Demokraatia võib kergelt puruneda, kui võtta seda iseenesestmõistetavana. Heidame valimiste eel kinda sulle, valija, et sa pühenduksid demokraatia kaitsmisele. Jah, see on väljakutse.

Kodanikud 2016. aasta detsembris metsaseaduse vastu piketeerimas. Foto: Priit Mürk

Maailmas on liiga palju sellist, millele me ei mõtle suurt enne, kui tekib oht, et võime sellest ilma jääda. Õhk, vesi, hea tervis, puhas loodus ja lumised talved, ema-isa toetav sõna ja kallima soojad kaisutused pärast pikka tööpäeva… Igaüks oskab seda loetelu ise jätkata, aga mina lisan siia praegu demokraatia.

Jah, demokraatia. Mulle tundub, et kuigi sõnades saame aru, et demokraatia on üks kõige kallimaid ja samal ajal õrnemaid väärtusi üldse, oleme hakanud suhtuma sellesse nagu kõigesse muusse heasse, mida on meie ümber piisavalt – iseenesestmõistetavalt.

Aeg-ajalt võime endalt isegi küsida, kas see justkui „kõigi vähegi normaalsete” riikide ja kodanike (ühis)unistus, (ühis)pürgimus – demokraatia – siis tõesti ikka on nii hea, kui oleme lootnud. Demokraatlikus argielus on ju igaühel omajagu just demokraatia enda nõrkustest lähtuvaid muresid, pettumusigi.

Demokraatia on raske

Esimene demokraatias pettumine kipub toimuma juba lapsepõlves. Meist igaühel on kujutelm klassiruumist, huvialaringist või muust paljude erinevate eelistustega (laste)grupist, mille ees seisev täiskasvanu proovib selgust saada, millist filmi vaadata, millisele ekskursioonile minna või mis päeval kõige rohkem lapsi klassiõhtule tuleks, ning palub hääletada. Need lapsed, kes jäävad ühel või teisel põhjusel alati või sageli sellesse vähemusse, kelle pakutud variant piisavalt hääli ei saa, pettuvad ning kaotavad aegamisi usu, et nende käetõstmisest kunagi midagi sõltub.

Vanemaks saades ja koolisüsteemi vähese argidemokraatiaga ära harjudes kujuneb arusaam, et poliitika on väheste tähtsate täiskasvanute mängumaa, kuhu õpilasi kutsutakse kaasa mõtlema vaid pooleldi nalja ja hooajalise kohustuse pärast, ning noorte pärismuresid nad tõsiselt võtta ei soovi või oskagi. Eriti karjuvhäälsete täiskasvanute poliitilised sõnavõtud on aga hakanud mõne „teistsuguse” välimuse või olemusega lapse koolipäeva hoopis täiendavat kiusamist kaasa tooma.

Ja täiskasvanunagi, olgem ausad, tundub poliitika suure osa ajast kui mitte igav, siis ikka üsna kuiv. Sest nüüdisaegse demokraatia masinavärk on valdavalt aeglane, tüütu, kõigi teistega arvestada püüdev, kaasav(am kui varem), muudkui kompromissi või konsensust otsiv, kulukas. Selle protsessi käigus ei väsi ainult kodanikud-valijad, vaid ka poliitikud ise: sa tuled oma suurepäraste ideedega, sul on isegi toetajaid, aga mingil põhjusel jäävad ettepanekud parlamendis või valitsuses, kohalikus volikogus, ministeeriumis või järjekordses töörühmas lihtsalt toppama või muutuvad tundmatuseni ja keegi on niikuinii kogu aeg vastu. Alla võivad anda nii valijad kui ka poliitikud – ning elu on meile neid käegalööjaid ka tutvustanud.

Pealegi, mis kasu on sellest demokraatiast, kui poliitikud – need demokraatlikult ja heas usus valitavad – on niikuinii räpased ja valelikud. See on küll stamp, mida ajakirjanikud oma teemavalikutega tihti üle võimendavad, aga millele nii mõnigi funktsionäär kahjuks hagu alla lubab panna.

Ilm on hukas, kliimamuutused on kujunenud pea pöördumatuks ja kui kütuse- või alkoholiaktsiisi tõus meile saatuslikuks ei saa, siis maailmamere tõusev tase või tuumasõda hävitab meid lõpuks niikuinii.

Kodanikud 2016. aasta detsembris metsaseaduse vastu piketeerimas. Foto: Priit Mürk

Õnnelik paarisuhe riigiga

Head kaaskodanikud-kaaskannatajad, mõelgem aga sellele, et meil on demokraatiale väga kõrged ootused, mis sellest, et demokraatia kui rahvaenamuse võim oma põhiolemuselt neid ootusi tingimata täitma ei peagi.

