Müürilehe juubeliaasta puhul taasavaldame vanu häid lugusid, mis omal ajal kas muutsid või ei muutnud maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Liisa Tagel küsib 2011. aasta suvel avaldatud #15 Müürilehes, et mida teha, kui ei õnnestu tabada näitlejat? Või kui näitleja osutub linnuks? Aga mida teha, kui portreteeritav osutub sinuks endaks ja näeb sind läbi?

Valmistusin portreteerima näitlejat. Valmistusin suisa mitmeks portreeks. Vaatasin, mida internet mulle neist räägib, kuulasin maad ja võtsin ühendust. Sai isegi üht-teist kokku lepitud, ent aeg tegi omad korrektuurid. Ei midagi fataalset, lihtsalt selgus, et seekordsesse Müürilehte need lood ei jõua. Intervjuud oli aga siiski tarvis. Toimus mäe ja Muhamedi suhet meenutav protsess, mille tulemusel leidsin iseenda. Selle osa minust, mis valmistus intervjueerima näitlejat. Üsna mitut, nagu juba eelpool mainitud sai.

Ma kohtun iseendaga küllalt varajasel hommikutunnil, vaatan peeglisse, leian, et see kammimata ja häguse pilguga kuju peaks end kokku võtma, ning lükkan intervjuu iseendaga edasi. Kuidagi piinlik hakkas. Lepime kokku, et mõtleme siis edasi, kui aju on ergem ja silmavaade selgem. Kõva häälega välja ütlemata jääb otsus, et sel korral artikli kõrvale ühegi asjaosalise pilti ei lähe: kuidas sa kultuurilehes näitad sellist. Samas ei taha nagu teisele halvasti ka öelda — lömmis küll, aga ikkagi oma nägu.

Intervjueeriks ma päriselt näitlejat, võiks küll pildi lehte panna. Näitlejad on ju enamasti ilusad. Või siis mõnel juhul saavadki rolle oma ebatavaliselt suure… nina tõttu ning sel juhul tahaks lugeja ju leheski üle vaadata, kas siis on ikkagi nii suur, kui lavalt paistis. Kaugelt paistavad inimesed pisikesed nagu sipelgad, ehk on ninadega vastupidi ning optilise illusiooni tulemusel jäämegi pigem etteulatuvaid kehaosi piidlema.

Näitleja on ka inimene. Inimestes on peidus üsna palju (iseasi, kas kõike on vaja näha ja näidata).

Minu probleemid pole veel lahendatud. Pean Prévert’i parafraseerides esitama küsimuse „Kuidas portreteerida näitlejat?“. Smuuliliku nendingu „Ma ei oska ju joonistada…” järel tuleb muud uitmõtted kõrvale heita ning töövahendiks jäävad sõnad. Võib ju esitada kõik peaaegu ausalt, mõningate ilustustega lauseehituses ning kirjutadagi: küsimus-vastus-küsimus-vaimukas remark-vastus-olustikukirjeldus-küsimus-vastus. Samas võib põimida loo: suhtlus ja situatsioon. Niimoodi saab kenasti peita ka oma naiivseid küsimusi ning pealtnäha justkui jättagi intervjueerija isik varju. Viimane on muidugi tühi lootus, sest loo komponeerib lõpuks ikkagi allakirjutanu. Siingi jätan täpsemalt jagamata, milliste küsimustega intervjueeriv mina intervjueeritavale minule lähenes. Võin vaid nii palju vihjata, et muuhulgas luges esimene teisele sissejuhatuseks paar luuletust.

Teine kuulas luuletuse ära, krimpsutas mänglevalt nina, arvas, et lind on näitleja ja näitleja on lind ning asus asja kallale. „Kõige tähtsam on leida näitleja. Tundub, et Prévert’ist ja linnust võib siinkohal abi olla. Ei tahaks küll kuidagi tunnistada, et ma intervjueeritava puuri topiksin, vabandust, meelitaksin, aga kuidagi tuleb ta kätte saada. Samuti tuleks uurida juba eelnevalt, mis võiks olla see rõõmus, lihtne, ilus või kasulik, mis linnule, vabandust, näitlejale, meeldiks.” Tuletan endale meelde, et lindudele ja inimestele meeldivad erinevad asjad. Mina vaatab minule häiritult otsa ja jätkab oma katkestatud mõtet: „Ei saa ju ka tühjalt kohalt juttu alustada. Muidugi võib alati küsida: „No räägi, kuidas sust siis näitleja sai?”, aga tõenäoliselt leiab googeldades juba paar varasemat lugu, kus seda kolmel erineval moel uuritud on. Kui sa just pole avastanud veel avastamata talenti! Siis oledki sina ise see, kes ta maailmale annab. Oot, oot, või tegi ta seda juba ise, astudes lavale? Või see lavastaja, kelle etenduses ta mängib? Või see sõber, kes ta lavaka katsetele kaasa tiris?”

