Mari-Leen Kiipli ja Kristi Kongi näitus „Salajane vilin metsas” Kogo galeriis, Tartu Aparaaditehases, 25.10.–8.12.2018.

Kristi Kongi
„Salajane vilin metsas” (2018), maaliinstallatsioon, segatehnika. Foto: Diana Tamane

Antropoloog Philippe Descola uurimuste kohaselt peavad Lõuna-Ameerika põliselanike atšuaride jumalad inimesi taimedeks. Inimesed ise sellest paratamatult aru ei saa. Džungel on tohutu aed, mida harivad jumalad. Inimesed ja teised olendid kasvavad jumalate aias. Taimi uurides mõistame ka jumalate suhtumist inimestesse. Taimedel on samasugune hing nagu inimestel. Mets ja haritud maa on paigad, kus inimesed suhtlevad olenditega, kes erinevad meist ainult oma kehalise oleku ja keele puudumise poolest.

Hingega taimed saavad inimestest aru. Ent kui inimesed räägivad nendega, ei vasta nad otsekohe. Taimedel läheb sellega aega, nad ootavad, kuni meie tähelepanu hajub. Taimede juttu saab kuulata ainult unes. Taimed suhtlevad meiega oma uneajast.

Põliselanike jaoks on kultuuri piir olemas, ent teises kohas, võrreldes meie, teadusega harjunute tavapärasele tajule. See piir pole inimeste ja teiste olevuste vahel. Suurem osa kalu, rohtu, samblikke, sõnajalgu, kivirähka ja jõgesid jäävad džunglielanike arust väljapoole ühiskondlikku ala ega ole hingestatud olendid. Nende mehaanilist eksistentsi võib nimetada millekski, mida me oleme harjunud pidama „looduseks”.

Ka olendite maailmas on klassifitseerivad piirid paindlikud. Keegi pole ainult see, kes ta mingil hetkel näib olevat. Kõik hingestatud olendid oskavad omavahel keeleväliselt suhelda, anda üksteisele edasi oma mõtteid ja soove. Inimesed võivad loitsudega mõjutada hingestatud taimi, loomi, vaime ja ka mõningaid esemeid, aga taimed ja kõik muud hingestatud olendid võivad „rääkida” ka inimestega.[1]

Descola osutab seega asjaolule, et osa kalu, rohtu jne on põliselanike arust hingestatud, osa mitte. See piir ei kehti täpselt taolisena igal pool, kõigi maailma põliselanike juures. Pole nii, et lihtsalt absoluutselt kõigel on põliselanike meelest hing, vaid on ka hingestamata olendeid ja asju. Ja see vahe pole esmapilgul ootuspärane. Aga kui inimene on hingestatud taim, saab ta ikkagi jumalatega suhelda.

Mari-Leen Kiipli „Kala, kes neelab maailma. Osakesed, mis tantsivad päikesekiirtes” (2018), video kahes peatükis. Foto: Diana Tamane

Descola väidab ka, et üldjoontes taoline lähenemine maailma asjadele pole ainuomane Amasoonia põliselanikele. Sarnast hoiakut võib leida kõikjal, kus inimeste elul on tähendusrikas animistliku maailmataju jälg. Inimeste olemise põimumist taimede olekutega täheldab Descola ka näiteks inuittide juures Kanada tundras ja terve rea Siberi põliselanike seas. Taolise suure antropoloogilise uurimistöö iroonia seisneb selles, et analüüsi tulemused näitavad, et me polegi inimesed.

Taimed ja jumalad näevad inimesi värvide ja valgusena. Oleme neile oleva ähmane hingus. Et kunstnikud on selle loogika järgi ka ise taimed, ei saa nad päriselt aru, mida teevad. Taimedel pole ajusid ega silmi, seega, kui me peaks tõesti olema taimed, siis me tegelikult ei näe ega mõista.

Kristi Kongi väitis, et tema kangad võivad olla puud või majad, mis on seesama. Mehhiko džunglis, kus ta selleks näituseks vaimselt valmistus, ei ole taimedel ega inimtekkelistel objektidel vahet. Ka Võrtsjärve ääres Limnoloogias olevat mets samasugune, mis on kogu seda asjade seisu vaadates täiesti loogiline.

Mari-Leen Kiipli videos on inimese ja taimede seos kehaline ja sellisena poeetiliselt teistsugune. Kui oled harjunud elama metafooride või sümbolitega, mõjuvad kardinad justkui loomulikumalt kunstina. Aga kuidas taiminimlik olemine välja võiks näha, seda on otsepildis isegi natuke imelik vaadata.

Galerii pole just paik, mis soosiks iseenesest identiteedihämaruse realistlikku mimeesi. Inimesed ja taimed ei sulandu päriselt. Kokkupuude võib olla juhuslik või vaistlik, kunstnikel lihtsalt kobatas midagi põlisrahvaste kosmoloogia lähedusse. Näitus tõmbab kokku poeetika ja posthumanismi, metafoorid ja kehad, transformatsiooni ja subjektiivsuse. Et oleme kõik taimed, siis on täiesti legitiimne mitte millestki aru saada. Ma ei tea, kas kunstnikud vaatasid koos sama und või sattusid eri aegadel kuulama suvaliste taimede juttu. Nagu kõnelevad klassikud: teine inimene kõrval näeb sama asja, aga mõtleb kolmandat.

[1] Descola, Philippe 2013. Beyond Nature and Culture. Chicago, London: University of Chicago Press.

Art Leete on Tartu Ülikooli etnoloogia professor.