Nevada kõrbes peetav ja sakraalsed mõõtmed saavutanud hingefestival rõhub sõnades üllastele väärtustele ja eesmärkidele, ent praktikas sobitub see hirmuäratavalt mugavalt vana süsteemi võimu- ja väärtushierarhiatesse.

Leekides mehekuju 2014. aasta Burning Mani festivalil. Foto: Flickri kasutaja torroid (CC BY-SA 2.0)

„Kes küll teeks midagi sellist? Me saime lasta oma fantaasial lennata – keegi polnud inimkonna ajaloos varem midagi sarnast teinud. See tundus hiilgav.” – Larry Harvey, Burning Mani asutaja

„Kui sa ei ole seal käinud, siis sa lihtsalt ei saa sellest aru.” – Elon Musk, ärimees

Kõigi maailmas korraldatavate suurürituste hulgas ei ole Burning Mani (BM) kõrval vist ühtegi teist, mida liberaalsem osa maailmast nii sügava ja sakraalse au sees hoiaks. BMil osalemisest on kujunenud kvaasireligioosne palverännak ja kasvanud ühtlasi välja globaalne liikumine. Eelmisel aastal 70 000 osaleja ning 44 miljoni dollarise eelarveni küündinud üritus on tõmmanud meedia tähelepanu nii osavõtjate vaimustunud muljete kui ka uudistega korraldusorganisatsiooni töötajate[1] ja osalejate enesetappudest, millest kõige šokeerivam toimus 2017. aastal, mil üks burner ürituse kulminatsiooni ehk mehe põletamise ajal tulle jooksis. Nähtuste kasvades muutub paratamatult ka nende olemus ja teisenevad eesmärgid ning üha enam tuleb teha erinevas vormis kompromisse, millele annab oma hinnangu järjest suurem hulk osalejaid või teema vastu kõigest teoreetilist huvi tundvaid inimesi. Tunnistan, et kuna kuulun viimaste hulka ehk mul puudub osalemiskogemus, siis teen artikli kriitilisematel momentidel mingil määral kindlasti BMile ülekohut, aga samas loodan, et selle arvelt võidab jällegi teatav objektiivsus, mida igasugune füüsiline kogemus võib automaatselt vähendada.

1989. aastal San Franciscos sündinud ning esialgu boheemlaste ja loomehingede kogunemiskohaks olnud BM on nüüdseks plahvatuslikult kasvanud ning välistab kergekäelise defineerimise. Ennekõike on tegu kunstiüritusega ning igal juhul on see olemuslik-ideoloogiliselt seotud California, eriti aga San Francisco vaimse kliima ning selle progressiivse, tulevikku suunatud mõttelaadiga, mida seostatakse paratamatult ka Silicon Valleyga. Sealse tehnokraatia esindajad on nimetanud BMi pidevalt üheks oma vaimseks pelgupaigaks ja omamoodi pühamuks, kus käiakse ammutamas inspiratsiooni ja loovat jõudu. Elon Musk on isegi eufooriliselt öelnud, et Burning Man ongi Silicon Valley. BMil on osalenud regulaarselt nii Google’i asutajad Larry Page ja Sergei Brin kui ka Jeff Bezos, Mark Zuckerberg jpt. Sarah Buhr on näinud BMi ja start-up-maailma ideoloogilist ühisosa järgmistes märksõnades: status quo’le väljakutse esitamine, innovatsioon ja enesele toetumine.[2]

Silicon Valley riskikapitalistid osalevad Burning Manil täiesti teistel tingimustel, makstes selle eest kohati viiekohalisi summasid, importides sinna välismaailma klassiühiskonda ja luksuslikku erikohtlemist, korraldades seal ärikohtumisi ning kinniseid erapidusid.

Seoses tajutavalt üha enam sotsiaalmeedia suunamudijate[3], kuulsuste ja Silicon Valley eliidi kogunemiskohaks muutumisega on BM saanud aina rohkem ideoloogilisi „puid alla” veteranide ja põlis-burner’ite tajutava gentrifitseerumise eest, mis seab järjest suurema küsimärgi alla ürituse antimonetaarse, naturaalmajandusliku, kaubastamist ja korporatiivseid brände vältiva olemuse. Põhjuseks on lood sellest, kuidas Silicon Valley riskikapitalistid osalevad seal täiesti teistel tingimustel, makstes selle eest kohati viiekohalisi summasid, importides sinna välismaailma klassiühiskonda ja luksuslikku erikohtlemist, korraldades seal ärikohtumisi ning kinniseid erapidusid ning nautides sealjuures eliidile mõeldud luksuslikke erilahendusi ehk nn plug-and-play-pakette, mille puhul ei pea ise elamiseks vajalikke tingimusi rajama, vaid saab osta n-ö võtmed-kätte-lahenduse koos „šerpadeks”[4] kutsutava teenindava personaliga, mis ainult võimendab kogu situatsiooni koloniaalset olemust.

