Eestis ja ka mujal Euroopas seisavad väiksemad omavalitsused linnaruumi kujundamisel raskuste ees, mis on tingitud demograafilisest kängumisest ja teisenenud ootustest ühisele ruumile.

Valga ajalooline kreisihoone ja Riia tänav enne linnasüdame uuenduskuuri. Foto: Valga vallavalitsus

Marko Mäetammel on lugu kirurgist, kes sööb iseennast – ta on läbi mõelnud, mis järjekorras enda küljest tükke lõigata, et hing võimalikult kaua sees püsiks. Kui vaadata statistikat, võib olla üsna kerge kujutleda peaaegu kõigi Eesti linnakehandite kohal hõljumas ennast õgiva kirurgi vaimu. Statistikaameti prognoosi kohaselt kasvab järgmise 25 aasta jooksul ainult Harjumaa ja Tartumaa elanikkond, teistes maakondades kahaneb see 15–36%. Rohkem kui 10 000 asukaga Eesti linnadest ennustatakse aastani 2040 kasvu üksnes Tartule, Tallinnale ja Maardule, mujal väheneb elanikkond 20–30%. Arvestades et 1989. aastast praeguseni on valdavas osas linnadest elanike arv vähenenud 5–60% protsenti, on neil hinge all juba niigi märkimisväärne demograafiline hõrenemine. See toob kaasa ka linnaruumi aurustumise, ajapikku tondilossideks muutuvad mahajäetud hooned ning teenuste ja avalike funktsioonide vähenemisega seotud linnaruumi vaesestumise.

Eesti sajandaks sünnipäevaks algatatud programm „Hea avalik ruum” tegeleb Eesti kahanevate linnade keskväljakute kordategemisega. Tänu sellele on praeguseks valminud Tõrva, Põlva, Valga, Võru ja Rapla keskväljak ning ehituses või projekteerimises on neid veel kümmekond. Kahanemist on lihtsam plaanida (pidades silmas näiteks hoonestustiheduse suunamist) kui arhitektuursete vahenditega projekteerida. Mida see viimane peaks üldse tähendama?

Juba valminud keskväljakute lahenduste üle mõtiskledes tekivad ikka samad vanad küsimused: mis on õieti väiksema linna avalik ruum, kes ja kuidas seda kasutavad ning tulevikus kasutada võiksid? Ilmselt on need küsimused mõeldud siiski pigem kohalikule elanikule – neis linnades on elanikel tõenäoliselt oma koduaed ja see paneb uurima, mis funktsioonid väiksema linna keskplatsil on ja kui sageli seda kasutatakse. Arvatavasti ei ole väikelinna jalakäijaga arvestaval linnaruumil äride ja kohvikukultuuri ergutamisele tingimata sarnast mõju, nagu on täheldatud suurlinnades. Konkreetsete arhitektuurilahenduste kõrval on keskväljakute programm ka regionaalpoliitika, katse tuvastada linnasüdant, hoida seda kasutuses ja öelda, et need kohad ei ole unustatud.

