“Ribadeks tõmmatud linna” näol on tegu kirjandusajaloolise dokumendiga, kunagise loomeelu jäädvustusega, kuid sellele vaatamata on Sven Vabari debüütkogumikul teatav mitte-veel-päris-valminud mekk juures.

Sven Vabar „Ribadeks tõmmatud linn. Jutud vms 2001–2014”
Toimetanud Kajar Pruul, kujundanud Maris Kaskmann
Kaksikhammas, 2023
181 lk

Agara kirjandusauhindade jälgijana küsisin endalt juba enne selle raamatu lugemist: kas on pääsu, et Sven Vabari proosaloomingu kokkuvõte, õieti tema senine ilukirjanduslik elutöö saab Betti Alveri debüüdipreemia? Kas või seepärast, et kuni ta aktiivsemalt tegutses, oli ta üks meisterlikemaid Tartu kirjanikke, mille tõenduseks olgu kas või Tuglase novellipreemia pälvimine 2010. aastal. Vahedate, täpsete lausete ja huvitava unenäolise kujutlusilma koostoimel tekib Vabari loomingus kergelt vastuolulisel moel rahulik lennukus – kaalutud sammul ja mingisugusegi rapsimiseta jõutakse küllaltki pöörase sündmustikuni. Loed südamerahuga, aga ümber jutustades kõlaks see justkui hullumeelse sonimisena. See kõik annab ta juttudele mingi köitva lummuse, neisse on hõlbus uppuda – kui mitte selles mõttes, et tahaks raamatut kibekiiresti sisse ahmida nagu meelelahutust, siis selles ometi, et lugemise ajal tekib sisemusse tavalisest märgatavam nihestus. Kuidas saaksidki sellega konkureerida oma esimesi samme tegevad noored?

Lüüriline, unenäoline, intellektuaalne…

„Ribadeks tõmmatud linn” on niisiis koondkogumik, ühe kirjandusliku elutee koondamine õhukesse 180-leheküljelisse raamatusse. Tekstid on kirjutatud aastatel 2001–2014, hiliseimad seega ca kümme aastat tagasi. Nõnda on väikestviisi tegemist kirjandusajaloolise dokumendiga, kunagise loomeelu jäädvustusega. Kuivõrd need on olnud varem kättesaadavad blogipostitustena ning muist ilmunud ka kultuuriperioodikas, on need otsekui avalikust sahtlist võetud tekstid. Seetõttu on Vabari raamatu nimetamine debüüdiks kummaline, kui tahes tehniliselt korrektne see ka poleks.

Lugema hakates sigines minusse ent kahtlusiva, debüüdipreemia võidu enesestmõistetavus taandus. Mitte ainult seepärast, et konkurendid olid haruldaselt tugevad[1], vaid ka põhjusel, et „Ribadeks tõmmatud linna” puhul pole õigupoolest tegemist kestva kirjandusliku protsessi või aina jätkuva dialoogis osalemisega (ja novellide puhul tundub see kontakt käesoleva hetkega nagu vajalik, kuidagi möödapääsmatu, „uudisjutt” ikkagi). Seetõttu mõjub osa juttudest vaat et anakronistlikuna. Vähemalt mõned neist tundusid praegu lugedes justkui aegunud. Näiteks „Tänavakunstnikud”, mis on kirjutatud Tartus alles puhkeva tänavakunstivaimustuse aegu 2011. aastal (mil näiteks Edward von Lõngus polnud veel nii suur kuulsus, et saata ta nn Euroopa tuurile), toimib nüüd pilguheiduna toonastele oludele ja mõtteilma. Pole aga välistatud, et minus põrkuvadki kaks lugemiselamust: toonane ja praegune.

Raamatus annab ilmet enese ja maailmaga rahulolematu ning otsapidi vaat et suitsiidne maailmapilt – ja kogumiku väljaandminegi mõjus millegi lõpetamisena.

Pudemed ja üksiklood, mida olin varem lugenud juhuslikus järjekorras üsna kaootilisest blogimassiivist, on seatud ses raamatus struktureeritud, ehkki mitte kronoloogilisse järjestusse. Nõnda tekkis lugedes mingi terviklikum pilt, mis oli koondatud nelja alapealkirjastamata ossa. Kuigi lugemiselamus ei olnud esmajärgus morbiidne – pigem sobiksid näiteks märksõnad „lüüriline”, „unenäoline” ja „intellektuaalne” –, süvenes minus mulje sellest raamatust kui deemonite väljaajamise katsest. Ilmet andis teataval määral enese ja maailmaga rahulolematu ning otsapidi vaat et suitsiidne maailmapilt – ja kogumiku väljaandminegi mõjus millegi lõpetamisena.