Me lihtsalt oleme harjunud ja tahame, et 21. sajandi demokraatlik suhe riigiga kindlustaks ka väga palju õigusi ja vabadusi: vabadus tulla ja vabadus minna, vabadus mõelda ja vabadus öelda, vabadus luua ja vabadus loodut arvustada, vabadus valida ja vabadus saada valituks, vabadus armastada ja olla armastatud, vabadus saada harituks, vabadus uskuda ja vabadus olla uskmatu, vabadus oma vabas kodus vabalt vaba olla. Ja selliste vabadustega keskkonnas ongi demokraatial suurim võimalus püsida, jätkuda – koos kõigi oma võlude ja valudega.

Teistsuguse võimukeskmega valitsemisvormid, nagu oligarhia või autokraatia või isegi idanaabri valitud hübriid „suveräänne demokraatia”, hakkavad varem või hiljem neid vabadusi märkimisväärselt piirama. Riikides, kus sõna- või loome-, usu- või liikumisvabadus on piiratud, on demokraatial raskem ka (uuesti) esile pääseda, sest valitavad esinduskogud ei peegelda enam tegelikku rahvast, kui hirmu või keeldude tõttu on ideede ja inimeste võimulesaamine pärsitud.

Kordan, et meil on demokraatiale – ja riigile üleüldse – väga kõrged ootused. Nii nagu enamikul meist on kõrged ootused ning ilusad unistused ka abi- või kooselule, millesse oma kalli kaaslasega astuda kaalume.

Aga, õed-vennad, meie unistuste demokraatias, mõeldes meie suhtele riigiga, kui kõrged on meie ootused meile endile? Milline partner me riigile oleme, kui palju sellesse demokraatiasse ise kaasa toome, et see kokkuleppeline koosolu jätkuvalt õitseda võiks?

Demokraatia on poolte ühine vastutus ja nii nagu ühe paarisuhte tervise hoidmise nimel pole võimalik käituda kaua puldiga diivanil lösutava ja nõudliku kaaslasena, ilma et see suhtele laastavalt mõjuma hakkaks, pole see võimalik ka demokraatia puhul. Meil on vastutus ka kodanikudiivanilt regulaarselt püsti tõusta ja oma panus anda: pesta nõud, sest täna on meie kord, tunnustada oma partnerit selle eest, et ta olemas on, väljendada rõõmu, et ebakõladest hoolimata te siiski tahate just sellises kooseluvormis jätkata, sest see on võimalikest vormidest parim ja ainumõeldav. Ja nii nagu paarisuhtes teeb las-ta-kõigepealt-muutub-ise-suhtumine kahju suuremakski, ei aita see ka riigi ja kodaniku suhte parendamisele kuidagi kaasa.

Väljakutse

„Mida ma siis VEEL tegema pean?!” kargab pähe küsimus.

Mind on lummanud üks viimastel aastatel populaarseks saanud ja kaasahaarav viis (isiklike) muutuste samm-sammult käivitamiseks. Kui mõni väljakutse näib liiga suur või mure liiga painav, tuleb see teha väiksemateks tükkideks, leida juurde sobiv häštääg ehk teemaviide, anda sotsiaalmeedias kõva häälega hoog sisse ja hakata iseenda või maailma parandamisega pihta.

Head sõbrad, nüüd on demokraatia kord!

Pühendugem ühele meie argielu alustalale ja võtkem vastu väljakutse teha järgneva 10, 100 või miks mitte 365 päeva jooksul midagi pisikest sellesama demokraatia nimel, mis meile nii oluline ja kallis on.

Nii nagu on võimalik taastada oma jooksuvorm ja muutuda diivanil lösutajast edukalt viis kilomeetrit läbinud lippajaks, tehes iga päev regulaarselt arendavaid sammukesi (vt ka #fromcouchto5k), nii nagu on võimalik iga päev natukenegi kirjutades ja sama väljakutse vastu võtnud kaaskannatajatelt tuge nõutades olla kuu lõpuks valmis saanud terve romaani (vt ka #nanowrimo), nii nagu on võimalik iga järgmise kodaniku karjatusega jääkülma vee kaelasaamisel parandada teadlikkust muidu vähe tuntud, ent paljusid inimesi mõjutavast lihashaigusest (vt ka #icebucketchallenge), on võimalik pisikeste ja regulaarsete pisutki avalike sammudega parandada nii enda kui ka teiste usku demokraatiasse ja hoida tugevana seda, milleta me elu tegelikult ette kujutada ei soovi, kogemisest rääkimata.

