Killud Eesti 90ndate hittide varasalvest kumisevad meie peades ka 30 aastat hiljem. Kuidas peegeldavad need aga toonast ajastu vaimu, millele andsid muu hulgas tooni üleseksualiseeritus ja äsja saabunud kapitalism?

Illustratsioon: Andrei Kedrin

Objektiivselt võttes ei olnud üheksakümnendad üldse ägedad. Näiteks kui ühel päeval oli kooli minnes putka, kust osta „Melrose Place’i” kleepekaga kivistunud nätsu, täitsa olemas, siis järgmiseks hommikuks oli keegi selle õhku lasknud. Nii et kui näen noori kandmas samu riideid, mida meie kandsime olude sunnil, mõistan ma esimest korda, miks mu ema nuttis, kui tõmbasin alt laienevate teksade peale lillelise kleidi. Ometi kasvasime kõik suureks ja enamikust said täitsa normaalsed inimesed. Aga pigem rõveda ajastu kiuste, mitte tänu sellele.

Laulutekstid peegeldasid ajastut eriti reljeefselt. Kusjuures, ekslik oleks arvata, et noored ise ei osanud tollast tekstiloomet adekvaatselt hinnata. Best B4 klassikaks saanud lauluridade „ma tahan sind, sa vajad mind” (1996, tekst J. Hallas) üle ilguti ikka põlvkondadeüleselt, naersid noored ja naersid vanad. Samamoodi irvitati selle üle, kui Sõnajalad laulsid häälevärinal, et „tulge kõik! See, kes vaid tahab” ja „tulge kõik! See, kel pole raha” (1995, tekst S. Sõnajalg). Ehk publik ei olnud loll.

Mäed kui metafoorid

Kõige paremini võtab ajastu oma paroodilistes lauludes kokku Onu Bella. Ma ei hakka rääkima, kuidas seda teeb „Ma võtsin viina” (1992, tekst Onu Bella) rooli taha kupatatud eide ja Mähe stiilis saunapeoga. Märksa huvitavam on vaadata ajaloolist jätkuvust ja murdepunkte, üleminekut sovetlikult postsovetlikule. Näiteks Eesti ei ole teab mis mägine paik, ometi on mägedel olnud siinses popmuusikas alati oluline roll. Mäed ise on sageli metafoorsed, näiteks kiidetakse 1970. aastatel elu Mustamäel, 1980. aastatel kutsutakse juba mägesid peatama. Möödub veel pisut aega ja lastesaate „Pätu” laulud (tekst A. Reinla) aastast 1990 kõlavad nii: „Unistama tuleb sõnast „uni”, kohe nagu unenägu näeks. Unistada võid sa hommikuni, Lasnamäe jääb ikka Lasnamäeks.”

Laulva revolutsiooni aegne sümbol Munamägi pöördus Onu Bella esituses pahupidi ja paradiis, kuhu kõiki kutsuti, oli kõike muud kui piibellik.

Praegu on mul aga tööl käsil Alo Mattiiseni „Peatage Lasnamäe” (tekst M. Veske, H. Käo) ja Onu Bella „Murumängude” võrdlev analüüs. Ei ole paremat teosepaari, mis illustreeriks nii hästi üleminekut laulva revolutsiooni rahvuslikelt aadetelt üleseksualiseeritud varakapitalismile ühes tollase väärtuste muutumisega. „Minge üles mägedelle, Musta-, Õis- või Lasnamäe, vaat’ke alla rahva hinge läbi tumma võõra väe. Vaat’ke, kuidas hing on haige, kurjus haaranud on käe, ja siis hüüdke alla orgu kõigest väest […]: „Peatage Lasnamäe!”” laulis Ivo Linna 1988. aastal. Viis aastat hiljem nägi Rock Summeri laval koos Bellaga juba kahte paljast dildodega ja üht rahvariietega sarnanevas kostüümis naist: „Munamäel on pidu siis, seal on Bella paradiis!” Nii pöördus esimese vabariigi ja laulva revolutsiooni aegne sümbol Munamägi Onu Bella esituses pahupidi ja paradiis, kuhu kõiki kutsuti, oli kõike muud kui piibellik.

Kus on naised?