Jääkarud, heidikud, jutud, vms…

Sünge, väljutamist vajava mürgisuse mulje tekkis minus juba I osa lugemisel, mis koosneski üksnes pikast novellist „Jääkarud”. Selles on inimesed otsustanud, et inimliik peab välja surema, ning pärast esialgseid enesetapulaineid seistakse silmitsi probleemiga, kuidas saada laipadest lahti nõnda, et üdini mürgine inimlik essents loodust ei saastaks. Seega mängib autor hipiliku impulsi peal jätta inimesest või liigist maha võimalikult väike ökoloogiline jalajälg, ent see on saavutanud loos absurdsed mõõtmed. Muidu võiks see mõjuda tobeda pilana, iroonianoolena keskkonnaaktivistide suunal, ent teksti eripositsioon nii kogumiku avajutu kui ka omaette osa ainsa tekstina rõhutab, et tegemist pole niisama keel-põses-naljakesega. Nii algab kogumik mõttega, või pigem meeleoluga, et inimolend on vääritu, inimliik liiane ja tema eksistents mürgine. Edastatud on see aga võrdlemisi kiretult, lõbususe või meeleheiteta.

Kui anda II osale pealkiri, võiks selleks olla „Eluheidikud”, siin sisaldub ka kogumiku üks parimaid lugusid, autorile omal ajal Tuglase preemia toonud „Musta lennuki kirik”. Kuigi kõik jutud pole temaatiliselt heidikutest, lisab see motiiv oma tähendusnüansi kõigile samasse osasse kuuluvatele tekstidele, nagu „Päike”, mis võiks netist omaette loetult tunduda üsna lihtsa romantilise allegooriana, näiteks igavese elutüdimusvihma käest loodusesse põgenemise ja sealt esimest korda päikese leidmise loona. Siinne II osa kontekst ning naabertekstide temaatika pakuvad aga tõlgendusvõimalust, et tekst võiks olla hoopis pilguheit sotsiaalselt eraldatud inimese mõtte- või tundeilma – linnast põgenemine ja soost päikese leidmine saab looks sellest, miks ja kuidas tehakse lõpparve ühiskonnaga ja saadakse n-ö asotsiaaliks. Isiklik lugu muutub sotsiaalseks probleemiks, ent sotsiaalne probleem moodustubki isiklike lugude summast.

Kogumik algab mõttega, või pigem meeleoluga, et inimolend on vääritu, inimliik liiane ja tema eksistents mürgine.

Tuleks siiski rõhutada, et Vabar ei romantiseeri asotsiaale (isegi mitte „Musta lennuki kirikus”, milles peategelane otsustab ise hakata üheks neist, et teada saada, miks nad kogunevad massiliselt Tartu mahajäetud lennuväljale). Vabari novellides kujutatud kodutute elu juures pole midagi kadestus- ega ihaldusväärset, see pole elegantne ega kuidagi kaunis. Selle kogumiku asotsiaale kujutatakse haisvate, vägivaldsete, õigupoolest päris ebameeldivatena. Vahest oligi see jutustaja(te) lummatus heidikute elukoledusest kogu kaasneva analüütilise distantsi kiuste see, mis süvendas juba esimesest osast idanenud süngust.

III ega IV osas ei leidu sellist läbivat temaatilist liini, väga tinglikult võiks need aga alapealkirjastada näiteks raamatu enda alapealkirjast laenatud märksõnadega, vastavalt „Jutud” ning „vms”. III osas domineerib mulje veidi klassikalisemast jutustavast proosast. See on ka ainus osa, kus on lood nimelistest tegelastest kolmandas isikus. Enamasti eelistab Vabar minavormi – jutustajaid, kes mõjuvad autorilähedaselt, otsekui tegemist oleks autobiograafiliste kildudega kujutletud eludest, mis võimaldavad n-ö ümberjutustusi hargnevate teede aiast. Vahel kasutab autor ka kõiketeadvat positsiooni („Jääkarudes”, aga ka lühemates laastudes). III osast leiame aga loo Robertist, kes eksib oma linna varjatud poolde („Jutustus kolmest linnast”), loo Kaidost ja Sirlest ja nende tänavakunstist („Tänavakunstnikud”), Karlost ja Andrast ning mahajäetud majast („Tühi maja”). See väljamõeldud tegelastest jutustamine pole siiski Vabarile kuigi omane, viimases kahes osas ilmub ka autorilähedane (ja autorist üsnagi eristamatu) minategelane, mis annab neile lugudele meenutuse maigu. Raamatu viimase osa tekstid mõjuvad proosapoeemlikumalt, olles kohati pigem kummastavad mõtteuiud kui novellid, kuigi siingi ei saa ülemäära rangeid piire tõmmata. Näiteks raamatu viimane jutt „Pööninglinn” mõjub terviklikuma novellina kui muidu „klassikalisema” III osa avalugu „Mina-kihutaja” või selle viimane „Mis on avangard?”, mille liigitaksin poeetilisteks laastudeks. Ei saa seega öelda, et IV osa oleks mingi „ülejäänud tekstide” panipaik. Vististi poleks ka mõistlik lõpetada jutukogu hajusate laastudega, „Pööninglinn” on igati hea kooda.

