ei tulnud enam nii kergelt, nagu olin harjunud. Eriti valus oli mu jaoks kaks semestrit kestnud matemaatilise analyysi kursus, mille eksami läbisin mõlemal korral napilt alles teisel katsel. Kõige suurem löök ei olnud aga mitte eksamil põrumine, vaid yks kontrolltöö. Läksin seda tegema võrdlemisi rõõmsas tujus, kuna olin põhjalikult õppinud ja valmistunud. Kontrolltööga nägin mõnevõrra vaeva; mustandilehel ei tulnud kõik päris õigesti välja, sikerdasin ja kakkusin omajagu asju maha, aga puhtand sai päris hea. Andsin töö yle, teise lehe virutasin sydametäiega prügikasti, olin endaga rahul… kuni tulid hinded. Seitse punkti kahekümnest. Jeerum, mõtlesin, kuidas see ometi võimalik on, ma ju valmistusin nii korralikult. Vaatasin paaniliselt parandatud töö mitu korda yle, otsides, kus seal viga võiks olla. Paberileht tundus kuidagi võõras – mingid sikerdused, maha kakutud võrrandid. Uurisin ja puurisin seda paaniliselt, mõeldes, et see peab olema kellegi teise oma – kuni lõpuks koitis. Neetud! Olin oma puhtandi paberikorvi visanud ning andnud selle asemel yle mustandilehe!

Tanel Pern, Tartu Ülikool, semiootika MA

Sokid ja akadeemia

Tunnistan üles. Ma ei ole kunagi olnud suurem asi käsitööarmastaja. Võib-olla on see päritud vanaemalt, kes püüdlikult mulle küll alati villaseid sokke kinkis, aga sugugi neid ise ei kudunud, vaid naabriprouadelt tellis. Muidugi olen minagi algklassides ja põhikoolis tikkinud ning kudunud ja teinud muudki, mida nõuti (välja arvatud see üks seelik, mille õmbles käsitöötunni jaoks minu ema), aga suurema entusiasmita.

Aga miks ma käsitööst patran? Põhjus on selles, et mind on tabanud elus täpselt üks suur kudumishoog. Oli 2012. aasta talv ja ma pidanuks parajasti suure innuga kultuuriteooria magistritööd kirjutama. Mind huvitas eriala, mind huvitas valitud teema. Aga kogu minu ind sai paraku otsa selle koha peal, kus lõppes materjalide läbitöötamine. See oli hetk, kus ma pidanuks hakkama kogu infohulka magistritööks kokku kirjutama. Tegin alustuseks ühe suurima strateegilise vea, mida sellises olukorras teha annab. Selle asemel et vaadata tööd etappidena, nägin seda kui üht suurt massiivset mind lämmatavat tulevast tekstimassiivi. Vorm on silme ees, kuju kui luupainajal, ent sisu ei ridagi. Sel sekundil saingi aga äärmiselt selgelt aru, kui väga on mind ümbritsevatel inimestel vaja käsitsi kootud sokke. Oli talv, oli külm (minu korteri radikad võimaldasid mulle maksimaalselt 14–15-kraadist toatemperatuuri) ja igaüks, kellel vähegi süda sees, saanuks mind tabanud altruismihoost aru. Ühiskonnal ei ole tarvis minu magistritööd. Ühiskonnal on tarvis sokke.

Tõsi, lõpuks sai esitatud ja kaitstud ka magistritöö. Sisuliselt küll paar hetke pärast viimast hetke, aga siiski. Ja viis inimest said sel aastal endale uued sokid, tahtsid nad seda või mitte.

Keiu Virro, Tallinna Ülikool, kultuuriteooria MA

See on ju igav

Osalesin magistrantuuris Pariisis ühe kuulsa professori juhatatud semestripikkuses väitekirja kirjutamise praktikumis. Teised osalised olid doktorandid, kel oli valdavalt väitekirjast juba pool või enam kirjutatud ja kellele läksid maailmakuulsa professori arvamused eriti korda. Mina magistrandina lihtsalt nautisin vaatemängu ja tuterdasin kaasa. Ateljee oli iseenesest põnev. Töötoa mõte oli keskenduda mitte meie konkreetse uurimistöö teemale, vaid kirjutamisele kui käsitööle. Kord pidime kõrvalistuja doktoritööst kokkuvõtte esitama, kord uurisime iga osaleja väitekirja parimat lauset, kord tantsisime väitekirja argumendi struktuuri ümber. Umbes kolmandal korral, kui kõik jälle kord oma väitekirja argumenti ja struktuuri mingi uue nurga alt teistele tutvustasid, teatas kuulus professor ühe farmatseutikaajalugu käsitleva uurimistöö kohta: „See on ju igav. Kas te siis teise kuulsa professori kriitikat lugenud polegi?” Vestlusring liikus edasi ja juba arutasime järgmise doktorandi väitekirja kava, kuid rohutööstuse ajalugu uuriva doktorandi silmanurgad olid juba täitunud ja põski mööda hakkasid tasapisi voolama ojad. Ühel hetkel vappus ojade all kogu keha ja doktorant jooksis klassiruumist välja. Enam ta sinna ateljeesse ei naasnud. Karm. Samas viimastel andmetel on seesama doktorant nüüdseks Lille’is professoriks valitud.