Mõni ime siis, et sellises keskkonnas muutus piir alternatiivi ja peavoolu vahel elutähtsaks. Ja alternatiivi pakkus näiteks punkrokk, mille hulka loetakse meil ka Vennaskond. Kui uurisin hiljuti Eesti naisi pungis, siis selgus, et 1990. aastatel jõudsid mitmed neist just tänu sellele ansamblile punkliikumiseni. Oma roll oli poeetilistel tekstidel, mille autorite hulgas oli lisaks Tõnu Trubetskyle ka näiteks Mait Vaik. Viimane kirjutas koos Andres Rodionoviga tekste ka Metro Luminalile, kelle esimesed kaks albumit kuuluvad eesti popi raudsesse paremikku – suuresti just sõnade tõttu. Mäletan, kuidas olin eeltiinekana voodis haige ja mu õde Kristiina pani mulle pähe klapid: „Öösiti ärkan peavaluga, söön väikseid tablette ja jääd. Ei pea ma jumalat paluma, ma temata magama jään.” (1990, tekst M. Vaik) Ma olin kohe müüdud. Miks? Vastuse formuleeris ühes eravestluses ilusasti eesti luule asjatundja Rebekka Lotman, meenutades, kuidas just Metro Luminali ja Vennaskonna tekstid ta tüdrukuna luule juurde viisid: „See oli esimene kord, kui kuulsin, et sõnastatakse minnalaskmise ilu.”

Vahepeal tekitasid lemmikud aga ka küsimusi. Jah, ühest küljest oli tegu ajastuga, kus paljaste rindadega Samantha Fox trammiseinal oli pigem reegel. Teisest küljest tundus ikka jube kummaline, et Vennaskond laulis alailma tüdrukutest ja haruharva naistest – tüdrukutest, brünetist ja blondist, kellelgi oli üks plika. Olles ise 14-aastane tüdruk, kellele vanemad mehed pidevalt külge ajasid, tundsin ma ääretult teravalt, kui kohatud on sellised tekstid täiskasvanud meeste suus. Sel määral, et kui „Pille-Riinu” (1994, tekst T. Trubetsky) sõnad jõudsid sinnani, kus riided kukkuma hakkasid, võtsin alati klapid peast. Nädala eest rääkisime aga Indrek Mesikepiga, kes sõnastas teistpidi. Tema arust kirjeldas Trubetsky igaveste poiste maailma, kus unistatakse kitarrist, mootorrattast, makist ja stjuardessiga seksimisest. Seda võib vahest pidada ka reaktsiooniks ultramaskuliinsetele soorollidele, mis ühiskonnas levisid. Romantilised macho’d, kui tsiteerida mu sotsioloogist sõbrannat Hannaliisa Uusmad, kes lahkas Vennaskonna fenomeni tabavalt ühes teadusartiklis.

Kui „Pille-Riinu” sõnad jõudsid sinnani, kus riided kukkuma hakkasid, võtsin alati klapid peast.

Aga piirid olid ja on hägused, mis tähendab, et arvestatav osa muusikast, mida kuulasime, ei kuulunud vaid üheksakümnendatesse. Üks selline plaat oli J.M.K.E. „Külmale maale” (1989), lõviosas Villu Tamme tekstidega. Seda, et nõudlus ületas pakkumist, tean põhjusel, et käisin mitu aastat Rahvusraamatukogus pärast koolitunde klappidega seda plaati kuulamas. Ja pahatihti oli sellele järjekord, sest kolm minusarnast matsi, kellel ilmselt tunnid varem lõppesid, olid juba ette jõudnud. Plaat ongi täiesti geniaalne ja loob poeetilise jutustusena ajalootelje stalinismist perestroikani. „Mu vanaisa oli desertöör” väljendab sõja eest põgenenud meeste perspektiivi, „Elab veel Beria” meenutab Stalini-aegseid kuritegusid ning „Tbilisi tänavad” kirjeldab perestroikaaegseid päevapoliitilisi sündmusi Gruusias, kus Nõukogude armee ajas vägivaldselt laiali võimuvastase demonstratsiooni. Just sellest albumist sai alguse minu ja ilmselt paljude noorte isiklik lähiajalooharidus. Muide, nähes pungi taastulemist linnapilti, võtsin nööbist kinni kolleegi 12-aastasel pojal, et uurida põhjust. „Ülihead tekstid,” vastas poiss lakooniliselt.