Tulevik, mida ei tule

Arhitektidele on väljakute projekteerimine osutunud ootamatult suureks probleemiks – tundub, et meil justkui puudub vastus sellele, mis peaks keskväljak 21. sajandil ühes kahanevas Eesti linnas olema ja kas keskväljak kui ülesandepüstitus kuulub tänapäeva või rõhutab juba algusest peale nende kohtade teatavat mahajäetust, s.t hüljatust nüüdisajast. Raplas ja Põlvas on väljak ristkülikukujuline sillutatud plats, mis mängib maapinnaga, pakub vaba aja tegevust ja mõõdukalt haljastust. Olulisim joon on aga lihtne ja jõuline, klassikalist linnaväljakut järele aimav vorm, mille praegu enamjaolt tühjad ääred on plaanitud täita tulevikus ehitatavate majadega. Mõte tundub lihtne ja selge: koondame kahanevat linna ja ehitame kunagi tulevikus lisanduvad hooned väljaku serva. Selle mõtte konkreetsem perspektiiv pole aga selge: mis hooned ja millal lisanduvad? Niiviisi kujuneb välja üks teine nägemisviis: puuduvate hoonetega väljak hakkab kehastama ilmajäetust, juba luhtunud tulevikku – hooneid, mis puuduvad ja jäävadki puuduma. Walter Benjamin on kirjeldanud, kuidas kujutlus õnnest rajaneb sellel, mis oleks võinud tulla, lugematul arvul kujuteldavatel luhtunud võimalikkustel, mitte sellel, mis on olemasoleva järjestikune ehitamine: „Järele mõeldes taipame, et õnnekujutlus, mida endas hellitame, kannab läbinisti selle aja värvingut, millesse meie endi olemasolu kulg meid juba kord on läkitanud. Õnn, mis võiks meis kadedust äratada, kätkeb vaid õhus, mida oleme hinganud, koos inimestega, kellega oleksime võinud rääkida, koos naistega, kes oleksid võinud meile anduda.”[1] Seega väljakud, mis on ehitatud kahanemisega toimetulekuks, muutuvad koos puuduvate hoonetega benjaminlikuks oleks-võinud-olla-nostalgiaks mitte kunagi saabuvast tulevikust.

Kreisihoone ja selle ümbrus pärast Valga uue keskväljaku projekti valmimist. Foto: Anastasya Kikkas

Võõristavale efektile aitab kaasa seegi, et Eestis ei ole olnud tavaks, et kõigepealt ehitatakse valmis avaliku ruumi taristu. Aga kas asi on ainult ajastamises? Kui mõelda avalikust ruumist, on seda ümbritsevate hoonete fassaadidel, nende geomeetrial ja muidugi ehitiste funktsioonidel mõistagi erilisem tähtsus kui pelk inertne piir. Need näited viivad planeerimise ajakäsitluse, õigupoolest selle puudumise juurde. Terviku vaatlemine on kahanemisega tegeledes loomulikult hädatarvilik, aga vähem viljakal juhul muutub planeerimine benjaminlikuks tulevikukujutluseks ühest ajaperspektiivist, milles muutuvad vajadused ja võimalused ei leia endale kohta. Suuremas mastaabis planeerimise kunst peitub oskuses kavandada nii, et linnatervik oleks igal hetkel võimalikult ajakohane. Selle unustamisel tekivad nägemused järk-järgult arendatavatest suurprojektidest, mis jätavad petliku mulje, et kui kõik osad valmivad, on ka linn lõpuks lahendatud ja õnn saabunud!

Ühise ruumi arutelu

Peagi väljakuulutatav programmi „Hea avalik ruum” kuuluv Tapa arhitektuurivõistlus käsitleb aga hoopis raudteejaama ümbrust. See on tervitatav katse tegeleda keskväljaku loomise või korrastamise asemel ruumiga, mis jääb linlase igapäevateele. Regionaalpoliitilise mõõtme kõrval on programmil ka kogukondlik tasand. Kohalike elanike kaasamise kesisus ettevalmistusetapis on valminud väljakute puhul küll juba kriitikat saanud, aga kogu avaliku ruumi korrastamise protsess alates arhitektuurikonkursi tingimuste seadmisest kuni kasutuskogemuseni on tekitanud siiski rohkem või vähem avalikku arutelu ning pannud mõtlema konkreetse väikelinna väärtuste, olemuse ja suundumuste üle. Ühisruumi mõtestamine ja ajakohastamine võib olla kogukonna kaasatuse puhul väga tugev impulss kohalikele muutustele, kuivõrd see paneb arutlema jagatavate väärtuste ja huvide üle. Jacques Rancière on 2005. aasta Pariisi eeslinnade kriisist rääkides kirjeldanud kunstirühmitust Campement Urbain, kes piiras kunstiprojektina eeslinnas ala, mis mõtestati ühiselt omaette olemiseks – nad nägid ka üksioleku koha loomises ühiskondlikku otsust.[2]

