Paide Teatri “Lahinguväli” on hea näide sellest, kuidas suurte teemadega saab tegeleda nii, et ka pretensioonikuse vastu allergiline vaataja ei kohku.

„Lahinguväli”, Paide Teater. Lavastaja Jan Teevet, dramaturg Oliver Issak, kunstnik Kairi Mändla, helikunstnik Kenn-Eerik Kannike, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi. Etendavad Maria Paiste, Kirill Havanski, Johannes Richard Sepping.

Kui mõni lavastus tundub hargnevat seitsme tuule suunas, siis Paide Teatri „Lahinguväli” võiks peopessa ära mahtuda küll, iseasi, kas seda ka tõsta jaksab. Pooleteise tunni ja vaatajaid ringjalt ümbritsevate heledate kardinate sisse mahub päris palju: lavastus küsib, meenutab, võimaldab, kehtestab ja pakub välja, aga ei jookse sealjuures eest, vaid ootab mõtestajat kannatliku naeratusega järele. Ah et sellised mõtted tekkisid? Väga tore. Läheme nendega edasi.

Minu mõtted algavad keelest. Nimelt on „Lahinguväli” suurepärane sõjatanner neile, kes tahavad näha, kui palju suudavad ainuüksi minimaalselt varieeruvad sõnad; mis siis veel heli-, valgus- ja kostüümikujunduse ning näitlejatööga rikastatud etendusolukorrast rääkida. Kuna sõnad seda lavastust kahtlemata kannavad, ei tundu neile keskendumine üleliigne, ehkki see ei kata terviku kõiki külgi.

Suurem osa etendusest näeb välja nii: kolm valgesse riietatud näitlejat liiguvad kirikupinkidel istuva publiku vahel ringi, atmosfääri suunamas heli ja valgus, vaatavad neile otsa ja küsivad küsimusi. Ja küsimused pole juhuslikud. Need kõik algavad vormeliga „Kas sa mäletad…”, mis on eriline seetõttu, et kuulub kuulsasse preili Soku hommikuse konjakijoomise mahajätmise kategooriasse. See tähendab, et see küsimus eeldab midagi, mis ei sõltu mingil viisil minu vastusest – väide „ma mäletan, et ma solvasin sind” ega ka selle eitus „ma ei mäleta, et ma sind solvasin” ei võimalda lükata ümber asjaolu, et selline solvamine toimus. Seega kirjutab küsimus mulle ette, kuidas asjad maailmas on, ja mina võin oma ei või jahi rahumeeli endale jätta. 

Niipidi vaadates on sellise küsimuse küsimine otsekui peidetud – ja seega vastuvaidlematum – väitmine, kuigi võiks ju mõelda, et küsija-vastaja suhtes jääb sisu pakkumine mulle, vastajale. Osalt küll, aga vähem, kui arvan – see, kuidas küsitakse (ka mille kohta ja mille kohta mitte), määrab minu peas toimuva suurel määral ette. 

Kui küsitakse, et „kas sa mäletad, kuidas sa siia ruumi tulid”, läheb igal osalejal pirn peas põlema. Jah, tulin ruumi. Vastust esitatud küsimusele ei tea ma kohe, vaid järgmise küsimuse algushetkel – kui selleks ajaks on mälestus end ilmutanud, siis mäletan. Sellised küsimused on läbinisti isiklikud, mina-kesksed ja päästavad iga vaataja peas valla erineva piltide jada, nii et tekib tunne, et mängitav etendus on minu enda mälus juba olemas. Ka kogemus, kuidas ma kindlasti toimunud sündmusest mälestust välja kangutada üritan, on isiklik.

Suurem osa etendusest näeb välja nii: kolm valgesse riietatud näitlejat liiguvad kirikupinkidel istuva publiku vahel ringi, vaatavad neile otsa ja küsivad küsimusi, mis algavad vormeliga „Kas sa mäletad…”.

Mõnikord küsitakse asju, mida pole minuga kindlasti juhtunud, aga sama hästi võiks olla. Ma ei saa mäletada oma esimese lapse sündi ega esimesi kortse, minu vanaisa ei näidanud mulle lumehanges lebades tähti, aga mõne teise oma võis näidata. Esile tõuseb arusaam sinust, teisest, kes on ometi ka siin. Ja kui küsitakse, kas ma mäletan, et ükskord me võidame niikuinii või et hetke vaid mõni mälestus kestab, siis tuleb kokku meie. Ma ei pea neid asju ise kogenud olema, et mäletada, vaid saan toetuda ühiskondlikule teadmisele, kultuurimälule, mis on minul ja sinul ühine. Me mäletame neid asju koos.

Küsimus „Kas sa mäletad lund?” tundub esmapilgul samuti sellele ühismälule toetuvat. Kujutlusse tõuseb kõigil enam-vähem sama lumi ja see mälestus on igal juhul olemas, aga ometi ei tekita see sarnast küünarnukitunnet, vaid segadust. Miks peaks midagi sellist üldse küsima? Kuna igapäevaelus on keelekasutus reeglina ühel või teisel moel mõttekas, kaasneb minu jaoks lihtlabase lumemälestusega ka nägemus olukorrast, kus see küsimus oleks omal kohal. See küsimus pole suunatud meile, vaid neile – ja võib-olla mitte kellelegi täiesti võõrale, vaid näiteks mu kunagistele lapselastele.

Tulevikku puudutavad otsesemalt veel mitmed küsimused, mis teevad seda aga teisiti, nimelt tõkestades kujutluspildi tekkimise võimalust. Kas sa mäletad järgmist talve, kas sa mäletad ülehomset? Keegi ei mäleta, sest eeldus „oli järgmine talv” jookseb omadega kokku juba sõnaraamatutähenduse tasandil. Ehk pole liiga kõrgelennuline mõelda, et sedasorti küsimused kuuluvad kirjanduse, eelkõige luule pärusmaale.

Ja selleks et mõttekäik oleks täielik, jõudkem (võib-olla veidi meelevaldselt, aga samas mänguliselt) ka teatri enese juurde. Kui etendaja küsib laval vaatajatelt, et „kas sa mäletad, kuidas ma korvpallitrennis käisin”, ei ole see ju seotud sellega, kas mina, keegi siit saalist või küsijat etendav Kirill Havanski ise on seal käinud. Kelle trenniskäiku ma siis õigupoolest mäletama pean? Ja mismoodi see mäletamine välja peaks nägema, mis reeglite järgi me mängime? Teatrivaataja kui üks vastuvõtlikemaid olevusi oleks valmis mäletama küll, aga kokkuleppeid, mida kaasamängimine eeldaks, ei ole tehtud. Teater töötaks nagu iseenese vastu ja paljastab sellega tükikese oma olemusest.

Seega on „Lahinguväli” hea näide sellest, kuidas suurte teemadega saab tegeleda nii, et ka pretensioonikuse vastu allergiline vaataja ei kohku. Igaühe etenduskogemus on erinev, seejuures soe, isiklik ja vaimukas, aga see ei tähenda tegelikult vabadust, vaid oskuslikku kureerimist. Selles veendumiseks (või muidugi ka sellele vastu vaidlemiseks) tasub sammud Paidesse seada küll.

Saara Liis Jõerand on Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse magistrant ja tunneb end sellena väga hästi.