Samamoodi kõnetasid J.M.K.E. uued tekstid. Kui 1980. aastate eesti pungitekste iseloomustas Nõukogude võimu vastane hoiak, siis uus kümnend reageeris aja- ja kohatundlikult ühiskonnakorralduse muutusele. Kiirelt orienteeruti uue ajastu, esmajoones varakapitalismi kriitikale. Nii laulis J.M.K.E., üks väheseid eesti bände, mida teadsid ka venekeelsed noored, „Gringode kultuuris” (1993): „Meil on nüüd uudne eetika, läänestumistaktika, me maale saabumas on gringode kultuur. Lipsudega kaabakad uut kultuuri kannavad, nad ammu süümepiinadest on vabanend valuuta eest. Mu vabariik on petnud mind, mu vabariigil puudub hind.”

Laulus „Võrgus” (1996) sõnastati aga värskelt Eestisse jõudnud interneti võimalikku mõju inimsuhetele: „Unenäod lõpevad hommikuti otsa ja kui ma olen üleval, minuga keegi rääkida ei taha, ma kannatan suhtlemisvaeguse all. Kuid nüüd on uus elu mul aland: ma olen kala arvutivõrgus ülepea… […] Äkki taevas avanes, ma leidsin pruudi Internetist. Minu taltsad tunded need kui lahti päästetud on ketist. Parem käsi mängib klahvidel ja vasak käsi püksis. Mu ümber võrk on sulgunud ja ma pole enam üksi. Kogu infoühiskond on minuga ja sina ka.”

Nähes pungi taastulemist linnapilti, võtsin nööbist kinni kolleegi 12-aastasel pojal, et uurida põhjust. „Ülihead tekstid,” vastas poiss lakooniliselt.

Ja peavool?

Ma saan aru küll, et kogu mu tekst on alternatiivi poole kreenis. Ometi lauldi ju tantsumuusikalainest kantud peavooluski – ja kõvasti. Aga mulle tundub, et peavool esindaski üsna üheselt seda üleseksualiseeritud ühiskonda, resoneerides paralleelselt globaalse peavooluga, mis tõstis ausse lapsnaised – lihtsalt omal äärmuslikul moel. Ja tekstid peegeldasid neidsamu traditsioonilisi soorolle, mis levisid ühiskonnas. „Aeg peatub, kui sind vaid näen, taas su huuled minu suult leiab loojuv päev,” laulis Nancy (1996, tekst K. Sillamaa). 2 Quick Starti üks hitt (1995, tekst K. Sillamaa) kõlas jällegi nii: „Järsku peatud sa, teatad särasilmil, et ma varsti saan hinnalise kingi. Tea, et iial muud ei soovi ma, mu kingitus oled sa. Kui mu kaenlas, ehteks on su käed, mu kallimaks kingiks jääd.” Ei saanud ma aru tollal ega saa praegugi, kas kingitus oli metafoorne või käiski jutt näiteks kuldkellast. Nüüd distantsilt kaldun kahtlustama viimast – ikkagi värskelt kapitalistlik ajastu, kus inimese väärtust hinnatigi esemeliste väärtuste järgi…

Muidugi juhtus vahel ka anomaaliaid, kui peavoolu murdsid bändid, mida seal muidu ette ei kujutaks. No näiteks Ummamuudu ja võrukeelne „Kõnõtraat” oma lauluridadega: „Välän külmetas ja taivast satas lummõ, Ütle mullõ uma telefoninummõr.” (1994, tekst J. Rahman) Ilmselt oli siin oma teene saatel „7 vaprat”, mis tõi neutraalsele pinnale kokku konkureerima laulud kõige erinevamatest žanridest, jättes kohtumõistja rolli publikule. Mõneti ootamatu oli tantsulise meinstriimi taustal ka Terminaatori edu, kelle ballaadid kõlasid nii kooli- kui ka täiskasvanute diskode lõpuloona. Meenutagem, kui paljud rokkmuusikakillud, näiteks metal– ja indie-bändid, hakkasid 1990. aastatel laulma inglise keeles, lootes murda piiri taha. Ja alles nüüd saan ma aru, kui siiralt ja armsalt kõlasid selle taustal Jaagup Kreemi sõnad: „Mida kõike pean ma tegema, õigeid sõnu ma ei oska valida, kas sa sellest aru siis ei saa, et sind vajan ma – aa-aaa!

Brigitta Davidjants on muusikateadlane, kes uuris pikalt Armeenia natsionalismi, ent süveneb nüüd hoopis marginaliseeritud identiteetidesse kohalikul popmuusikamaastikul. Ta on tegutsenud pikalt ka huvikaitse ja inimõiguste valdkonnas.