Paljuski esindab Andreas just seda, mida ühelt noorelt muusikult ootaks: süütu ja siiras, alles oma teed otsiv, aga samas julgelt artistlik.

★★★☆☆

Kui otsida viimaste aastate eesti popmuusikast mingeid tendentse, siis üks olulisimaid ja muusikaajaloo mõttes märgilisimaid on ilmselt see, kuidas paljud alustavad tegijad on sattunud kiirelt suurte plaadifirmade tiiva alla. Universali ridades on näiteks Fenkii, Villemdrillem, Heleza ja Maian, Sonys Margiiela, Pluuto ja Eleryn Tiit ning Warner esindab nii Karl Killingut kui ka värskelt lühialbumi avaldanud Andreast. Noor kodumaine popmuusik saab seega alustada oma karjääri igati professionaalselt hüppelaualt, polegi vaja enam saatesse „Eesti otsib superstaari” minna, et plaadilepingut saada, piisab ka lihtsalt sellest, kui oled äge karakter!

Andrease lühialbumi puhul on see kontekst äärmiselt oluline, sest kui rahvusvahelises plaanis võib „Broken” tunduda tavaline ja tuttavlik, siis täisverelisest eesti popmuusikast oli just selline energia ja esteetika puudu. Mõneti esindab Andreas seda, mida teevad suurtel areenidel Ed Sheeran ja kohati ka Justin Bieber: kõikehõlmav ja vaat et äärmuslik siirus, kuulaja ees kistakse end näiliselt alasti, aga me ei saa lõpuni vastust, kas näeme päriselt inimest selle muusika taga või esitletakse meile lihtsalt mingit karakterit. Aga siin peitubki ilmselt artistlik tuum, kuulaja keeratakse ümber sõrme, meelitatakse võlumaailma, mida ei pruugigi olemas olla.

Võimalik, et suurte plaadifirmade võidukäik Eesti popmuusikaturul kasvatab lõhet sõltumatute artistide ja etableerunud tegijate vahel, aga raadiokuulaja jaoks lõpuks vahet ei ole. Tõsiasi on see, et „Broken” kõlab veatult, see on milligrammi täpsusega paika sätitud raadiopopp, millega luuakse väga tugev vundament ühe alustava artisti karjäärile. Kuuleme Andreasest veel täna, homme ja ülehomme, see on kindel.