Värske ja vintage, disko ja mitte disko. Need kõikehõlmavad sõnad IDA Raadios eetrisse mineva saate „Ottimo FM” tutvustusest võtavad hästi kokku meie DJ-ankeedi seekordse peategelase Ott Kelpmani haarde. Oma käe andis ta plaadikeerutamisele peaaegu 20 aasta eest ning tagasi pole ta seda siiani saanud, see-eest on ta leidnud nii mõnegi mõttekaaslase.

„Pärast Disco Obscura sündi ca 10 aastat tagasi hakkasid meie ühised setid üha pikemaks venima. 6–10-tunnise keika jooksul on aga võimalik juba pelgalt muusikalise suhtluse teel teise inimese kohta palju teada saada. Avatus, empaatia ja peen huumorimeel on need, mis ühendasid siis ja ühendavad ka praegu. Kindlasti lisandub nüüd veel hoolivus – kui Otile tundub, et sul on sügisõhtul õues hängides külm, ei pea ta paljuks kohe rattaga koju sõita ja sulle oma jope selga tuua,” kirjeldab Otti sõber ja peosarja Disco Obscura kaasteeline Bertil Tüvi.

Debüüt: Ilmselt 00ndate esimeses pooles Tartus kursapeol. Tavatsesime toona koolivenna ja kaasentusiasti Jüri F. Lotmaniga aeg-ajalt DJ-tehnikat rentida, et seda minu vanavanemate Annelinna korteris ohjeldamatult ekspluateerida. Peagi tulid ka esimesed peokorraldamised ja -sarjad ning sealt on see kõik vaikselt allamäge veerenud.

Muusikas oluline: Oleneb. Meeldib muusika võime lõõgastada või hoopis sütitada ja stimuleerida. See sunnib süvenema ja tähelepanu koondama, kuid annab ka võimaluse eskapismiks.

Muusikas ebaoluline: Et see oleks parasjagu peavoolus või moodne. Kõik ebavajalik, mis vajutab pitseri muusikale endale.

Mida mängin: Armastan kosmilist saundi, psühhedeeliat, uut ja vana diskot, afrobiiti, erisugust house’i, Balearic’ut, Italo’t, new wave’i, dub’i ja palju muud. Meeldib aeglasema astumisega sügav elektrooniline tantsumuusika. Üldiselt olen proovinud hoida enda muusikalist radarit pigem mitmekülgse ja rangeid žanripiiranguid välistavana. Saadet tehes lähenen eklektiliselt ja jätan endale üsna vabad käed. Mängin seda, mis tekitab teatavat sisemist põlemist.

Eredaimad mängumälestused: Välisvisiitidest tulevad praegu meelde külaskäigud ukraina sõprade juurde, viimati mängisin Kiievis ja Dnipros. Harkivis käies tantsiti lausa baarilettidel. Helsingis on mõned sümpaatsed keikad olnud. Kohalikud mängumälestused seostuvad enamasti konkreetsete kohtade, peosarjade ja heade back-2-back-partneritega, kellega tekib kergelt klapp. Näiteks Grooveboxid koos Chris Rhythm Doctoriga või Disco Obscurad Bertil Tüviga. 

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Näiteks Arthur Russelli „That’s Us / Wild Combination”.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Seal, kus on hea helisüsteem ja sõbralik rahvas. Miks mitte ka diskokera või laserid ja tossumasin. Soojemal ajal kuskil linnadžunglis, mere ääres või metsas.

Guilty pleasure: Hea maitse piiri kompamine muusikas. Mitte ajada segi muusikalise huumoriga.

Alt üles vaatan…: …neile, kes oskavad luua midagi sellist, milleks ise ei ole kaugeltki võimeline.

Viis klassikut:
Talking Heads „Once in a Lifetime (Rune Lindbæk Master Tape Dub)”
Paul Simon „Diamonds on the Soles of Her Shoes (Tangoterje Dub Remix)”
Soft Rocks „Talking Jungle (Justin Vandervolgen Remix)”
New York Edits 1 „B (Untitled)”
Idjut Boys „One for Kenny”

Viis hetkekummitajat:
Romie Singh „Dancing to Forget”
Makers „Don’t Challenge Me”
Jolly Mare „Vivo”
Mori Ra „Goreate”
Discovery Zone „Dance II”

Tehnilist: Erialaselt: muusikat mängin peamiselt failidelt ja vinüülidelt. Viimasel ajal järjest enam USBlt, sest eks seljale ole plaatide vedamisega juba liiga tehtud küll. Eelistan vinüüli kui formaati siiski üle kõige ja soetan sellel peamiselt nn kuulamismuusikat ja ajatumat kraami. Laiemas plaanis: kuigi ma ei pea ennast eriliseks audiopuritaaniks, on rõõm näha, et kvaliteetsema heli väärtustamise nimel pingutatakse üha enam. Isegi Eesti esimene audiobaar on nüüdseks olemas. Teatavad standardid võiks selles vallas tekkida küll.

Lõppsõna: Astun aeg-ajalt üles Tallinnas õhtuse vööndi üritustel ning kord kuus reedeti IDA Raadio saates „Ottimo FM”.

Kuula lisaks Oti SoundCloudist