Kui üks Soome longerotootja möödunud sügisel Berliinis nädalaks ajaks oma pop-up-baari avas, meelitas see kohalikke eestlasi ja soomlasi kokku nagu kärbseid – sellist üksmeelsust ja üksteisemõistmist ma muudel juhtudel naaberriikide vahel ei ole täheldanud. Tundus, nagu see siinmail tuntust kogunud sinine plekkpurk omanuks võluväge – ühtäkki polnud enam vaja teeselda cool’i berliinlast, vaid võis vabalt oma tuima eesti või soome aktsendiga inglise keeles jaurata, muretsemata, mida keegi ümbritsevatest asjast arvata võib. Paljutähenduslikud pilgud reetsid, et kõik kohaletulnud olid osa salajasest longerovennaskonnast.

Foto: Risto Kalmre

Longerovend on see, kes festivali kolmanda päeva hommikul on ikka veel sõiduvees – see on inimene, kes ei maga, sest nn hallis vees sisalduv suhkur keeps him going. Ta on elust ülevoolavalt joovastuses ja kui tal enam isegi ühtegi muud mõtet ei ole, suudab ta kuskilt põõsast siiski selgelt lause „Tooge longerot ja suitsu!” artikuleerida. Longero aitab pidu pikendada – sellest jääb täis nagu igast muust alkohoolsest joogist, kuid suhkrudoos teeb lõbusaks ja annab energiat. Nii ongi longerovennaskonda kuuluvad pidulised tavaliselt need kõige initsiatiivikamad, lõbusamad ja üldiselt ka kõige lootusetumad juhtumid. Eks ole see kummi venitamine ka kollektiivne eksperiment – kui pikalt venitada, võib juhtuda, et peo ja sellele järgneva äfteka ja järgmise peo ja omakorda järgmisele peole järgneva äfteka vahele jääb tuimaks reaalsuseks piisavalt vähe aega, et teinekord ei õnnestu selle jooksul isegi korralikult kaineks saada.

Kuid longerovennaskonnal on ka tumedam tahk – see pole kaugeltki ainult noorte ja seksikate jook. Millest avalikkus vaikib, on see, et seda armastavad ka vanamutid teleka ees trimbata. Just vanamutid, sest vanamehed on tavaliselt kangema kraami peale üle läinud, aga kui inimene on juba teatavas eas ja haarab ikka veel longeropurgi järele, on see kindlasti ohumärk. Eriti kui teha seda istuvas asendis, sest longero – täisnimega gin long drink – on siiski disainitud 1952. aasta Helsingi olümpiamängudeks ja selle joomine eeldab kõrvaltegevusena vähemalt kümnetunnist tantsumaratoni või ööpäevaringset võsas ekslemist. Meeltesegadus on loomulikult asja sisse kirjutatud. Aga kui sa avastad, et sinust on saanud diivanil longerot rüüpav mõttelage vanamutt, tasub küll elu üle hoolikalt järele mõelda.

Võib öelda, et ükski normaalne inimene longerot ei joo – ratsionaalselt mõeldes on tegemist ilge mürgiga, millest annavad tunnistust pärast selle joomist krudisevad sinakad hambad, ning miks peaks tahtma keegi seostada ennast vabatahtlikult inimgrupiga, kes ei oska kunagi õigel hetkel ära lõpetada. Longerousk on eeldusena kantud minnalaskmissoovist ning nagu inimloomusele omane, üritab igaüks meelitada ümbritsevaid inimesi endaga samasse auku, sest seal mitmekesi istumine tundub väljavabandatavam kui üksinda. Niisiis, olge valvsad – kui järgmisel peol tuleb teile keegi longerousku kuulutama, siis vaadake sügavalt ta ajupestud pilku ning võtke aega järelemõtlemiseks, et hoolikalt kaaluda, kuhu te oma eluga tegelikult jõuda soovite.