25. oktoobril algab Tallinnas ja Tartus Ingmar Bergmani 100. sünnipäeva tähistav retrospektiiv. Seoses sellega kirjutab lavastaja Andri Luup oma isiklikust suhtest Bergmani loomingusse.

Andri Luup. Foto: Herkki- Erich Merila

Rootsi küllap tähtsaim 20. sajandi režissöör – Ingmar Bergman, oleks saanud tänavu 100. aastaseks. Pidamaks meeles seda filmiajaloo suurkuju, toimub 25.-31.oktoober Tallinnas Sõpruse kinos ja Tartu Elektriteatris tema filmide retrospektiiv „Bergman 100. Rituaalid”, mille programmi on kureerinud Rainer Sarnet. Näitamisele tulevad Bergmani must-valged filmid aastatest 1957-1968. Lisaks sellele linastub novembrikuu esimeses pooles kinos Artis Margarethe von Trotta dokumentaalfilm „Ingmar Bergmani otsingul”.

Lapsepõlv

Nii nagu Bergmanile, kes ütleb, et tema loometeel tulenes palju tema lapsepõlvest, nii lähevad ka mulle mu varased aastad väga korda. Antud juhul siis minu terviklikust Bergman 100st protsendist moodustab veerandi minu lapsepõlv, kus puutusin, küll soomekeelsete subtiitrite vahendusel, kokku tema filmidega. Filmid jäid meelde, jätsid jälje, tundusid tõestena.

Esimene emakeelne kohtumine

Esimene eestikeelne kokkupuude Bergmaniga oli läbi „Laterna magica” raamatu. Olime koos Juhan Ulfsaki ja Mart Aasaga ühel vanalinna ehitusobjektil lammutustöödel. Pidime keldris lage lammutama ja krohvi kitkuma. Juhan, vana lugejana, tõi objektile kaasa „Laterna magica” ja luges selle kaanest kaaneni läbi, siis Mart ja siis mina. Läbi eestikeelse teksti tajusin kohe sedasama, mida tema filmideski olin tajunud – mingit erilist autobiograafilist ausust. Keegi minu tutvusringkonnast poleks suutnud sellise vahedusega omaenda elu vaagida. Oli momentaalselt tajuda, et ta ei tee endale teistest ei rohkem erandeid, ei mööndusi. Sama kehtib ka filmide puhul. Kunstnik, kirikuõpetaja või interpreet ei saa mingeid mööndusi, mis võiksid tuleneda tema kuulsusest, ametist või andest. Kõiki analüüsitakse sõltumata staatusest. Bergmani pilgu ees on kõik võrdsed. Ja nii käivitub vastuvõtjas mingi eriline tõetaju. Ma ei väida, et Bergman vahendab meile tõde, nii nagu see on, vaid seda, et ta püüdleb tõesuse poole maksimaalselt. Tal on tugev soov teada saada, mis temaga toimub, mistõttu me saame seda austada ja eeskujuks võtta. See juhtus siis teisel elukümnendikul, olin siis ilmselt kusagil 19-20 aastane.

