Paide Teatri psühhogeograafiline audiorännak „Labürint”. Idee ja teostus Jan Teevet, Joosep Uus ja Kirill Havanski. Veebis alates juunist 2020 aadressil paideteater.ee/laburint.

Paide Teatri lavastus „Labürint” (tekst Jan Teevet, hääl Joosep Uus, muusika Kirill Havanski) on mõeldud kogemiseks ühele inimesele korraga tema enda valitud asukohas, nii et tegelasi on kaks: kõrvaklappidest kostev jutustaja (Joosep Uusi hääl) ja jalutav kuulaja. Ott Karulin on sellest juba kena arvustuse kirjutanud, nii et ma ei hakka seal öeldut üle kordama, olen temaga nõus. Ta nimetab seda „rännaklavastuseks” ja viitab, et sellel formaadil on juba Eestis väike traditsioon. Nii see on. Veel täpsemalt võiks seda žanri nimetada ka kõrvaklappidega jalutamise teatriks või lühemalt walkman’i-teatriks.

Inimeste liigutamine läbi linnaruumi

Ühe varasema näitena meenub 2010. aasta kevadel mängitud NO76 „Tallinn – meie linn”, kus Eva Klemets viis väikse grupi ekskursioonile Tallinna vanalinna, ainult et vaatamisväärsusteks olid linnavõimu korruptsioonijuhtumid. Siin oli küll jutustaja ise kohal ja vaatajatel ei tulnud oma valikuid teha, kuid kõrvaklapitehnika võimaldas teatrivormi, mis hõlmab suurt ruumi ja on samas intiimne, nii et võis teistele tänaval kõndijatele peaaegu märkamatuks jääda. Ka Labürintteatriühendus G9 on kasutanud inimeste liigutamist läbi linnaruumi kõrvaklappidest tulevate suunistega. Mul endal on meeles lavastus „Eluaeg” (2016), kus alguses ja lõpus asus publik üheskoos, kuid vahepeal käisid nad gruppidesse jaotatult mööda eri trajektoore, sattudes vahel ka üksteise vaatlusobjektideks. Eri rühmade liikumine oli peenelt sünkroonitud. Siingi oli igal grupil oma saatja kaasas, kuid publik polnud lihtsalt kaasakõndija rollis, vaid pidi aeg-ajalt ka ise aktiivsust üles näitama.

Ma pole kahjuks näinud Tartu Uue Teatri „Fantoomvalu” (2019, lavastaja Jaanus Kaasik), milles, nagu kirjeldustest aru saan, viiakse vaatajad samuti kõrvaklappide kaudu juhendades linnaruumi kõndima – ja seda lavastust saab kogeda ainult üksi.

Ühe-inimese-jalutusteatriks liigitub ju ka näiteks Kaur Riismaa „Tarabella” (2017, kättesaadav NUMU nutimuuseumi rakenduse audioraamatute osas), mis on küll žanri poolest nimetatud interaktiivseks luulekoguks. Siin saab jalutaja koostada ise kaardil toodud punktide vahel vabalt liikudes oma trajektoori läbi Pelgulinna. Iga punkti juurde kuulub luuletus ja mingi kild selle koha ajaloost, samuti saab vanade kaartide põhjal vaadata, mis oli selle koha peal eri aegadel minevikus.

Sellelaadse teatriga on süvenenumalt tegelenud ka Marion Jõepera, kes on nimetanud neid lavastusi lihtsalt mängudeks. Kodulehel instituteofwander.com on kättesaadavad tubane mäng „Kükk in the Köök” (2016) ja vabas õhus toimuv „Surrogaatmetsad” (2015). Viimasega sarnaneb Paide Teatri „Labürint” kõige rohkem – üksi läbitegemiseks mõeldud, suvaliselt valitud alguspunkt ning osaliselt juhendatud, osaliselt jalutaja enda valitud trajektoor. Ühesõnaga, omajagu on jäetud ruumi loovale juhusele, planeerimata sünkroonsustele ning fookus on pööratud jalutajale endale, jalutamine muutub siin kunstiliseks praktikaks.

Tekkis kummaline efekt: ma sain endast rohkem teadlikuks, kuid ühtlasi hakkasin ka lahustuma, endal käest libisema, olin mitmes suunas korraga fokuseeritud.