Gustav Kalm, Columbia Ülikool, antropoloogiadoktorant

Dostojevskid maailmas

Mu ülikooliaeg sisaldas, ilmselt üsna tüüpilisel kombel, päris parajas koguses sisemist melodraamat ja tragikoomikat. Muu hulgas oli teatud perioodil suur osa draamast – jällegi ilmselt üsna tüüpilisel kombel – seotud ohtra dostojevskilugemisega ja vene kirjanduse (suurepärastes) ainetes kohatud muu mäslemisega. Sarneti ekraniseeritud „Idioodist” tegin isegi seminaritöö. See värk imbus ikka korralikult alateadvusesse ja segunes seal mujalt pärit substraadiga.

Antikvariaat Riia mäel. Riiulis Dostojevski „Sortside” kaks köidet. „Kas muidu… ainult selle teise köite saaks ka osta? Või ikka ainult koos esimesega?”

***maailmade hargnemine***
> Pärismaailm (kevad 2013)
– Eeei-ei, me müüme ikka komplektis. Kesse muidu seda üksikut esimest osa tahab.
– Ahah. No ma siis võtan mõlemad.

> Unenäomaailm (sügis 2014)
Antikvaar, kes on vahepeal märkamatult muutunud kahtlaselt Peter Pettigrew’ sarnaseks, läheneb pikki kollaseid küüsi klõbistades.
– Ah et ainult teist köidet? Noh, tütarlaps, see läheb teile maksma teie hingeraskuse kuhja hõbedat.

***maailmade ühinemine***
> Linnaraamatukogu mahakantud raamatute riiul (jaanuar 2015)
Sirutan näpu. Tõmban välja „Valged ööd”.

Mirjam Parve, Tartu Ülikool, semiootika BA ja kirjaliku tõlke MA

Christopher Tolli vaim

Kahe nädala pärast algab minu doktorantuur Tartu Ülikooli usuteaduskonnas religiooniuuringute alal. Oma doktoritöös uurin islamieelset ja varasemat islamiaegset Jeemenit, millega ma juba Hollandis bakalaureuseõpingute ajal tegelesin. Aga see lugu pole minust, vaid hoopis ühest rootsi professorist nimega Carl Christopher Toll.

Professor Toll oli araabia filoloog ning orientalist, kes suri 2015. aastal pärast pikka ja edukat akadeemilist karjääri. Tolli surma järel otsustasid tema järeltulijad pärandada suure osa tema raamatukogust Tartu Ülikooli usuteaduskonnale. See otsus polnuks iseenesest veider, kuid asi on selles, et Tolli ja Tartu Ülikooli vahel ei olnud otseselt mingisuguseid sidemeid – oma elu jooksul ei käinud ta isegi kordagi Eestimaal.

Siiski tilkusid aegamööda rootsikeelsete siltidega raamatuid täis pakid meie teaduskonda. Mina kui araabia filoloog olin üks väheseid, kes nende akadeemilist väärtust kuidagi hinnata oskas, ning seetõttu tegelesin just mina nende katalogiseerimisega. Mida rohkem nende raamatutega tutvusin, seda enam sain ma aimu Christopher Tolli põhilisest huvist, mis oli üllatuslikult samuti islamieelne ning varasem islamiaegne Jeemen. Pärandusest leidsin näiteks selliste pealkirjadega raamatud nagu „A Grammar of Epigraphic South Arabian” ja „Язык Южноаравийский Письменности” (ehk „Lõunaaraabia raidkirjade keel”). Mis pani mind aga veel rohkem imestama, oli avastus, et Toll keskendus elu jooksul eriti ühele 10. sajandil elanud jeemeni kirjanikule ja rändurile, kelle nimi oli al-Hamdani. Ka mina kirjutasin oma bakalaureusetöö 10. sajandil elanud jeemeni kirjanikust-rändurist, kelle nimi oli al-Hamdani. Minu doktoritöögi põhineb suurel määral selle kirjaniku tekstidel, kelle keeleliste ja kultuuriliste tähelepanekuteta oleks mu väitekirja kirjutamine lausa võimatu.

Ma pole kunagi Christopher Tolliga kohtunud. Sain tema olemasolust teada alles pärast tema surma. Aga tema teoste ja uurimuste vahendusel ning minu ja tema jagatud huvide tõttu elab ta hing meie väikses armsas teaduskonnas edasi. Kes oleks arvanud, et 21. sajandil kohtuvad Tartu Ülikoolis 10. sajandi jeemeni rändur, tuntud rootsi arabist ning hollandi doktorant.

Imar Kutšukali, Tartu Ülikool, religiooniuuringute doktorant

Lumehelbe pisarad

Kuues semester. Pusin vägisi lõpustsenaariumit teha, nii kümme korda. Asi ei edene. Ei aita ka pea kohal pitsitavad rasked plagiaadisüüdistused eelmisest semestrist. See omakorda röövib minult igasuguse loomingulise energia. Üritan vähestegi kokkukraabitud teadmiste põhjal midagi kirja saada. Lõpuks suudan oma peakese taaskäivitada ja kirjutan ühe pelmeenise struktuuriga loo. Sellise lödi ja kehva täidisega (mis lõppeb näiteks sellega, et peategelane avab ukse, kuhu on peale kirjutatud „Unistused”). Saan enda üllatuseks „B”. Retsensent, kes ise elab Saksamaal, soovitab mul lugu analüüsides veidi „maailma näha”. Olen soovitusest haavunud nagu väike lumehelbeke. Kirun teda ja kolin Saksamaale.

Joosep Ehasalu, Balti Filmi- ja Meediakool, stsenaristika BA