Heidame gigantomaania kõrvale ja jääme selle juurde, et võin lihtsalt intervjueerida nii tuntud kui vähem tuntud näitlejaid ja ehk on ka siis, kui juba varemalt on tema käest tuhat ja üks küsimust küsitud, võimalus leida midagi uut. Näitleja on ka inimene. Inimestes on peidus üsna palju (iseasi, kas kõike on vaja näha ja näidata). Õnneks on näitleja inimene, kelle töö teistele inimestele päris palju huvi pakub. Vähemalt nad arvavad nii, need inimesed. Kui näitlejast endast ei õnnestu rääkida, siis tööst ikka saab. See on selline huvitav töö, et tulemust võivad kõik vaatamas käia ja miskipärast meeldib inimestele nähtavate asjade tagant nähtamatuid otsida ning neist rääkida. Vot kui hea on siis avada ajaleht, natuke lugeda ja seejärel veel rohkem rääkida.

„Hipi,” mõtlen selle mina mõttepausi ajal. Unustan, et mina teab, mida mina mõtlen.

Mina pöördub tagasi linnu juurde: „Oletame, et sul on sobiv „puur” leitud. Sa tead, mida sa küsida tahaksid. Siis jääb üle ta ka päriselt kohale meelitada. Sul ei ole aastaid aega nagu linnumaalijal, sul on tõenäoliselt kuskil tähtaeg. Sa ei saa vaikselt puu taga oodata. Kuigi võib muidugi katsetada lähenemist, kus tõepoolest leiad midagi, millega näitlejat meelitada ja asud mõne teatri tagaukse juurde varitsema.” Kutsun end korrale. Oletame nüüd, et ma ei ole ikkagi vaid jahikirest kantud ning tahan tõesti portreed. Jätkan: „Prévert järgi talitades peaksid näitleja saabudes säilitama vaikust. Täielikku vaikust, saad sa aru, ootama, kuni ta on kohal ja siis ukse sulgema.” Kuni mina mõtleb, segan vahele: „Võib paista päris kummaline. Meelitasid teise kohale ja siis piidled, vaikides. Niimoodi vist ka ei saa.”

Intervjueeritav nõustub: „Mul on kuri kahtlus, et selle peale võib näitleja ära lennata, igaüks võib selle peale ära lennata. Oot, ma panin ukse kinni! Jah, siis vist ei lenda ära, siis peab vist ikkagi rääkima hakkama. Kui veab, saabki nüüd esitada kõik oma küsimused. Kui sul eriti veab, saab küsimistest alguse vestlus. See ongi see koht, kus lind laulma hakkab. Lind nagu üks huvitav olevus, kellega sul kohtuda õnnestus, mitte üheski teises tähenduses.” Mina lõpetab jutu ja paistab nii õnnis, nagu oleks just kolm põhjalikku persoonilugu valmis kirjutanud. „Hipi,” mõtlen selle mina mõttepausi ajal. Unustan, et mina teab, mida mina mõtlen. Mina ei lase end sellisest remargist häirida ning jätkab unistavalt: „Puur on kadunud ja intervjuu saab kinni püütud. Nüüd jääb üle ta paberile saada. Näitleja võiks lahkuda ühes tükis, mis siis, et õnnestunud portree korral võib sabasulega maalingu signeerida.” Meenutan enesele veelkord, näitlejal ei ole saba.

Lõpetasin siinkohal intervjuu selle minaga, kelle ornitoloogia- ja antropoloogiaalased teadmised kipuvad aeg-ajalt segi minema. Andke talle andeks. Ma ju kirjeldasin teda loo alguses, häälestamaks teid sellele, mis ees ootamas. Võin veel vaid lisada, et vahepeal on ta juuksed ära kamminud ja näeb välja juba päris viisakas. Sellegi poolest ei kiirusta ma pildi lisamisega, ega ma iseend ei portreteeri.