15. augustil 1996. aastal korraldasid DJd Drummie ja Orav Bel Airi klubis esimese ühise peo nimega „Modifikatsioon”, kus sai kuulda deep house’i, dnb’d, džässi, hiphoppi ja trip hop’i. 25 aastat hiljem veavad nad Tallinnas Kalasadamas koos sõpradega audiobaari Sabin, kus tähistatakse homme, 14. augustil ka ühist tähtpäeva. Vaatasime toonastele pidudele otsa ning uurisime, kuidas nad praegu DJ-kultuuriga suhestuvad.

Drummie ja Orav 1999. aastal Kalinini tehases. Foto: erakogu

Alustasite ühiselt plaatide mängimist 1996. aastal. Kuidas erines toonane DJ-kultuur sellest, mis see praegu on?

Drummie: Tõtt-öelda me väga tihti ei analüüsi DJ-kultuuri Eestis, kuna oleme mitmeski mõttes juba aastaid omamoodi outsider’id, kes pidusid harva korraldavad ja sama harva ka külalisena üles astuvad. Eks kõik on muutunud – 90ndate keskpaiga suhteliselt väiksest, mingis mõttes elitaarsest seltskonnast on kasvanud läbi erinevate moonduste mingi fluidum, kus igaüks toimetab omamoodi, suuri kokkupuuteid omamata. Kui kunagi räägiti vinüülimeestest ja mitte-vinüülimeestest, siis täna näiteks sellist vahetegemist ju pole. Žanrilised määratlused on samuti mitu korda 360 kraadi pöördeid teinud. Aga veelkord, väga isegi ei mõtle sel teemal.

Orav: Mitte eriti üllatav konstateering on, et muusika kättesaadavus on drastiliselt muutunud. Kui tol ajal oli iga vinüülplaat sündmus, mis liikus käest kätte ja kassetilt kassetile, siis täna on spekter Spotifyst kuni tuhandeeuroste seitsmetollisteni. Samas ma usun, et noorte soov oma lemmikmusa teistega jagada on ikka sama terav. 

Kui praegu on kõiksugu muusika kõigile kättesaadav, siis 90ndatel oli tantsumuusika ikkagi nišš. Kas sellest tulenevalt oli ka peokultuur teistsugune?

Drummie: Jah, peod olid palju erilisemad, muusika oli erilisem, kogukond oli erilisem. Vähemalt mulle see tollal teismelisena nii tundus. Täna ma pole kindel, et saab isegi rääkida mingist peokultuurist. Nii laialivalguv on see objekt, mida mingite tunnuste alusel defineerima hakata. Samas ei ole ma ise üldse nostalgitseja, kõik läheb üldiselt paremuse poole. Vist.

Orav: Võiks ju väita, et vanasti käidi peol rohkem muusika pärast, aga tõele au andes möödusid mitmedki Mutandid minu jaoks kuskil Krahli koridoris juttu ajades. Ses suhtes pole vist peokultuur palju muuutnud. Näod on muutunud, ega endagi nägu ei tunne vahel enam ära.  

Kuidas te ise plaadikogumise pisiku saite ning plaadimängijate taha sattusite? 

Drummie: Mina hakkasin umbes 7-8-aastaselt kassette kuulama. Esimene suur lemmik oli Depeche Mode. See läks siiski üle. Saaremetsa, Roosbergi, Gilles Petersoni saated olid väga tähtsad. Erilist plaani DJks saada polnud, lihtsalt oli piisavalt järjekindlust taskuraha arvelt plaate taga ajada ning edevust, et neid ette mängida. „Läbilöömiseks” polnud tollal palju rohkem vaja. Musamaitse on siiski muidugi looduslikult kaasa antud :).

Orav: Varateismelisena väljendasin oma protestivaimu läbi Kuldnoka kassettide – J.M.K.E., „Young Rockers”, „Rock Collection 2”. Aastal 1990 vahetasin kooli ja sattusin ühte klassi Ralf Lõokesega, kes andis mulle lindistamiseks esimese välismaa asja, milleks oli – üllatus, üllatus – Depeche Mode. Ralf meelitas mind ka laste kunstikooli, kust viis rada EKA ja Restko pidudeni. 1995 smugeldasin end bussireisile Londonisse, kust ostsin oma esimesed 15 plaati. Drummie käis samas koolis ja kandis sama pusa. Ehk siis 7. Keskkool (tänane Inglise Kolledž) on kõiges selles süüdi.

Erinevad muusikažanrid teevad aja jooksul läbi nii tõuse kui ka mõõnu. Viimased aastad on näiteks näinud trance-muusika ja gabber’i jõulist taastulemist. Milliseid perioode teie DJ-käekiri näinud on? Oskate te ennustada, mis näiteks mõne aasta pärast uus kuum teema võiks olla?

Drummie: Ka teema, millele väga ei mõtle. Isegi uut muusikat vaevu jälgin. Aga faasid või crush’id on meil olnud jah – Oraval ehk rohkemgi. Mul oli 1995-1999 jungle’i järel suur armastus deep house’i vastu. Suure peapõrutuse andis David Mancuso ja tema Lofti kogumike ilmumine. Vana disko. Vadya Lahari mõjutused ja džäss. Bob Jonesi mõjutused ja soul. Hiljem suur armastus northern ja modern soul’i vastu. New age ja balearic teema millalgi. Jne. 

Orav: Need esimesed 15 plaati on mul kõik alles. Seal leidub jungle’it, trip hop’i, Tindresticksi ja ambient’i. Saaremetsa õpilastena oleme alati hoidnud tundlad laiali ja ahminud mõnuga sisse kõike, mida ette satub. Mingil hetkel mängisime linna kõige karmimat techstep’i, aga üldiselt oleme ikka pigem pehmo-lippu kõrgel hoidnud. Kahepeale kokku suudame päris palju eri žanreid veenvalt välja mängida. Välja arvatud muidugi trance ja gabber. Ennustamine eriti ei huvita, enda kogusse sooviks alati rohkem post-punki ja dub’i.     

Covidi aeg on olnud DJ-elukutse harrastajatele keeruline ning pannud nii mõndagi oma valikuid ümber hindama. Kas teie arvates on see periood DJks olemisele ka mingi uue tähenduse andnud?

Drummie: Ei ole täheldanud. Vahetuseks oli mõnus, et pidusid polnud. Sai rohkem muusikat kuulata. Covid tõi minus ka arusaamise, et plaadikogus võiks korraliku harvenduse teha. Mille väljund on plaadipood Akord Sabina katuse all Kalasadamas.

Orav: Olin veidi enne pandeemiat isaks saanud ja mu elukorralduse status quo püsis päris hästi paigas. Ega enne ka väga keegi mängima ei kutsunud ja olin vaikselt endale sisendanud, et mulle meeldibki rohkem raadiosaateid teha.

Milline lugu iseloomustab teie võitluskaaslast kõige rohkem ja miks?

Drummie: Dave Wallace „Expressions” (plaadifirma Moving Shadow alt). Üks 1996. aasta suhteliselt vähetuntud jungle’i plaat, mida Orav kunagi igas setis mängis. Mulle ei meeldinud see eriti mitu-mitu aastat, kuni ühel hetkel sain aru, kui hea see on. Orav on ikka teerajaja olnud mu jaoks, muusikaline mentor.

Orav: Leroy Hutson „Lucky Fellow”. Meenub üks meeleolukas episood Tartu ööklubist Illusioon.