„Poevargad” („Manbiki kazoku”, Jaapan, 2018), 121 min. Režissöör-stsenarist Hirokazu Kore-eda, osades Lily Franky, Sakura Ando, Mayu Matsuoka jt.

Filmi „Poevargad” rahvusvaheline poster. Foto: Press

Rõõm kordaläinud poevargusest oli üks esimesi asju, mida Truman Capote’i minajutustaja Holly Golightlylt õppis. Filmivallas püsib sel emotsioonil terve heist movie ehk varguskino žanr, millesse Hirokazu Kore-eda „Poevargad” küll ei kuulu, kuigi algab eduka vargusega.

Kore-eda originaalpealkiri on nii rahvusvahelisest kui eesti tõlkest veidi täpsem ja huviäratavam, sest on üks asi rääkida pisikurjategijaist, teine asi tervest poevaraste perekonnast, mida „Manbiki Kazoku” otsetõlkes tähendab. On ju poevargus iseenesest suhteliselt väike patt, mis ei tundu esmapilgul kuigi kõneväärne. Kraad raskem üleastumine kui õunaraksus käimine, aga mis siin ikka öelda peale selle, et ärge nii tehke, lapsed, ei ole ilus. Peretäies pikanäpumeestes seevastu on juba haaret ja intriigi. Siit aimub sedasorti lühist või ootamatut kujundit, mida Kivisildnik nimetab poeetiliseks ussiauguks: ühelt poolt perekond kui põhiseadusse raiutud ühiskonna alustala, peaaegu pühadus, mida kaitsta; teiselt poolt vargus kui taunitav õigusrikkumine, mida karistada ja välja juurida. Vargapere on miskit pidi paradoksaalne, ebapüha perekond.

Ent Kore-eda pealkiri pole niivõrd kujund ega metafoor, kuivõrd võtab filmi teemad lühidalt kokku: eelkõige on see perefilm, mille fookuses on pereliikmete, kolme põlvkonna omavaheliste suhete kõrval vaesus ja kahtlased sissetulekuallikad, eeskätt vargused. Kore-eda käsitleb seda kõike endale iseloomuliku leidlikkuse, pehme puudutuse ja kerge huumoriga, nii filmi tegelasi kui vaatajat soojalt ja sõbralikult koheldes. Tema käekirja on kiusatus nimetada jaapanlikuks, sest säärane õrn realism on sealtkandi kinole vähemalt sama iseloomulik kui rahvusvahelises popkultuuris ja meilgi märksa laiemalt tuntud ja mõjukamad jaapani žanrid nagu tehnoulme, fantaasia, ultravägivald ja horror.

Meie kinodesse jõuavad Jaapani filmid üldiselt harva, kuid peamiselt tänu festivalidele on ka neid lüürilisi draamasid vahetevahel siiski näha saanud – lisaks Kore-Eda varasematele asjadele meenuvad näiteks Takeshi Kitano „Kikujiro suvi” ja Naomi Kawase „Vaga vesi”, aga ka animed nagu vanameister Hayao Miyazaki „Tuul tõuseb” ning tema poja Gorō Miyazaki „Moonikünka nõlvadel”.

Neid erinevaid Jaapani eluläheduse näiteid ühendab mu silmis leebe humanism ja zen-rahu – mitte sissepoole, maailmast eemale pöörduv meditatsioon, vaid igapäevase inimolu vaatamine virgelt, avasilmi, viha, hukkamõistu ja eelarvamusteta. Täpne, vaoshoitud, vaikne argminimalism, liigsest loobumine, piirdumine hädavajalikuga, loetud kindlakäelised pintslitõmbed, mis pääsevad selgelt mõjule, sest nende õmber on palju õhku. Olemise kuidagi siiski talutav kergus ka kõige raskemail hetkil.

Mu orientalistika ja japanistika vallas harimata ettekujutuses seostub see kõik säärase jaapanipärase tunnetusega, mida kirjanikest esindavad näiteks Kazuo Ishiguro ja Haruki Murakami. Ning mis viimasesse puutub: kuigi Kore-eda räägib hoopis muust ja hoopis teisiti, siis leian temast murakamilikku nõtkust ja elegantset kulgu hoopis rohkem kui korealase Lee Chang-dongi tänavusest kõrgelt kiidetud ja pärjatud Murakami-ekraniseeringust „Põlemine”.

