Mulle meeldib kahelda. Mulle meeldivad laused, mille kahte poolt eraldab „aga”. Mul puuduvad valmisseisukohad. Kui keegi minult mõne teema kohta seisukohta küsib, peab ta tõenäoliselt leppima pika mõttepausiga. Mul on järjest rohkem tunne, et õhustik on selliste pauside võtmiseks ebasoodne.

Henri Kõiv. Foto: Patrik Tamm

Militariseerumise ilminguid näitava arvamusruumi on „okupeerinud” mustad ja valged jõud ning minu moodi kahe kaeviku vahele jäänud lastakse lihtsalt maha. Olen tulise arvamussõja tsiviilohver, sest ma pole oma meelsust jõuliselt deklareerinud, ma pole mõistnud piisavalt hukka, ma pole survestanud, ma pole osalenud naeruvääristamise rituaalides, ma pole tundnud muret ega avaldanud toetust; kui relvadeks on sõnad, siis ma pole piisavalt nende järele haaranud. Ometi peaks see kuuluma minu kui meediaväljaande esindaja töökohustuste hulka. Endalgi tekib vahel sotsiaalmeedias toimuvat jälgides desertööri tunne. No ütle ometi midagi! Miks peavad Epner, Prints ja Pang sinu eest töö ära tegema?

Mul on olnud raske kaevikusse viskuda hoolimata sellest, et väärtused ja ideaalid, mille nimel võideldakse, on mulle olulised. Täpsemini, minu jaoks on vähemalt sama tähtis õigus öelda jätkuvalt „jah, aga…”. Selline mure võib kõlada kummaliselt. Eestis kehtib endiselt sõnavabadus: Pärnits on võrrelnud Sirbis laulupidu apartheidiga, Lobjakas kõrvutanud Postimehes eestlasi terroristidega, EKREle antakse võimalus oma inimvaenulikku ideoloogiat päevalehtedes pikalt-laialt tutvustada. Milles siis probleem?

Esiteks selles, et kuigi meie arvamusruumi kaks poolust üha kaugenevad teineteisest, tõmbub ruum nende vahel paradoksaalsel kombel järjest enam koomale. Teiseks, süveneva polariseerumise loogika sunnib peale oma mängureeglid: emotsioonidel baseeruv sildistamine asendab argumenteerimise, kujunevad omaette arvamusenklaavid, konsensuse asemel otsitakse vastandusi, kuulamise asemel marsitakse häälekalt välja. Kolmandaks mõtestatakse tuumkonflikti kaudu ümber ka teised ühiskondlikud vastasseisud. Nii on näiteks otsedemokraatia selline teema, mida endast lugupidav liberaal enam toetada ei saa, sest selle eestkõnelejateks on kujunenud SAPTK ja EKRE, kelle eesmärk on rahvahääletuse kaudu kooseluseadus tühistada.

Minu jaoks südamelähedane agatamine on kaevikusõjas eluohtlik – kui sa väljendad kahtlusi või esitad küsimusi, peetakse seda nõrkuse märgiks. Keegi ei taha kuulata kaevikus kükitades arutlusi selle üle, kas rindejoon sai ikka õigesti valitud või kuidas vangidega ümber käia. Veel ketserlikum on küsida, mis küll toimub selle sõduri peas, kes seal kauguses samamoodi poris kükitab. On tal pere? Lapsed? Kus ta töötab? Kas ta tunneb hirmu? Millised on tema sisemised heitlused? Äkki ma tean teda? Ei, kõige suurem eksimus, mille sõdur saab teha, on oma vaenlasele silma vaatamine, tema inimlikustamine, st samaväärsuse tajumine.

Sõjaolukorras on kõige turvalisem tõmmata selga eristuv munder ja koonduda ühtse sildi ning maailmavaate taha, esitamata küsimusi, sest kõik peab olema niigi enesestmõistetav. Sõda pole aeg ega koht mõtlemiseks – seda tehakse sinu eest kuskil kõrgemal. Nii saab kaevikureaalsusest normaalsuse mõõdupuu. Mõlemad osapooled on veendunud, et nende valduses on tõde. Selle kinnituseks otsitakse tõendeid arvamusküsitlustest, ajaloost, bioloogiast, piiblist, haaratakse postmodernistlike teoreetikute järele või ülistatakse talupojamõistust, kuid seda kõike tehakse selektiivselt, eesmärk-pühitseb-abinõu-meetodil: vasakpoolsete jaoks on kõik peale meie seksuaalse orientatsiooni sotsiaalne konstruktsioon, parempoolsete jaoks on see risti vastupidi. Ühed viitavad uuringutele, mis näitavad rahva toetust kooseluseadusele, teised harrastavad rahva nimel kõnelemist. Kui kaevikureaalsus muutub – olgu siis arvamusküsitluste või poliitilise olukorra teisenemise tõttu –, jääb tõde siiski alles. Tõde ei tohi silmist kaotada, muidu oled kutu. Kõhklejad surevad sõjas alati esimesena.

Kahe kaeviku vahele jääb eikellegimaa, kõhklejate ja küsijate päriskodu. See on ka demokraatia päriskodu, sest avatud ja demokraatliku ühiskonna aluseks on arusaam, et kõigil on õigus küsida, kritiseerida ja saada ära kuulatud. Mitte kellelgi pole õigust neile küsijatele vastata, et mingid küsimused on juba lõplikult oma vastuse saanud (vaadake, siin on tõde ja see on vankumatu). Või siis öelda, et mingid küsimused või neile vastuste andmine on lubatud ainult teatud grupile ühiskonnast (eksperdid, vähemused, kristlased). Või siis raamistada kellegi mõtteid selliste kategooriate kaudu, tasalülitades nõnda igaühele ainuomase individuaalsuse. Selleks et midagi üldse vastata, tuleks esmalt süvenenult kuulata, küsida lisaküsimusi, olla empaatiline, respekteerida enda vastas olevat inimest inimesena.

Poliitika võib küll olla oma olemuselt avalik, aga see algab (ja lõpeb) sügaval privaatsfääris. Kui me loobume oma individuaalsusest hõimuühtsuse kasuks; kui me soovime jääda dialoogile kurdiks; kui me asetame oma arusaamad väljapoole igasugust kriitikat, siis sillutame teed poliitikale, mis on suletud, teleoloogiline, privileegidel põhinev ja mõtlemisvabadust piirav. Selle vältimiseks on mul üks palve. Palun tuleme kaevikutest välja ja vaatame üksteisele silma.

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja