Kolmekümne aasta jooksul on Eesti naispopartiste kujundanud globaalsed tuuled. Kui mõned erandid välja arvata, on visuaalses keeles rõhutud palju seksapiilsusele ja sõnades suhetele.

Laia levikuga peavoolu popmuusika reageerib otseselt ühiskonnas toimuvatele protsessidele ja tänu sellele on võimalik uurida selle kaudu edukalt ühiskonnas domineerivaid soosuhteid.

Oma hiljuti valminud uurimistöös vaatlesin kolmel kümnendil valminud muusikavideote või telesaadete salvestiste põhjal üheksa eesti naisartisti kuvandit. Lisaks analüüsisin laulutekste ja muusikalist materjali. Lauljate ja lugude valikul sai määravaks tõsiasi, et nad kõik on olnud omas kümnendis populaarseimate naismuusikute hulgas ning nende lood on võitnud kuulajate südameid või vähemalt tähelepanu.

Seksisümboli saabumine

1990. aastatel esindasid artistid traditsioonilisi soorolle, mis väljendus naiste tugevas üleseksualiseerituses. Eesti taasiseseisvumise järel olid loojad vabad reageerima globaalsetele ilmingutele ja neid ka ise katsetama. Nii toimus Eestis 1990ndatel hilinenud seksuaalrevolutsioon, kõnepruuki tekkis mõiste „seksisümbol” ja muusikatööstus hakkas rõhuma naismuusikute seksapiilsusele, olgugi et mõned lauljatarid olid veel lapseohtu. 15-aastane Maarja-Liis Ilus ja 16-aastane Margit Margusson esindasid ka mujal maailmas ausse tõstetud lapsnaisi, nagu Spice Girls ja Kate Moss, hiljem Britney Spears jpt[1].

1990. aastatel esindasid artistid traditsioonilisi soorolle, mis väljendus naiste tugevas üleseksualiseerituses.

Austraalia sotsioloogi R. W. Connelli väitel on pärast kommunismi kokkuvarisemist mehelikkuse ja naiselikkuse loomise põhiliseks väljaks ameerikalik globaalne kapitalistlik majandus.[2] Hegemoonilise positsiooni saavutanud transnatsionaalne ärimehelikkus ilmutas end ka 1990. aastate Eesti muusikatööstuses, mida juhtisid teiste seas Jüri Makarov, Margus Turu, Aarne Valmis jt. Muusikaärimehed korraldasid fenomeniks saanud suvetuure, festivale, üllitasid helikandjaid, moodustasid ansambleid, otsisid aktiivselt uusi artiste ja kujundasid ka naisartistide käekäiku. Ligi 30-aastase Nancy avastasid 2 Quick Starti võtmetegelased Pearu Paulus, Ilmar Laisaar ja Alar Kotkas ning 15-aastase Maarja-Liis Ilusa produtsendiks sai Raul Rink. Samuti alaealise Margit Margussoni jõudmine lavalaudadele oli otseselt seotud tema osalemisega rinnailukonkursil Miss Eesti Tiss 1998. Ansambli Push Up lugude autor Mihkel Mattisen on rääkinud, kuidas TV3 jutusaatesse „Kahvel” kutsutud Margit Margusson avaldas, et unistab laulmisest. Intervjuud vaadanud Mattisen, Indrek Sarrap ja muusikaprodutsent Aarne Valmis haarasid võimalusest ning peagi lahutaski kuulajate meeli tantsumuusikakooslus Push Up.

Staaride voolimine

Seda, et taasiseseisvunud Eestis vooliti staare vastavalt standarditele, on meenutanud Nancy, kelle sõnul ei olnud artisti kuvandi loomisel midagi juhuslikku. Lavapildi teadlikku kujundamist illustreerivad kümnendile omane läbimõeldud koreograafia ning mõistagi riietus. Maarja-Liis Ilusa lühike kleidike, Nancy lühikesed mustad nahkpüksid ja pikad saapad ning Margit Margussoni rinnapartiid rõhutav kuldne särgike on samuti ajastule vastav sooline representatsioon. Just sel dekolteel peatub video alguses pikemalt ka režissööri silm. Võib arutleda, kas naise keha rõhutav riietus on selline muusikatööstuses tegutsenud meeste valikul, ent suur plaan tissimissi konkursil võidutsenud Margit Margussoni rindadest esitleb kahtlusteta mõistet „mehe pilk” (male gaze).

Nancy lühikesed mustad nahkpüksid ja pikad saapad ning Margit Margussoni rinnapartiid rõhutav kuldne särgike on samuti ajastule vastav sooline representatsioon.

Traditsioonilisi soorolle esindavad ka 1990ndate naisartistide esitatud naiivsed laulutekstid, mis jutustavad aru kaotanud armunute lugusid. Kui Kaari Sillamaa tekstidele loodud Nancy „Aeg peatub” ja Maarja-Liisi „Kohtumine” on kellestki tugevalt sisse võetud naiste lood, siis Mihkel Mattiseni kirjutatud „Ämblikmees” on kahe Amori noolest tabatud inimese dialoog. Viimane väljendab varjamatut iha vastassugupoole järele. Sel kümnendil peavoolus tegutsenud naislauljate häälekasutus on loomulik ja traditsiooniline, Margit Margussoni oktavis duubeldatud hääl lausa rõhutab naiselikkust.