Kõnnaku eripärad

Tudeerisime Marion Jõepera doktoritööd „Ruumitaju loomine ja suunamine kui postdramaatilise dramaturgi peamine töövahend” (2017), kui valmistasime Jarmo Rehaga ette „Oomenit”, mille esimene osa oli samuti grupiviisiline jalutamisteater, mida juhiti kõrvaklappidest. Trajektoor oli küll kindel, aga kontrolletendusel avastasime, et kui lasta inimesed omapäi liikuma, tekib kohe „karjajuht”, ja kui see liiga kiiresti liigub, siis läheb teksti ja kõndimise tempo ju sünkroonist välja. See meenus kohe, kui „Labürint” juhendas mind eri tempodes liikuma, samuti siis, kui alguses tekkis küsimus, kas ma peaksin jutustaja pausile panema, et jõuda järjest kõiki suuniseid järgida. Jäi mulje, et tekst on mingi kindla ruumi peale üles ehitatud – või et jutustaja ja mina liigume eri ruumides. See oligi nii mõeldud, mingist hetkest tuli jutustaja otsekui lähemale, selja taha, minu jalutamisruumi. Ühtlasi aga hakkas ta osutama sellele, et ma ise ei ole lihtsalt mina ja lihtsalt siin, vaid võiksin olla ka keegi teine, mind võiks olla mitu, ma võiksin siin olla minut tagasi või kunagi tulevikus. Ühesõnaga, jutustaja nihkumine minu ruumi käis üheskoos sellega, et mind kui pelka kuulajat hakati sisemiselt liigendama esitajaks ja vaatajaks. Ma muutusin oma privaatteatri näitlejaks ja tekkis kummaline efekt: ma sain endast rohkem teadlikuks, kuid ühtlasi hakkasin ka lahustuma, endal käest libisema, olin mitmes suunas korraga fokuseeritud. Tajud ergastusid, olin nagu teravamalt kohal, kuid ühtlasi minu enda konkreetsus hajus. Nii et see muutus lausa teatavaks psühhofüüsiliseks meeleharjutuseks.

Üks huvitavaimaid hetki oli see, kui pidi kõndima suvaliselt valitud inimese järel täpselt tema sammu taktis. See tõi teadvusse, kuivõrd individuaalne on inimese kõnnak ja kui sügavalt see tegelikult psühhofüüsilist olemist määratleb – milline on kellegi ruumis kulgemise rütm ja „faktuur”. Olen seda tehnikat hiljemgi tänaval kõndides proovinud. Veel üks huvitav tehnika sellise teise inimese intiimsesse rütmi sisseelamise kõrval on kõndida ruumis nii, nagu ruum oleks hoopis aegruum – kujutledes („meenutades”), mis oli siin varem ja kes ma ise selles kohas olen varem olnud.

See, et liigutakse ringi, rõhutab endale suunatud kohalolu veelgi – teatrisaalist võin ma välja jalutada, aga oma peast ja kehast mitte.

Pärnapuud, mida enam ei ole

Kõndisin seda lavastust Tallinnas sadama lähistel ja Kadrioru kesklinnapoolses servas, mis on olnud mu lähikond juba üle kahe aasta, kuid millega mul pole väga sügavale ulatuvaid mälestusi (jutustaja otsekui kõneleks väga omaseks kujunenud linnaruumist). Kuna see formaat toitub aga paljus juhuslikest sünkroonsustest teksti ja vaataja vahel, juhtus see paratamatult siingi. Kohas, kus jutustaja ütleb vanaisale, et seda pärnapuud, millest vanaisa räägib, ei ole enam, asusin ma parajasti Petrooleumi ja Tuukri nurgal, ja mulle meenus, et siin asus ju kunagi kitsarööpmelise raudtee sadamavaksali hoone, mida ma oma silmaga pole kunagi näinud ja mis lammutati enne olümpiamänge, aga kuhu mu raudteelasest vanaisa on kindlasti sattunud. Ja siit avanes terve kujutlusruum: astun koos vanaisaga rongile, see sõidab mööda Vesivärava tänavat puumajade vahelt läbi, Lasnamäe nõlva all asuvast loomaaiast mööda (see jõuab rongini lõhnadena), mööda Türnpu tänavat, teeb peatuse Odra tänaval praeguse bussijaama kohal, sealt läheb juba sõit edasi Nõmme ja Viljandi poole. Samal ajal on mu fookus ka mu Viljandi lapsepõlveõue pärnal, mille all loeti trihvaatrimängu ajal sajani, ja sedagi pärna tõesti enam pole, samal ajal pean ma kindlaks tegema suuna, kuspool elab mu parim sõber (ja milline neist valida), samal ajal kõnnin üle trammitee, kust praegu trammid teeremondi tõttu ei käi, samal ajal mõtlen siinse jutu üle-eelmist lõiku jne.

Walkman’i-teatri üks oluline joon on see, et ta koondab inimese endasse, fokuseerib tema vaatajapilgu endale kui tegutsejale (actor). Ja seda juba puht tehniliste asjaolude tõttu – pean silmas seda, et kõrvaklapid koondavad etenduse kõrvade vahele, nii otseses kui ka ülekantud mõttes. See on tavalisest teatrist jõulisemal viisil kujutluste, mäletamise ja enese tähelepanemise teater. See, et liigutakse ringi, rõhutab seda endale suunatud kohalolu veelgi – teatrisaalist võin ma välja jalutada, aga oma peast ja kehast mitte. Ja nõnda paneb selline teater küsima, milline on minu vabaduse ruum, kui liikuv ja avar olen ma oma kõrvade vahel. Kes määrab mu sammude takti? Ja kas vabadus on seotud tahtega? Ma võin küll oma tempot, kõnnakut ja suunda tahtlikult juhtida, kuid päris vaba olen ehk siis, kui tean, kust pärineb mu loomulik kõnnak, ning lasen end sellel juhtida nagu pärituulel.

Aare Pilv on literaat, kes on tegutsenud viimastel aastatel ka mitme lavastuse dramaturgina.