See kõik on teravas vastuolus ürituse põhiprintsiipide ehk omal käel hakkamasaamise ja radikaalse kaasamise ning osalejate võrdsusega. Väidetavalt pole patust priid ka ürituse peakorraldajad, kes naudivad ise samu hüvesid. Teadaolevalt on eksklusiivselt suletud ala viinud vähemalt ühel korral ka füüsilise protestini, sest 2016. aastal ründasid BMi „pärismaalased” vandalismiaktidega üht eespool kirjeldatud luksusasumit. Huvitav, kas vastuolude ning eksklusiivsete egalitaarsus- ja kaasamisprintsiipe eiravate erijuhtumite kasvades suureneb rahulolematus kunagi ka nii ulatuslikuks, et sellest sünnib kohalik Occupy (Burning Man) liikumine?

Ökoloogiline küsimus

BM pakub enamikule osalejatele kahtlemata kustumatut meelelist ja emotsionaalset elamust ning ettekujutust sellest, kuidas nende hinged on üheksapäevase reivimise, ringiuitamise ja ellujäämise käigus kuidagi paremuse poole teisenenud[5]. See energia kandub mingil positiivsel kujul kindlasti edasi ka väljaspool üritust ja innustab inimesi muul ajalgi suuri tegusid korda saatma, sõltumata sellest, kas osalenu on loomeinimene või ärimees. Ometi ei saa mööda mõttest, et rajatud ideoloogiline baas on teisenenud praeguseks vähemalt osaliselt esialgsest tugevalt vastupidises suunas.

Esiteks seoses ökoloogilise jalajälje ja keskkonnaprobleemide teadvustamise ehk ühega paljudest kesksetest ideedest, mida korraldajad on algusest peale kuulutanud ja mille poolest nad eristuvad kindlasti ka enamikust teistest suurfestivalidest. BMil osalejad peavad kogu kohale toodud prügi ära vedama ning korraldajad veenduma, et seda on ka tehtud (kuigi ümbritsevate maanteede servad on lähipiirkonna elanike sõnul kahjuks pärast üritust siiski prügi täis). Arvuliselt: BMi süsiniku jalajälg on mõne allika väitel praeguse seisuga ca 100 000 tonni, mis teeb ühe inimese emissiooniks 80 000 osaleja juures keskmiselt 1,25 tonni. Võrdluseks on ühe eestlase keskmine jalajälg 18 tonni aastas ja oleme sellega Euroopas teisel kohal (saastamise ulatuse mõistes), USAs on see arv 15. Seega tõstab keskmine burner BMile reisides oma aastast jalajälge kaheteistkümnendiku võrra. See arvestus ei sisalda aga tõenäoliselt kõikjalt üle maailma kohale taritavate materjalide transporti ja nende tootmiseks kulunud energiat, rääkimata hiiglaslikus koguses valgustustehnikast ja muust dekoratiivsest pahnast.

Semiootiline küsimus

Isiklikult tundub aga veelgi ulatuslikum ürituse visuaalimagoloogiline probleemistik ehk see, mis visuaalkultuurilise sõnumi saadab üritus maailmale. Kuidas peaksime näiteks käsitlema 2007. aasta ürituse teema „Roheline inimene” („Green man”) kontekstis rajatud üle 30 meetri kõrgust naftapuurtorni, mille pidulikuks õhkulaskmiseks kasutati rohkem kui 28 tonni lennukikütust ja 62 tonni propaani, et saavutada 90 meetri kõrgune plahvatusseen[6]? Kas see ei võiks olla sama hästi stseen ühelt radikaalselt parempoolsete fossiilkütuste põletamise poolt seisvate redneck’ide või alt-right-ürituselt?

Burning Mani puhul ei pääse tähelepanekust, et aastal 2020 mõjub põleva mehe visuaalne kujutis liberaalprogressiivses kontekstis anakronistliku ja korraldajate väidetavate väärtuste valguses iganenud sümbolina.

Hiljem on muidugi väljastpoolt tuleva kriitika mõjul sellistest läbi mõtlemata ekstravagantsustest veidi tagasi tõmmatud ning nüüdseks on suisa võetud agendasse ürituse 2030. aastaks süsinikunegatiivseks muutmine. Kui arvestada ürituse toimumiskohta ning asjaolu, et sinna lendavad kohale tuhanded inimesed üle maailma, kes veavad kaasa oma kola, tekib küsimus, kuidas seda tegelikkuses saavutada kavatsetakse. Karta võib, et selle „negatiivsuseni” ei jõuta mitte tegeliku vähendamise, vaid n-ö roheindulgentside abiga, nagu seda teevad näiteks mitmed suure süsiniku jalajäljega korporatsioonid (nt Bolt), kes investeerivad puude istutamisse või muusse sarnasesse konstruktiivsesse ettevõtmisesse, mis peaks heastama nende tegevusest tingitud (süsiniku)patte.