Jutuks olnud jaapanlikkus tundub üsna hästi mahtuvat wabi-sabi mõiste alla. See on olemise ajutisust ja ebatäiuslikkust pühitsev traditsiooniline jaapani esteetika, mille tunnused on wikipedia järgi asümmeetria, lihvimatus, lihtsus, ökonoomsus, kasinus, tagasihoidlikkus ja intiimsus. Kore-eda loomingu puhul tundub wabi-sabi sobivat kirjeldama mitte ainult vormi, vaid ka sisulist, eetilist plaani. Tema tegelased ja nende teod on täiusest kaugel, kuid just tänu oma ebatäiuslikkusele on nad inimlikud, ligipääsetavad ja armsad. Hea ja halb, must ja valge on elulähedaselt põimunud, tekkivate mustrite üle otsustamine jääb vaataja hooleks.

Kaader filmist „Poevargad”. Foto: Press

Pereväärtuste kaitsel

Justkui sedasama wabi-sabi vaimu järgides ei tüki Kore-eda ka loosungeid lehvitama ega publikule oma seisukohti peale suruma, vaid küsib pealtnäha lihtsat, elulist lugu jutustades mõistete ja ideede sisu järele. Ta dekonstrueerib tasapisi, kuid mitte sihiga midagi maatasa teha või päris pea peale pöörata, kõige tühisust ja inimeksistentsi üleüldist kõledust ja lootusetust kuulutada – pigem püüab ta stampide taha vaadates mõisteile positiivset, usaldusväärset ja kasutatavat sisu tagasi anda. „Poevarastes”, nagu mitmes varasemaski filmis, uurib ta sel moel eelkõige perekonda ja pereväärtusi. Milles seisneb perekond, milles on selle väärtus?

Küllap tänu kevadel Cannes’is saadud Kuldpalmioksale on „Poevargad” meilgi meeldivalt palju vastukaja pälvinud. Pea kõik arvustajad on märkinud filmis kujutatud pere ebatavalisust. Tõepoolest, vargapere on formaalselt ebatraditsiooniline ja üpris ebatäiuslik, seda nii tervikuna kui ka selle liikmeid ükshaaval vaadates, vähemalt mis puutub täiskasvanuisse, kelle eeskujul lapsedki libedale teele kalduvad. Niiöelda lapsed, niiöelda vanemad ja niiöelda vanaema pole omavahel sugulasedki. Nad ainult elavad koos, ja mitte just seaduskuulekalt: kõik nad on vargad või sulid, peretütre rollis seksitöötaja Aki ehk välja arvatud.

Taavi Hallimäe arvab, et Viktor Orbánile, Helmedele või Vooglaid-Järvidele selline film ei meeldiks. Võib olla, aga võib ka olla, et tõlgendajad, nende seas ma ise, tahavad Kore-eda filmist välja lugeda reljeefsemaid, ühesemaid poliitilisi seisukohti kui režissöör sinna on soovinud panna. Kore-eda on ikka pidanud ja peab siingi au sees väärtusi, milles pole põhimõtteliselt midagi ebatraditsioonilist: hoolivus, armastus, üksteise hoidmine. Väärtusi, mille vastu kõige vähem tohiksid olla need, kes nagu eeloetletud peavad end kristlike traditsioonide kandjaiks.

Kas veresugulus on nende väärtuste tagaja? Kahtlemata mitte. Võtame näiteks hoolimatud või lausa lapsi väärkohtlevad vanemad, keda on omajagu. Sellistel puhkudel, millest ühte näeme ka filmis, võib hooliv kasuvanem olla lapsele parem kui lihane vanem. Teisalt on hoolimatuid lihaseid vanemaid ikkagi vähem kui neid, kes oma lapsi armastavad ja hoiavad, ning pole põhjust arvata, et Hallimäe loetletud viimaste hulka ei kuulu.