Valga arheoloogia

Valga linn on viimase kolmekümne aasta jooksul kaotanud kolmandiku elanikkonnast – tagajärg on hulk tühjalt seisvaid maju, kasutuseta on neljandik linna territooriumist.[3] Korteriomanikud on väheste asustatud korteritega hoonetes oma kinnisvara põhimõtteliselt olematu väärtuse tõttu justkui lõksus. Valgas on kahaneva linna problemaatikaga tegelemisel rakendatud maailmas üsna tavapärast meetodit: tühjade väikese potentsiaaliga hoonete lammutamine, arengu koondamine kesklinna ja elanike ümberasustamine. Ent programmi „Hea avalik ruum” kaudu on Valgas korda tehtud muinsuskaitsealune kvartal, mis paistab silma Valgale omase rikkalikult mitmekesise arhitektuuriga. Kvartal on avatud justkui kõhu poolt – keskseks avalikuks ruumiks on saanud varasem kvartali sisemus, lammutatud on vähem väärtuslikke hooneid, korrastatud on kuure, ning seda kõike väga hea keskkonnatunnetusega. Kui teiste linnade puhul on väljakute loomisel takerdutud omajagu ja kohati lootusetult linna identiteedi esitamisse või loomisse, kasutades rahvamustreid, sümbolkujundeid vms, siis Valga „keskväljaku” puhul on ruum justkui eest leitud Valga, mis on avatud uuest (s.t hoovipoolsest) perspektiivist, arheoloogi pintsliga tundlikult välja puhastatud, hoolikalt kohendatud ja täiendatud ning vähem väärtuslikud hooned eemaldatud – nii avati seninägematu, aga üdini valgalik, samal ajal ka nüüdisaegne ruum. Valga näide kinnitab, et kui linna terviku tasandil on olemas läbimõeldud strateegia ja linnaruumi iseloomu mõtestamisega on süsteemselt tegeletud, luuakse eeldused väga tabavate ja mitmekihiliselt sisukate üksiklahenduste loomiseks.

Kahanemise kohutav ilu

Maailma linnades, kus on kahanemise problemaatikaga teadlikult tegeletud, on see tavaliselt ka kontrolli alla saadud. Viimane tähendab, et sotsiaal-majanduslik protsess ei kulge katastroofe kaasa toova kiirusega (mis ei välista aga sugugi kahanemise jätkumist). Ruumistrateegiatel on siin oluline osa nii kinnisvarahindade mõjutamisel kui ka üldise atmosfääri kujundamisel. Eestis võiks küsida, kas kahanevate linnadega tegelemisel oleks ka suurema loomingulise jõuga viise kui seni rakendatud äärmiselt kainemõistuslikud meetodid. Mark Grimitliht annab siinkohal otsa kätte oma hääbumise kureerimist käsitlevas magistritöös, milles ta pakub provokatiivselt välja näiteks hüljatud hoonete põletamise jaanitulena, Ida-Virumaal majadevaheliste alade ülekallamise poolkoksiga, suurte kortermajade perforeerimist käsitlusena skulptuurist või eramajadeks uuristamisena ning tiheda haljastuse kui uue linna struktureeriva „ehituse” kasutamise. Nendes tegudes sisalduv teadlik ja valu esilekutsuv loobumine sunnib mõtlema sügavamalt kahanemise perspektiivile ja valu päritolule.

[1] Benjamin, W. 2003. Ajaloofilosoofilised teesid. – Žižek, S. Ideoloogia ülev objekt, lk 374–369.
[2] Rancière, J. 2012. Poliitilise kunsti paradoksid. – Vikerkaar, nr 4–5, lk 99–125.
[3] Tintera, J. 2018. Kuidas kaitsta kahanevat linna? – MAJA, nr 92.

Kaja Pae on arhitekt ja füüsik, arhitektuuriajakirja MAJA peatoimetaja.