Päike mädasoost

Hoolimata sellest, et tegemist on varem tunnustatud autori tavatult hilise debüüdiga, on kogumikul siiski teatav mitte-veel-päris-valminud mekk juures. Ma ei pea silmas üksikjuttude viimistletust, kuivõrd eesti kirjandusest oleks raske leida silutuma kirjutuslaadiga autorit. Pigem räägin siin tema loomingulise maailma terviklikkusest, ehk ka kogumikust endast kui kontseptuaalsest tervikust. Esiteks on raamatus temaatiliselt liiga „riimuvaid” tekste ehk loopaare, millest kumbki kaotab samade kaante vahele panduna muu hulgas mingi osa oma iseomasusest ja muutub seeläbi veidi nõrgemaks. Näiteks lõppevad nii „Tänavakunstnikud” kui ka „Tühi maja” mõlemad ühe noorpaari sulandumisega oma keskkonda, lugudes „Nimede kõrb” ja „Jutustus kolmest linnast” sattusid peategelased aga unenäolisse vahetegelikkusesse, kus nad said teatavat keskkonda, kodulinna küll näha ning seal kõndida, aga mitte sellesse puutuda. 

Isiklik lugu muutub sotsiaalseks probleemiks, ent sotsiaalne probleem moodustubki isiklike lugude summast.

Minu maitsele oli raamatu unenäolistel laastudel – mõtlen siin proosapoeemlikumaid tekste IV osas, aga ka mujal kogumikus, mis on enamasti kas abstraktsemad mõttemõlgutused, unenäokirjeldused või mõne kujundi väljakirjutused – veidi juhuslik mekk man. Mitte et lüürilised laastud peaksid tingimata sisaldama ja kandma mingeid leitmotiive, ent nende lisamine kogumikku aitas süvendada muljet, et selle raamatuga sooviti vabaneda senise kirjutatu taagast. Kõige selgemini kumas see mõte teose kahest esimesest osast kogu nende mustameelsuses, kolmandast ja neljandast jäi heade tekstide kiuste irduolevate ideeteostuste mulje. Kohati olid üksiksooritused meisterlikud (näiteks minu hinnangul väärinuks ka „Tänavakunstnikud” Tuglase novellipreemiat, aga kaks aastat järjest seda samale autorile pigem ei anta), ent tervikpilt oli siiski veidi hajali, otsekui tegemist olnuks luigelauluga poolelijäetavale loometeele.

Olingi arvanud, et Vabar on enne raamatu ilmumist teinud kirjutamisega lõpparve, ja kogumikku lugedes tundus see mulle ka emotsionaalselt põhjendatud – tekstidest vaatas vastu sisemine loomedeemon, mis küsis süngete teemade ja tumedates toonides maailmavaate järele. Teiseks kirjandustee katkemise põhjuseks pidasin isikliku elu intensiivistumist, pereisaks saamist ja sellega kaasnevate kohustuste suurenemist. Mõnda aega hiljem kuulsin, et Vabar tegutseb siiski edasi pseudonüümi Kivivalgel all, kirjutades tekste, mis sarnanevad enim ehk kogumiku neljanda osa laastudega. Niisiis lugu jätkub, kuivõrd tekste jätkub, sealjuures jätkusuutlikul moel. Mitmeti Vabariga sarnase käekirjaga Mehis Heinsaar (kas on paremaid fantastilisi novelle Tartust kui ühe „Kõhkleja Bernard” ja teise „Tänavakunstnikud”?) kirjutas oma „Ööpäevikus” sellest, milline pelgus on temal väikekodanliku elu suhtes: „Niipea kui algab „päris elu” perekonnaidülli, kurnatuse piirile viivate argisekelduste ja muude väikekodanlike seiklustega, muudab see mu meeleolumaastiku mädasooks.”[2] Vabari loomeloost jääb ent tunne, et vahel tuleb päike välja alles siis, kui oled otsustanud minna sinna „mädasohu”.

[1] Eeldasin võitu bestselleriks saanud romaanivõistluse võidutööle Sven Mikseri „Varedale”, ent väga ei üllatanud Mirjam Parve luulekogu „Varjukeha” edu.
[2] Heinsaar, M. 2022. Ööpäevik. – Loomingu Raamatukogu, lk 60. SA Kultuurileht.

Tõnis Hallaste on emakeeleõpetaja Tartu Raatuse koolis, kes käis kunagi lauljana saates „Ma näen su häält”, kehastudes ulmikuks ehk ulmeinimeseks.