Nii et kui jätta kõrvale mõne inimese antikristlik kihk ligimese üle kohut mõista ja pühas vihas kive loopida, ja mõelda pereväärtustele, millest suurim on armastus, ei tohiks kellelgi midagi „Poevaraste” vastu olla. See on kahtlemata jõuluaega sobiv film mitte ainult perekeskse armastussõnumi, vaid ka teise põhiteema, vaesuse empaatilise kujutamise poolest.

Kaader filmist „Poevargad”. Foto: Press

Kõigi maade poevargad ei ühine

Vaesus polegi rõve, kirjutab Hendrik Alla oma arvustuses, viidates Esto-TV aastatega üha aktuaalsemaks muutuvale satiiriklassikale „Vali kord!”. Ingliskeelses kultuuriruumis seostub filmi pealkirjaga esmalt The Smithsi singel, mis kutsus kogu maailma poevargaid ühinema. Paul Emmetti arvustus jõuab selle üleskutse juurest loogiliselt välja kollaste vestide ja revolutsiooniootuseni. Meile kui eurooplastele tundub „Poevaraste” väljapääsmatu viletsus sama karjuvalt ebaõiglane kui De Sica, Ken Loachi või vendade Dardennes’ide filmides nähtu. No pasarán, selline olukord ei tohi ega või kesta, me ei saa siit jõuda kuhugi mujale kui olukorrani, kus alamkihid enam ei taha ja ülemkihid ei saa.

Siingi ei lähe Kore-eda ise nii kaugele, ei muutu otsesõnu poliitiliseks. Tema poevargad on valmis vaguralt leppima sellega, et jäävad tööõnnetuse tõttu ilma juhutööst ja seeläbi igasugusest sissetulekust, sest tervisekindlustust pole. Nad ei loodagi ilutulestikku näha, vaid tunnevad tagasihoidlikult rõõmu selle paukude kuulmisest. Nad ei mõtle, et ühiskondlikud olud võiksid olla teistsugused või paremad kui nad on. Ja võib-olla on nad selle alandlikkuse läbi veidi õnnelikumad või vähemalt lootusrikkamad, elades oma elu rusikat taskus hoidmata. Aga Kore-eda ei väida, et seegi oleks lahendus.

Mis puutub vargustesse ja muudesse sulitempudesse, siis Kore-eda paistab küsivat, kas need võiksid mingeil tingimustel olla õigustatud, just nagu ta oma eelmises filmis „Kolmas mõrv” küsis, kas ja mis tingimustel me oleksime valmis mõrvas süüdistatu õigeks mõistma. Vaataja võib siin olla valmis tegelastele rohkem mööndusi tegema kui poevargad ise. Nad ei ole oma seisuse üle uhked vargaseaduse järgijad, vaid teavad väga hästi, et nende tegevus on vale, läänelikus mõistes patt, ja võtavad süü omaks, lootmata, et nende paremad teod võiksid halvemaid välja vabandada. Nad õpetavad lapsed varastama ainult sellepärast, et ei oska neile muud õpetada, ja tunnevad, et lapsed vääriksid neist paremaid vanemaid.

Vaatajana ei tahaks kuidagi olla nii karm ei nende ega laste vastu. Nad pole ju sugugi halvad inimesed, vaid kõigest kitsikuses, mis neid halvale teele sunnib. Ka võiks nende vargusi tõlgendada omamoodi vaikse vastuhakuna rõhuvale tegelikkusele. Aga eks ole seegi tõlgendus mõneti kunstlik tuletis väga loomulikult ja sujuvalt kulgevast loost, mille Kore-eda püsinäitlejad koos võluvate uustulnukaist lastega vahetult elusaks mängivad. „Poevargad” pole mõni teoreetiline konstrukt, kunst kunsti pärast, sümbolitega žongleerimine või oma ülierudeeritud nabavilla näppimine nagu, ütleme, von Trier. See on inimeste film, inimestele. Rohkem selliseid.

Joonas Kiik on vaba mees, aga mitte tingimata kõige suurem ketser.