Filmi „Sügissonaat” võtted. Foto: Arne Carlsson, AB Svensk Filmindustri

Bergmani tõde

Eksisteerib tuhat tõde selle kohta, mis on Bergmani tõde. Mõned ütleks ausus, teised halastamatus, kolmandad armastus, neljandad kaastunne. Mõned põrgulik, teised taevalik. Igal juhul on tajuda erakordse teravuse olemasolu või lähedust. See on füüsiliselt tajutav. Autobiograafia või „Sügissonaat”, etendus Dramatenis, „Persona” või „Talvevalgus”, „Fanny ja Alexander”, „Sosinad ja karjed” – kõiki läbib sama niit. Olgu mälestused, ilukirjandus, näidend või film – igal pool oleme vastamisi endasse haarava objektiivsega. Serveeritud küll subjektiivselt, justkui Bergmani tõde, mille ta võib-olla isegi elust on maha kirjutanud. Hiljuti Bergmani „Talvevalgust” lavastades avastasin enda jaoks huvitava seiga. Bergman on hästi reaalne. Tegeleb reaalsusega, üliteravalt. Samas lapsena avastas ta ju piltide, muinasjuttude ja fantaasia maailmad, nn põgenemise reaalsusest. Ja see on hilisemgi vastuolu – ta mõtleb välja hästi reaalseid lugusid. Ja tema lugusid saab esitada adekvaatselt siis, kui näitlejad püüavad sündmusi kujutada reaalselt. Kohe kui nad hakkavad n-ö näitlema, muutub kogu lugu võltsiks, väljamõeldiseks. Paras paradoks. Tema lood on kõik kuidagi seespidised. Ta näitab, mis on reaalselt inimese sees peidetud. Välispidiselt ei saa neid ette kanda. Järeldan, et reaalsus pidi Bergmanile olema mingi ülioluline ja samas lõputu mõõde. Bergmani reaalsusesse kuulusid ka vaimud, hallutsinatsioonid, ulmad, pahad vaimud, head haldjad, Surm, muusad, märtrid, pühakud. Nii nagu Skandinaavia saagades on trollid, elavad ja surnud läbisegi. Igasugu paralleelmaailmad. Nähtamatu on tihedas seoses nähtavaga. Vaimne vaheldub väga füüsilisega. Erootilisega. Selline reaalsustaju oli temas ilmselt andena varjul juba lapsena, aga pidi kindlasti teravduma kokkupõrkes ümbrusega. Ja õnneks oli tema isa kirikuõpetaja, tänu kellele puutus Ingmar kokku igavikuliste teemadega. Halastuse, karistuse, lunastuse, kannatuse, patu ja armastuse kategooriatega, mis kajastusid kõik tema hilisemas loomingus. Lausa suurepärane kasvukeskkond. Enda teistsugusena tajumisest juba lapsena tekib ilmselt mingi nihe, mis sunnib sind mitte kuuluma, otsima oma paika, tegelema faktidega, isegi kui need on subjektiivsed. Pastorist isa, protestantlik perekond, onu, mängukaaslased jne. Bergman armastas tõega mängimist, mistõttu ta jumaldas ka näitlemist ja näitlejaid, kes tema tõde esitavad ja ka üldise tõega mängivad. Mäng vs. mittemäng. Fassaad vs. sisemus. Teravalt subjektiivne vs. üldiselt objektiivne. Näitlejad armastasid teda, tema neid. Mõne staari vaevas ta ära, eksitas neid kas meelega või kogemata, aga ta oli jäädavalt loo teenistuses. Tugev lugu ja napp jutustus tundus olema tema eesmärk. On selline väljend – inimhinge insener. Bergman ei olnud insener, sest viimane justkui ehitaks või paneks kokku. Konstrueeriks. Aga mingit konstruktsiooni ei ole tajuda. Bergman avas. Ta lõikas olukordi lahti, opereeris. Aga oli niivõrd intelligentne, et kokku lubab panna meil. Küsimused jäävad meie vastata, saame vabalt valida, kuidas mõtestada. Ja eri eluetappidel Bergmani filme vaadates olen suutnud taas uusi korruseid ja sügavikke märgata. Tema lugu on lahti. Ei ole suletud ühe žanri, tähenduse või sihtgrupi kitsasse ruumi. Nii et oma kolmandal elukümndendikul kohtusin senisest teadlikumalt Bergmani loominguga ja põhiliselt uuesti – tema filmidega.

Kaader filmist „Talvevalgus/Armulaualised”. Foto: AB Svensk Filmindustri

Protest & protestant

Meile on suur õnn, et Ingmar Bergman sündis Skandinaavias. Ja suur õnn, et tema isa oli kirikuõpetaja. Antud asjaolud on meile kinkinud eelmise sajandi ühe väljapaistvaima autori. Bergman on Bergman tänu oma luterlikule lapsepõlvele, mitte hoolimata oma luterlikust lapsepõlvest. Ta püüab mõista oma vaimulikust isa, seeläbi ka taevast Isa, kirjutab sellest, filmib seda. „Talvevalguse” võtteid ette valmistades tuleb ilusalt esile, kuidas ta oma isaga koos võttepaiku otsides ühes külmas kirikus filmile lõpustseeni leidis. Ja seeläbi ka oma isa paremini mõistma õppis. Teisalt on „Talvevalgus” hea näide ka sellest, millise „protestandi rangusega” lahkab ta süüd, pattu või pattulangemist – inimese kiusatusi, kangastusi, suhterägastikke, abielu, silmakirjalikkust. Teeb seda skalpelliga. Skandinaavia oma „vaese” arhitektuuri, külma kliima, funktsionalismi ja jahedate kirikutega, seinal ainult rist, millel pole isegi enam Kristuse kuju peal, selle minimalismi kehastusena ja „luterliku” režissöörina ma imetlen Bergmani. Individualismi, egoismi, üksinduse, labürindi ja hingepiinade kujutajana. Minu paralleelid siinkohal on teadagi meelevaldsed, aga „Talvevalgust” analüüsides üllatusin, et Ingmar Bergman ongi kõige puhtam protenstantlik režissöör. Ta protestis nii tabude, dogmade, käibetõdede kui institutsioonide vastu, proovis puhastada ruumi. Nagu Luther protestis liiga rikkaliku kirikuruumi vastu, nii protesteerib Bergman ka rikkaliku vastu filmilinal, kõikvõimalike filmitabude, maskide, normide ja keele vastu. Läheb lakoonilist teed. Provotseerib teadlikult. On keeleuuendaja. Mulle meeldib sageli tõmmata paralleele jalgpalliga ja tabasin end naljakalt mõttelt, et kollektiivset sporti luterlased väga harrastada ei oska. Neist on raske kasvatada head jalgpallurit, mistõttu tundub, nagu oleks reformatsioon süvendanud ka inimese teatavat üksindust ja individualismi. Olukord, kus inimene kujutab ette, et on oma murede ja sisekliimaga pigem üksi ning peab need probleemid ainuisikuliselt lahendama või vähemalt enamuse enda peale võtma, aga Bergmani individuaalsed „luterlikud” piinad ja „süü” on kinkinud meile geniaalse autori. Mistõttu ma olen Rootsi riigikirikule äärmiselt tänulik. Bergmani filmides ei ole palju kollektiivset, vaid ikka inimene oma isiklike asjadega ja sageli ka kitsas ringis. Lähisuhetes. Bergmanile meeldis olla lähedal inimese hingele, psüühikale ja ka näitlejale võtteplatsil. Teinekord võis ta vaadata näitleja proovimisi põlvitades tema näo juures ja juhatas neid ka kättpidi läbi järgmise filmitava stseeni.

