Müürilehe veebruarinumbris ilmus kaks teksti, Sandro Katamashvili kriitiline arvamus eesti animatsiooni hetkeseisu kohta ja Priit Tenderi kommentaar, mis võtsid mõlemad küllalt selgelt seisukoha, et siinsest animatsioonist on midagi aja jooksul kaduma läinud. Devalveerunud olevat nii kunstiline meel kui võimsate eksistentsiaalsete teemade tõstatamise julgus ja võimekus ning animatsioon otsivat üha enam konformistlikult kohta uues turumajanduslikus kontekstis. Tegeldakse „tilulilu” ja kommertslike lastefilmidega ega üritata teha kunsti, mis „inimese alustaladeni läbi raputaks”. Mõõdupuuks on muidugi Priit Pärn ja tema teosed perioodist, mil kunstniku loomingus leidus rohkelt tsitaate Euroopa kirjandus- ja filosoofiapärandist, teravat satiiri, irooniat ja jõulist absurdset kujundlikkust.
Samas möönavad mõlemad, et ka kultuuriline kontekst on 80ndatega võrreldes muutunud ning puudu on see ühiskondlik paine, mis „suure kunsti” tegemise eelduseks on. On ju ka Pärna loomingus märgata selget nihet 90ndate esimese poole ja 00ndate teemavaliku ning julgeks isegi öelda, et kunstiliste kujundite kvaliteedi vahel. Kuid siiski ei saa päris nõustuda, et eesti animatsioonis puudub praegu potentsiaal, mis suudaks aja vaimule adekvaatselt (kriitiliselt) vastata, sellest olemuslikku välja tuua ja samas ka ajalooüleste teemadega tegeleda. Selle kunsti nägu on lihtsalt teistsugune.
Vaadakem eesti kunstis toimunud muutuste taustsüsteemi. On selge, et Eesti on jõudnud sammsammulise läänestumise (s.t neoliberaliseerumise) protsessis analoogsesse kohta, kus Lääne-Euroopa oli 90ndatel pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kui mõned kuulutasid muu hulgas juba ajaloo lõppu. Kõne all olevat etappi iseloomustab seniste ideoloogilist põlemist toitnud dihhotoomiate hääbumine ning ühiskondlike suurnarratiivide hägustumine. Saime tarbimiskultuuri, saime Euroopa Liidu, saime illusiooni turvalisusest. Mis edasi?
Uuendustega paratamatult kaasnenud identiteedi- või visioonikriisi tulemusena on (tagantjärele mitte enam nii üllatavalt) maad võtnud uus rahvusluse laine, mis otsib paaniliselt edulugusid või põhjendusi, miks siin riigis või selle rahva hulgas on hea elada. Plaaniks tundub olevat jätkata vääriliselt oma mütoloogilist metsa-, soo- või mererahva pärimust, püsides samas globaalselt konkurentsivõimelistena küberedetabelite tipus. „Eesti on geniaalne!” nagu ühe tuttava hüüatus sotsiaalmeedias iseseisvuspäeval ilusasti seda kentsakat eufooriat iseloomustas. Ühiskonna probleemidega vähegi kursis olevatele inimestele mõjub selline enesekriitikavaba edulugude kultiveerimine üha suurema reaalsusest irdumisena. See eskapistlik deliirium, mida grupp EKA tudengeid, Erik Alunurm, Mihkel Reha, Mari-Liis Rebane ja Mari Pakkas, suurepäraselt satiirilises animatsioonis „Eine murul” (2012) mänguliselt pilasid, on vägagi reaalne ja mitte ainult jumalast hüljatud Kopli liinide seltskonnale omane, vaid sootsiumile tervikuna laiendatav nähtus.
Üheks animaatoriks, kes seda uut, oma juuri ja modernsust Läänele turustada üritava eestlase arhetüüpi tema täies hiilguses kujutada on suutnud, võib pidada Chintis Lundgrenit. Teda tuntakse peamiselt tõenäoliselt toredate ja küllaltki turvaliste lühiklippide ja muusikavideote kaudu, mille tegelasteks on valdavalt loomad. Kuid tema film nimega „Volli pall” (2010) on see, mis õõnestab geniaalselt lihtsate vahenditega meie ultrakonservatiivset ideaalpilti „tublist eestlasest”, kes pole Euroopa standardite kohaselt ei homofoob ega rassist, kuid ihkab siiski elada rassiliselt ja seksuaalselt ühetaolises valgete heterote riigis. Loo peategelane, tubli kampsunit kandev giid Volli, avastab enda juurde kappi elama tunginud illegaalse Portugali immigrandi, kuid ei oska temast meeltesegaduses vabaneda. Pärast korralikku peadparandavat viinajoomist selgub põhjus: Volli on kapigei.
Lundgreni teose dekonstrueeriva mõju tagab ennekuulmatute konnotatsioonide loomine rahvuslike tüvitekstide-sakramentide ja seksuaalvähemuste ning -äärmuste vahele. Tunneme ära juba Andrus Kivirähalt tuttavaid detaile pärimusest (kratt) ja loodusrahva-diskursusest (rästik, metsaga uhkeldamine metsata lääneeurooplaste ees). Tõmmu ja gei Portugali immigrant võtab samal ajal juba puhtalt oma identiteedi tasandil kokku meie rahvusliku psüühe ühed baashirmud eugeenilise stagneerumise ja negatiivse iibe laostavast segust. Kuid hävitav hoop tuleb hoopis peakangelase queer’imisest, sest me näeme hetkeks pilti sellest, kuidas keegi – filmi kaadrite loogikale tuginedes saab see olla vaid Volli – värvib oma varbaküüsi. Tähendab, ta oli „rikutud” juba enne kokkupuutumist muulasega…
Pärast eespool toodud kunsti ning ühiskondlike nähtuste sidumist Lundgreni loomingus, õigemini just sellele toetudes, ei saa ma siiski nõustuda, et head kunsti ja suurepäraseid teoseid sünnitavad ainult ühiskondlikud-poliitilised epohhid ja krahhid ühes äärmuses või steriilne heaolu teises otsas (von Trier kui piinatud heaolugeenius) – nt peale teist maailmasõda ei järgnenud automaatselt mingit suurt kunstiavangardi puhangut. Probleemideta ühiskonda ei ole olemas ja seega ei saa olla ka situatsiooni, kus kunstnikel ei ole millestki peale „tilulilutamise” rääkida. Kui kunst tundub degradeeruvat, siis võiks kõigepealt hakata tegelema päevapoliitika, rahastamisküsimuste, hariduse kvaliteedi ja muu sellisega, mitte olemasolevatele praktiseerijatele rõhutamisega, et ollakse selle allakäigu sümptomiteks.