BMi puhul ei pääse aga tähelepanekust, et aastal 2020 mõjub põleva mehe visuaalne kujutis liberaalprogressiivses kontekstis anakronistliku ja korraldajate väidetavate väärtuste valguses iganenud sümbolina, mis loob algse persona taassünni idee asemel nüüdseks pigem tugevamaid konnotatsioone sisepõlemismootorite, naftapuurtornide ja rafineerimistehaste „igavese tule”, Amazonase, California ja Austraalia metsatulekahjude ning miks mitte ka vaikselt susisevate põlevkivimägedega Ida-Virumaal.

Kunstiline küsimus

BMi-laadsete ürituste, aga ka laiemalt toodetava ja eksponeeritava, eriti just materiaalse kunsti kontekstis on huvitav tihtipeale monumentaalsete mõõtmetega teoste eetilis-ideoloogiline positsioon. Inimkonna ja planeedi üks põletav probleem on ju meie materialistlik nõiaring: tootmine toimub täistuuridel ning majanduslikud süsteemid näevad vaeva, et inimesed ei unustaks kogu toodetava kraami tarbimist, vahet ei ole, kas jäätmekäitlus- ja taaskasutussüsteemid või ookeanid-metsaalused suudavad selle prahiga toime tulla. Probleemi üha enam teadvustava ühiskonna ideoloogiline kliima seab kunstnike tegevust järjest suurema pinge alla, sest mingis mõttes on ju ka nemad osa sellestsamast probleemist. BMi kunstikreedos on au sees taaskasutus, mida paljude tööde puhul ka rakendatakse, kuigi see on ju põhimõtteliselt samasugune indulgents kui „rohetarbimine”, mis loob tegijale illusiooni tema tegevuse eetilisusest, kuigi probleemi tuum – ületootmine ja -tarbimine – jääb puudutamata.

Aga kuhu paigutada siis ikkagi BMi jaoks loodav kunst, kui püüda mahutada seda mingi ideoloogilise või esteetilise katuse alla? Kõige levinum tundub seal olevat monumentaalsete kineetiliste või skulpturaalsete objektide, aga ka ajutise arhitektuuri loomine, mis paigutuvad tihti absurdi, naivismi ja kitši piirimaile. Esteetiline näib domineerivat sotsiaalse sisu üle ning üldiselt peab teostel olema ka mõni koha spetsiifikast tulenev praktiline eesmärk: transpordivahed, ruumiline platvorm reivi või tseremoonia korraldamiseks, suunanäitajana toimimine kõrbes vms.

Kunsti eesmärk ei peaks olema ka kriisiajastul ainult maailma kriitika või utoopiate väljakäimine, vaid see võib piirduda ka esteetiliste kogemuste pakkumisega, nagu enamik teoseid näib BMi puhul ka tegevat. Selles mõttes on Silicon Valley ja BMi vaheline armusuhe ka mõistetav, sest ühendava platvormina toimib sama positsioon, mis sidus 20. sajandi keskpaigast alates kaht esmapilgul teineteisest väga kaugel seisnud gruppi: abstraktsed ekspressionistid, kelle looming tõusis 1950–1960ndatel kõige ihaldatumaks kunstivooluks, ning selle tarbijad ehk läänemaailma eliit. Tänu sellele ühendusele sattusid nad küllaltki toksilisse suhtesse, mida võiks iseloomustada vast kõige paremini Mark Rothko elutee[7], aga neil oli selles üks fundamentaalne ühisosa, mis väljendus ühtede (eliidi) puhul maailmaga suhestumises, teistel aga nende loomingu individuaalses olemuses. Abstraktsete kunstnike positsioon oli üldiselt maailma suhtes küllaltki hermeetiline ning tugines pigem sisekaemustest lähtuvate loomepursete vahendamisele – füüsilis-ajalooline ja sotsiaalne reaalsus jäid sellest kaugeks. Tihti räägiti spiritualismist ja loometegevusega kaasnevatest psühholoogilis-vaimsetest performatiivsetest protsessidest. Selline positsioon oli kõige olulisemate tarbijate ehk ühiskondliku eliidi jaoks paslik, sest loodav kunst sobis hästi seinale ning, mis peamine, ei olnud nende tegevuse ega esindatava maailma suhtes otseselt mõistetavalt ja üheselt kriitiline.

