„Earwitness” („Kõrvaltkuulja”) on Mari-Liis Rebase (1988) esimene galeriinäitus, mille raames kunstnik kogub, salvestab ja presenteerib keskkonnahelisid. Rebane eksponeerib Hobusepea galeriis koos helimaterjaliga igapäevaobjekte ja muud visuaalset materjali, mis toetab kunstniku helimaailma uurimist.

Foto: Karel Koplimets

Näitus „Earwitness” uurib seda, kuidas keskkonnahelid töötavad avalikus ja privaatsfääris. Linnaruumis valitsev helimaailm on avalik, kuid see, kuidas inimesed nii meeldivaid helisid kui häirivat müra tajuvad, on erinev. Inimesed viibivad pidevalt helikeskkonnas, kuid ei mõtle sellele teadlikult. Linnaruum tekitab ajuti kaootilise helimaailma, mida jälgides saab ülevaate sellest, mis selles ajas ja ruumis toimub. Avalikust ruumist käib igal ajahetkel läbi audiovisuaalne infotulv, kuid kunagi ei pääse ligi suurele pildile. Info liigub fragmentidena, kuid infokildudest saab teha erinevaid tähelepanekuid. Kuna audio- ja visuaalne maailm on niivõrd seotud, uurib Rebane ka seda, kuidas luuakse seos heli ja pildi vahel.

Privaatsest saab avalik

Näituse keskmes on teos „Earstream”, millega kunstnik striimib mikrofonidega enda ümbruses olevat heli reaalajas galeriisaali. Teos koosneb füüsiliselt laes rippuvatest kõrvaklappidest, mis on ümbritsetud individuaalsete looridega. Loorid loovad teosele veel ühe tähendusekihi, sest loori abil eraldab publik ennast ümbritsevast ja astub teosele ja kunstnikule füüsiliselt lähemale. Kuid lisaks sellele lisab loor vuajeristliku elemendi, sest teost kuulates siseneb vaataja teise inimese privaatsfääri. Huvitav on ka teose paigutus: kõrvaklapid on kohe galerii ukse juures, ehk kui teost kuulata, kõnnivad inimesed omakorda tänaval mööda ja vaatavad aknast sisse, kuidas külastaja klappidest kuulab. Inimene, kes teost kuulab, on distantsilt kunstniku helimaailmas sees, kuid tänavalt vaadates on ta kõrvalseisjale visuaalselt osa teosest.

Klappidest on võimalik kuulda keskkonnahelisid, sealhulgas vestluseid, mida mikrofon kinni püüab. „Earstreami” üks intrigeerivamatest küsimustest on see, kuidas kunstnik enda liikumist ja suhtlemist kontrollib. Rebane ise on teadlik, et tema küljes on mikrofon, kuid inimesed, kes helimaailma satuvad, ei pruugi sellest teadlikud olla. See eemaldab nendelt filtri, mis võib kunstnikul peal olla. Näituse teksti kohaselt on teos dokumentaalne, kuid mitte juhuslik, sest Rebane valib, kuhu ta läheb.

Foto: Karel Koplimets

Näituse avamisõhtul avanes publikul võimalus kuulata seda, kuidas külastajad kunstnikut õnnitlesid, kuid mis saab peale seda, kui avamisõhtu saab läbi ja algab argielu? Kas kunstnik peaks teadlikult otsima võimalusi ja kohti, kus toimub palju ja on võimalus tabada võimalikult intensiivset helikeskkonda? Või peaks kunstnik maksimeerima juhuslikkuse elementi, et tekiksid ootamatud momendid? „Earstreami” võib vaadata kui võimalust piiluda läbi lukuaugu kellegi teise ellu. Kui vaadata teost sellest vaatepunktist, saab publik infokillu ka Rebase kohta ja sealt edasi hakkab see infokild järelelu elama, mis pole enam kunstniku kontrolli all. Enda liikumist ettevaatlikult kontrollides on kunstnikul potentsiaal luua endast publikule selline pilt, nagu ta soovib.

Teosega käib kaasas kuuldu tõlgendamise probleem. Kui võtta linna helikeskkond, siis see on vähemalt lokaliseeritult samasugune, aga viisid, kuidas inimesed kuuldud signaale tõlgendavad, on individuaalsed. „Earwitnessi” juurde võiks käia ka publiku tagasiside moment – võiks kuupäeva- ja kellaajaliselt üles tähendada, kus kunstnik inimeste arvates oli ja mida ta tegi. Kuna näitus on uurimuslik projekt, saaks kunstnik sellest teise tasandi, mida inimesed arvasid, kus ta parasjagu viibib. Publiku tagasiside annaks võimaluse uurida, kuidas helisid tõlgendatakse. Teisalt on „Earwitness” hetkel anonüümne ja mingit infot sellest, mida publik kuulis, maha ei jää. Selline efemeersus lisab teosele oma võlu, sest toimuvast kommunikatsioonist kunstniku ja publiku vahel ei teki püsivat jälge.

Helimaailma tajumine

Näitusel on veel videoinstallatsioon, milles jooksevad kuulmise ja kuulamise teemalised lausekatked, mis juhivad tähelepanu sellele, kui mitte-teadlikud need tegevused on. Näituse üldise atmosfääri seisukohalt on kõige mõjusamad järgmised laused: „My ears think faster than I do” ja „I sleep with my ears open”. Esimene lause annab edasi seda, kui vähe kontrolli inimene enda taju- ja aistingumaailma üle omab. Kogu see infohulk, mida inimesed omastavad nii, et nad seda ise tähele ei pane, on märkimisväärne. See tõdemus on samaaegselt nii kaunis kui pettumust valmistav. Inimest võib vaadata kui organismi, mis koosneb igapäevastest väikestest otsustest ja valikutest, mis keha juhivad. Ja pigem meeldib inimestele mõelda, et need valikud toimuvad teadliku mõttetegevuse alusel.

Aga kui paljud otsused tulevad juhuslikest impulssidest, mida inimene enda ümber juhuslikult üles korjab? Ühel installatsioonil on luuletus, mis algab nii: „Korjates argipäeva nähtamatuid asitõendeid, et tuletada endale meelde, kuhu mu mõte jälle auras.” Kunstnik annab edasi seda, kuidas keskkond on infomürast reostatud ja tervikpilti saab enda peas kokku panna retrospektiivselt. Siit tuleb see pettumise element, sest ükskõik kui palju inimene ei tahaks mõelda, et ta hindab ja analüüsib teadlikult maailma enda ümber, ei ole ta tegelikult nii „kohal”, kui ta arvab.

Näitus jääb avatuks 21. maini.

Lisainfot leiad siit.