Nii 1990. aastatel kui ka hiljem on peavoolu popmuusikas figureerinud stereotüüpsed dekoratiivsed naisekujutised. Näiteks on seltskonnaajakiri Kroonika valinud selles uurimuses analüüsitud lugude esitajatest neli – Lea Liitmaa (2003), Eda-Ines Etti (2004), Lenna Kuurmaa (2006, 2008) ja Liis Lemsalu (2019) – aasta seksikaimateks. Seksuaalsuse eksponeerimine oli samuti üks ühiskonna vabanemise diskursuse osa.

Feministlik idee kandub popmuusikasse

Sajandivahetusel muutus naisartistide kuvand vähem seksualiseerituks. Uuel kümnendil kandus feministlik idee, mis kujutavas kunstis levis juba 1990. aastatel, vähehaaval muusikasse, esialgu taas popmuusikasse. Sellele eelnes naislauljate kuvandi muutumine „sündsamaks”, mida illustreerib hästi tollal lavalaudadele jõudnud Eda-Ines Etti. Elegantses mustas kleidis esinev Ines seisab juuste lehvides liikumatult bändi ees ning esitus on üles ehitatud sõnumi edastamisele.

Nullindad tõid areenile ka tugevad naislauljad ja -muusikud, nagu Lea Liitmaa oma ansambliga Blacky. Lea Liitmaad võib nimetada selle kümnendi manööverdajaks, sest tema tõusis esile tugeva, veidi käheda ja mittetraditsioonilise häälega ning kirjutas ise lugusid. Lea Liitmaa ja samuti oma laulule ise teksti kirjutanud Eda-Ines Etti vahendavad oma lugudes „Ja põleb maa” ning „Iseendale” iseseisvate naiste mõtteid. Eneseotsingutest kantud laulutekstid lubavad väita, et nullindatel ollakse vähem stampides kinni tekstides kui visuaalides, sest napis rõivastuses Lea Liitmaast saab muusikavideos „Ja põleb maa” stereotüüpne jumalanna. Selle video puhul tasub siiski märkida, et teiste Blacky bändiliikmete seas tõuseb esile ka transsooline muusik Angela Aak, keda kujutatakse binaarselt feminiinsena.

Uuel kümnendil kandus feministlik idee, mis kujutavas kunstis levis juba 1990. aastatel, vähehaaval muusikasse, esialgu taas popmuusikasse.

Sajandivahetuse stabiliseerumise keskel oli oma koht ka möödunud kümnendi vaimust kantud tantsumuusikakollektiividel. Muusikaprodutsent Vahur Valgmaa (sel ajal ka nimega Peter Ross) kutsus kokku kolm lauljatari, kirjutas neile lugusid ja moodustas vaid kolm aastat tegutsenud tüdrukutebändi Nexus, kes hoidis videos „Nii kuum” au sees koreograafiat.

2010. aastatel esitavad Birgit Õigemeel, Lenna Kuurmaa ja Liis Lemsalu ikka traditsioonilisi naise ja mehe lugusid. Nullindatel iseseisvusest laulnud naised asenduvad lauljannadega, kes jutustavad keerulistest suhetest. Juurde tuleb peavoolunaiselikkuse variatsioone, näiteks Birgit Õigemeelt kujutatakse muusikavideos „Lendame valguskiirusel” vaheldumisi stuudiovalguses särava artisti ja koduse emana. Artisti imago kujundamisel saavad aina olulisemaks lavastatud muusikavideod, mis avardavad varasemaga võrreldes võimalusi seoses kostüümide, grimmi, võttepaikade ja muuga, peategelasteks muidugi lauljatarid ise. Teatud mõttes jõuab Liis Lemsalu muusikavideo „Magusvalus” kaarega tagasi 1990. aastatesse, kuigi rindade asemel peatub režissööri pilk pikemalt Lemsalu huultel.

Tõde on, et rahvas armastab traditsiooniliselt ilusaid naisi. Viimase 30 aasta jooksul ei ole nii globaalses kui ka taasiseseisvunud Eesti peavoolu popmuusikas toimunud mentaliteedis suuri muutusi. Ehkki hägustuvad soopiirid on loomulik osa muutuvast maailmast, kohtab neid peavoolu popmuusikas siiski vähem kui subkultuuris. Mida kümnend edasi, seda vähem seksualiseerituks muutub lauljate lavaline kuvand, samas lugude muusikalises materjalis ja laulutekstides see ei väljendu.

[1] Davidjants, B. 2021. Eesti naine popmuusikas – suurejoonelisest estraadist mässava postsovetini. – Muusika, nr 3.
[2] Pilvre, B. 2011. Naiste meediarepresentatsioon Eesti ajakirjanduskultuuri ja ühiskonna kontekstis. Tartu Ülikooli kirjastus.