Tegelikult räägivad tollaste kunstnikega sarnases diskursiivses võtmes ka BMil osalejad, kelle jaoks üritus on omamoodi loov palverännak või hingepuhastumine – ühesõnaga, tegeldakse „Mina” erinevas vormis kultiveerimise või parandamisega, spirituaalse täiustumisega. Need on jällegi teemad, mis tunduvad ka 2020. aastal ülimalt aktuaalsed, eriti kui sattuda mõne joogatreeneri või isehakanud guru Instagrami lehele. Kohati on see diskursus muutunud lausa iseenda tegevust sakraliseerivaks imetlemiseks[8], nagu võib täheldada 2007. aastal osalejatele jagatud „täiuse autasudele” graveeritud teksti puhul: „Teie olete inimrassi lootus.” Samamoodi panevad kulmu kergitama Burning Mani muuseumis (mis on iseenesest kogu ürituse algse mõttega radikaalses olemuslikus konfliktis) müüdavad 129-dollarised kuldsed kaelaehted tekstiga „EGO”. Kas me ei koge mitte BMi reaalajas korporatiivseks muutumise näitel järjekordselt seda kapitalismi igavikulist protsessi, kus mingi nähtus – antud juhul spirituaalne individualism kui positiivne eneseparanduspraktika – on sisuliselt kaaperdatud ning kaasatud lõpututesse kaubastamisprotsessidesse?

Aga mis oleks, kui…

Selleks et lõpetada konstruktiiv-utopistliku noodiga, kirjeldan isiklikku unistuste festivali, mis võiks õigustada kliimakriisi ajastul inimeste üle maailma kokkutulemist. Tegu oleks igal aastal uues kohas toimuva üritusega, mis tooks inimesed kokku hoopis selleks, et pöörata üks korraldajate põhjaliku analüüsi alusel valitud inimtegevusega ökoloogiliselt hävitatud, ent taastumispotentsiaaliga paik kollektiivsete talgutega uuenemisele. Kokkuklopsitud autode ja skulptuuride ehitamise asemel eemaldataks prügi, veetaks kokku uus pinnas, taimed ja kõik muu, mida on vaja uue ökosüsteemi kick-start’imiseks. Selle käigus ei oleks keelatud uue tehnoloogia rakendamine või lihtsalt reivimine, mediteerimine, performatiivse kunsti loomine ja selle kõige vahendamine sotsiaalmeedias. Korraldajate aastaringne töö seisneks sobiva asukoha leidmises ning põhjalikus ökoloogilise ja sotsiaalse konteksti mõjuanalüüsis, töös kohalike kogukondade ning omavalitsuse/riigiga, kes peaksid tõotama, et tehtud tööd säilitatakse ja arendatakse jätkusuutlikult edasi.

Ehk kas kõige radikaalsem ja progressiivsem (kunsti)tegu ja (kunsti)üritus ei oleks meie materiaalsuse ületootmise ajastul mitte selline, mis hülgaks maksimaalses võimalikus ulatuses kunstobjekte tootva või rakendava tegevuse kui sellise ja asendaks selle ökoloogiliselt loovaga? Mis eelistaks sensoorsete elamuste ja sõna otseses mõttes plahvatuste ning põletamiskujutiste pakkumise asemel hoopis passiivsemaid elamusi, sakraliseeriks põlemise asemel orgaanilist (ja orgaanika) kasvu ja üritaks tõesti pakkuda tehnoloogiast ja muust mürast puhastatud elamust?

[1] Spencer, K. A.; Karlis, N. 2018. Burning Man, a utopia for guests, was hell for many workers. – Salon, 24.08.
[2] Buhr, S. 2014. Elon Musk Is Right, Burning Man is Silicon Valley. – TechCrunch, 04.09.
[3] Battan, C. 2019. Tech billionaires haven’t killed Burning Man’s anti-capitalist spirit – but influencers might. – Fast Company, 19.08.
[4] Bilton, N. 2014. Burning Man: A Line Is Drawn in the Desert. – New York Times, 26.08.
[5] Toomistu, T. 2019. Burning Man – transformatsioonide kõrbetuules. – Müürileht, 06.12.
[6] Allen, J. S. 2008. Green Party. – Wayback Machine Common Ground Magazine.
[7] Jones, J. 2002. Feeding Fury. – The Guardian, 07.12.
[8] Steinhauer, J. 2018. The Vanishing Idealism of Burning Man. – The New Republic, 22.08.

Hannes Aava on aktiivne kultuurikorralduses, ta on olnud viimased kümme aastat seotud Pimedate Ööde filmifestivaliga, avaldab aeg-ajalt arvamust erinevatel visuaalkultuuri teemadel ning tunneb järjest kasvavat huvi maastiku- ja linnaruumikujunduse ning jätkusuutliku urbanismi teemade vastu.