Iseenda (sise)maailma ja suutlikkuse parandamise kõrval on aeg pühenduda laiemale heaolule ja regulaarsele teadlikule demokraatiaharrastusele, et sellest võiks kujuneda kõigi aastaringne harjumus.

10 + 1 esimest väikest, aga olulist ideed, mida järgmiste päevade jooksul rakendada.

1. Loe (uuesti) läbi Eesti põhiseadus. Kui tervet ei jõua, loe täna pool ja homme ülejäänu – saadki kaks väljakutsepäeva kirja. Nii on hea juhtida tähelepanu sellele, et mõni viimasel ajal tehtud üleskutse teatud vabaduste piiramiseks ei klapi meie põhiseadusega.

2. Loe argumenteerimisvõtete ja -oskuste kohta. Jäta või tuleta meelde vähemalt kolm nippi, mida päeva jooksul ka aruteludes kasutada.

3. Kuula täna ära selle inimese mõtted ja seisukohad, keda sa enamasti kuulata ei soovi, sest oled veendunud, et ta sinuga niikuinii ei nõustu.

4. Vähemalt ühe otsuse tegemisel kaasa täna osapooli, kelle käest sa üldiselt arvamust ei küsi.

5. Loe täna läbi vähemalt üks sinu meelest oluline poliitiline uudis ja kirjuta selle juurde kommentaar, milles püüad mõista ja avada ka vastaspoole seisukohti.

6. Räägi kaasa ja esita oma vaatenurki koosolekul või kohtumisel, kus sa tavaliselt vaikid.

7. Suhtle täna kellegagi, kes on teisest rahvusest või sinust erineva usutunnistusega.

8. Leia poliitik, kelle tegevusega oled rahul. Tunnusta teda – kirjuta talle kas või kolm lauset, andmaks teada, et oled tema tegevust märganud!

9. Mine teatrisse. Tunne rõõmu kunstivabadusest ning sellest, et sul on võimalus lavastuse kohta hiljem arvamust avaldada, olgu siis kiitvat või laitvat.

10. Mine valima! Saad lisapunkti, kui ärgitad ka sõpru ja sugulasi valima minema. Aga jäta nende otsustada, kelle poolt nad hääletavad.

11. Kutsu ka sõber demokraatiale pühenduma ja mõelge välja veel kümme viisi, mis demokraatiale kasuks ja rõõmuks võiks tulla.

Head lugejad, demokraatia on pagana raske! See tähendab konflikte ja hõõrumisi; seda, et kord tunneb üks grupp, et teda ei kuulata, kord teine; seda, et meeleavalduste käigus proovitakse oma seisukohti ka häälekamalt kuuldavaks teha; seda, et mõni grupp ei oska väga hästi vaielda ja kipub isiklikuks, isegi ähvardavalt vastikuks muutuma; ning seda, et ülejäänud grupid meie ühises perekonnas ei löö käega, vaid ütlevad julgelt välja, et eriarvamused on küll aktsepteeritavad, aga kellegi tema arvamuse või olemuse pärast sulgemise, väljasaatmise või vaikima surumisega ähvardamine ei ole aktsepteeritav.

Head lugejad, demokraatia lihtsalt kaasalohisemist pikalt ei salli! Kui oleme ükskõiksed ja laseme saabuda päeval, mil demokraatiale meie riigis enam võimalust ei anta, on tunduvalt raskem midagi muuta ja tagasi pöörata. Just seepärast on vaja, et me kõik iga päev (või vähemalt kord nädalaski, kui tõesti sagedamini ei jaksa!) kaasa mõtleksime ja tegutseksime, sest demokraatia käekäik ei sõltu ainult sellest, millega tegelevad n-ö pärispoliitikud. Kui me otsustame osaleda mõne vabaühenduse töös, kui anname allkirja, seismaks loomade heaolu eest, kui kasutame kilekottide asemel edaspidi ainult riidest kotte, kui tellime ühiskonnas toimuvaga paremini kursis olemiseks e- või paberlehe – ka need kõik on olulised sammud demokraatliku kultuuri ja kokkulepete säilimise teel!

Mida teed sina juba täna? #demokraatianimel

Triin Toomesaar on politoloog, kiusuennetaja ja haridusaktivist, kes on oma elust (seni) kolm aastat õpilaste ees(t) ka õpetajana seisnud. Jalgrattur ja jalakäija. Seto. Võrdõiguslikkuse saadik. Loeb raamatuid ja käib kultuuriüritustel. Iseloomult mahub sinna kuhugi Hermione Grangeri ja Luna Lovegoodi vahele.