Kaader filmist „Sosinad ja karjed”. Foto: AB Svensk Filmindustri

Eraelu ja loomingu konflikt

See on nüüd täitsa ehku peale jutt, aga aeg-ajalt tundub, et Bergman oli ise palju viletsam lapsevanem, kui tema isa oli olnud. Paps oli tal vähemalt olemas, aga tema ise oli oma paljudele järglastele pigem kuuvarjutus. Vist üsna loogiline on järeldada, et kui Bergmanil oli mitmeid abikaasasid, siis lapsed kaldusid pigem oma emade poolele, et omada mingit pidepuntki. Aga see käib kohati ka kunstniku eluga kaasas. Mõni artist, keda on idealiseerivate lapsesilmadega väga raske inimesena imetleda, teeb väga head kunsti. Mõnikord on kunstniku traagika selles, et ta ise pole suurem asi, aga püüab oma loomingus näidata oma paremat mina kasvõi läbi mõne tegelase, milline ta tahaks olla. Tundub, et Bergman ei püüdnud ka seda. Ma kipun teda elu ja loomingu teljel samastama Dostojevski ja Picassoga, kes samuti muudkui lõid, unustades sageli lähedastele olulised seigad. Sebastian Hartmanni muljetavaldavas lavastuses „The House at the End of Night” („Maja öö lõpus”), mida õnnestus näha Dramatenis Bergmani festivalil, oli väga stiilne stseen, kus äkki ilmus lavale poeg-Bergman, ja küsis isa-Bergmanilt, et miks sul nii palju naisi oli või miks meid maha jätsid emaga. Isa-Bergman oli terve lavastuse jooksul viibinud oma tegelaskujude ja filmiruumide ning kaadrite keerises ja ta jäi tummaks. Ei teadnud isegi vastust. Küsimus tuli nii ootamatult ja ta polnud sellele mõelnud. Lavastuses oli see üllatav, aga kindlasti päriselus Bergman sellele mõtles. Väga ilus oli, kuidas Bergman ühe dokfilmi lõpus ütleb, et ta on kindel, et peale surma ta saab oma armastatud naisega kokku. Oli selles veendunud. Mälu järgi ta mõtles oma viimast naist. Teistele naistele see info ei pruugi meeldida, aga ilustamine ei olnud Bergmani stiil. Siiski rohkem kui tema eraelu, on kõige haaravam olnud minu jaoks tema filme vaadata ja nende tekketausta uurida. Nautida erinevaid kunstiteosest tulenevaid seoseid ja tähendusi. Bergmani eraelu pole mind liigselt huvitanud, see ei jää meelde, kas ta oli parasjagu Käbi Lareteiga või Liv Ulmanniga jne. Küll aga see, kuidas tema hetkeolukord ja aus ülestunnistus kajastub valgel kangal või paberil. Samuti ei tundu paslik öelda tema kohta deemonlik või midagi taolist, sest ta oli kõike palju rohkem. Ei tahaks teda lahterdada või vangistada. Viibides tolsamal Bergmani festivalil Stockholmi Dramateni teatris, oli aeg-ajalt tunda soovi teda lahterdada kuidagi krutskiliseks, tumedamaks temast endast. Võib ju nii tõlgendada, aga Bergman ise oli avaram. Igal juhul oli Sebastian Hartmann teiste autoritega võrreldes tabanud täpsemalt Bergmani olemust, et lisaks tumedale poolele oli tal ka hele pool ja suurepärane huumorisoon. Selle olemasolu tasakaalustas kogu lavastust ja on ka Bergmani kujutamisel ainuvõimalik kaalukeel. Vaadates kasvõi kui vaimukas on tema Mozarti „Võluflööt”. Selline siis hetkel minu Bergman Sada. Ta on sada protsenti üks minu loomingulisi lemmikuid. Tõene, terav, aus, reaalne, protestiv ning vaimukas.

Andri Luup on näitekirjanik ja lavastaja, tegev Theatrumis ja mujalgi.

Tutvu Ingmar Bergmani retrospektiivi täpsema kavaga siin.

Esilehel kaader filmist „Persona”. Foto: AB Svensk Filmindustri