Eesti vasakpoolsuse ajaloos esindavad juunikommunistid madalpunkti. Inimlikust seisukohast on nende intellektuaalide ideaalide purunemises omajagu traagikat. Nad polnud üksnes stalinistliku võimu, vaid ka isikliku vaimumaailma täieliku hävinemise ohvrid.

Moskvast saabunud Johannes Vares kuulutamas Balti jaamas välja ENSVd. Foto: Rahvusarhiiv

1940. aasta juunikuus, vaid mõnikümmend päeva enne seda, kui Eesti ühendati NSV Liiduga ning sündis ENSV, pandi Tallinnas kokku kollaboratsionismi musternäiteks peetav nõndanimetatud juunikommunistide valitsus, mida on kutsutud selle märgilisimate liikmete tausta tõttu ka „haritlaste valitsuseks”. Näiteks oli selle eesotsas peaministrina kirjanik ja arst Johannes Vares (kirjanikunimega Barbarus), välisministri rolli täitis kirjamees Nigol Andresen, peaministri asetäitja oli ajalooprofessor ning hilisem lühiajaline Tartu Ülikooli rektor Hans Kruus ja haridusministriks sai luuletaja Johannes Semper. Kuigi formaalselt oli see viimane Eesti Vabariigi valitsus enne Nõukogude anneksiooni, mille kinnitas ametisse ka president Päts, oli tegelikkuses tegemist Moskva võimukäpikuga Tallinnas, mille olid selgelt tellinud ning mida ka seejärel organiseerisid Stalini lähikondlased.

Meenutagem, et see oli aeg, mil Punaarmee baasid asusid juba Eesti pinnal ning reaalne riiklik suveräänsus nihkus iga kuuga aina enam suure kommunistliku „liitlase” käpa alla. Pingelisel 1940. aasta suvel, mil ka näiteks Pariisis heisati haakristiga lipp ja Prantsuse sõjakangelane Pétain surus Hitleril kätt, oli Moskva soov, et Baltimaade eesotsas oleksid nende heakskiiduga „rahvavalitsused”, mis kiirendaksid Eesti, Läti ja Leedu lõplikku liitmist NSV Liiduga, kuid jätaksid samal ajal ka mulje suveräänsetest võimuorganitest, mis esindavad rahva tahet. Tõepoolest, mitte ükski Varese valitsuse minister ei olnud enne nimetatud valitsuse loomist kommunistliku partei liige[1], mistõttu see võis luua vähemalt välismaailmale pildi ausast võimuvahetusest.

Ideaalide põrkumine verise reaalsusega

Varese haritlasvalitsus on tõstatanud mitmeid küsimusi ning loomulikult kerkib kõige teravamalt esile motiivide probleem, mis on põhjustanud ajaloolastele ehk enim segadust. Tekib küsimus, miks haritud inimesed seda mängu kaasa tegid ega hoidnud võimust eemale kui tulest. Liiatigi veel taolisel ajajärgul. Levinud näib olevat siduda motiive naiivsusega, millega vasakpoolseid haritlasi on niivõrd tihti hurjutatud. See, mis lõpuks juhtus, ei saanud aga olla miski, mida keegi neist oleks oma vaimusilmas idealiseerinud, mistõttu eesti haritlaskommunistide lugu näib olevat tagantjärele vaadates eeskätt traagiline nagu kogu Eesti riigi ja ühiskonna omagi.

Mõistagi on teema äärmiselt ideoloogiline ning tõlgendus sõltub suuresti sellest, millise mätta otsast ajalugu vaadata. Justkui vaistlik eeldus oleks, et intellektuaalidena pidanuks nad oskama aimata selle režiimi repressiivset olemust, mis hakkab ühest hetkest ka neid ennast sööma, nagu revolutsioonid (sh ka Venemaal) on seda tihtilugu teinud (sellest aga veidi hiljem). Välistatud näib olevat variant, et Eestisse sooviti Venemaa reaalsust, ehkki päris tõetruud pilti tegelikkusest – puhastustest, Gulagi arhipelaagist, näljast, valdavast hirmuõhkkonnast – kellelgi sel ajal loomulikult ei olnud.

Üks näib aga saavat kinnitust, nimelt see, et ajaloo karm tõde murrab levinud idealismi, mis seostab haridust, intellektuaalsust ja kunstnikuhinge ettenägelikkuse või ka eetikaga. Kirjandusest ja filosoofiast tuntud aatelistel printsiipidel ei ole erilist määravust veriste ajajärkude reaalses igapäevas, kus otsuseid tuli pahatihti teha hoobilt – kriisiperioodi alguses ei pruukinud see kõigile kultuuritegelastele veel selge olla.

Ajaloo karm tõde murrab levinud idealismi, mis seostab haridust, intellektuaalsust ja kunstnikuhinge ettenägelikkuse või ka eetikaga.

Kasulikud idioodid

Teadupärast oli Nõukogude Liidu romantiseerimine maailmasõdadevahelisel ajal vasakringkondades väga levinud. Ka siis, kui riigi eesotsas oli juba Stalin ning massiline terror toimus täistuuridel. Neid Lääne-Euroopa kirjanikke, kes oma kodumaal Stalini riiki ülistasid, nimetati tihtilugu kasulikeks idiootideks, levinud oli ka sõna „teekaaslane” (vn попутчик, ingl fellow traveller), mis tähistab hästi neid, kes ei kuulunud küll komparteisse, kuid elasid siiski tundelise vaimuga Nõukogude Liidule kaasa ning kritiseerisid lääne demokraatiaid, et nood võtaks rohkem eeskuju esimesest.

Vabade ühiskondade vasakpoolsete intellektuaalide, eriti just teekaaslaste ärakasutamine oma huvide eesmärgil oli Nõukogude võimu jaoks levinud praktika. Neid kutsuti külla, koheldi kui ebajumalaid, tehti suurepäraseid kirjastustehinguid Nõukogude „turu” jaoks ning loodi tõelisi Potjomkini külasid, et varjata tegelikkust.[2] Lääne kirjanike seast on ühed märkimisväärseimad teekaaslased sellised nobelistid nagu Romain Rolland ja Bernard Shaw (kusjuures viimase kummalistest ühiskondlikest vaadetest annab päris hea pildi ka ingliskeelne Vikipeedia artikkel). Nad ei tunnistanud Nõukogude fassaadi taga pulbitsevat verd, nälga, ebaõiglust ega vangilaagrite süsteemi, kuigi tõendeid selle kohta jagus. Kui miski isegi tekitas kahtlusi, siis need võisid olla näidisprotsessid endiste „punaste kangelaste” üle, kellel oli lääne kultuuriringkondades arvukalt sõpru ja kaasvõitlejaid. Paljudele (eriti saksa kommunistidele) jäi arusaamatuks ka Hitleriga sõlmitud nn Molotovi-Ribbentropi pakt.

On võimalik, et mitmed lääne vasakharitlased lihtsalt ei tahtnudki Nõukogude Liidu katastroofi tunnistada. Intellektuaalne investeering, mis oli sellesse riigilaadsesse tootesse ja kommunismi juba tehtud, läinuks liiga kalliks maksma, et hiljem kogu selle süsteemi ja paratamatult ka ideoloogia suhtes hinnanguid revideerida. Samas olgu märgitud ka mõned, kes seda tegid, nagu teinegi nobelist André Gide ning saksa kirjanik Arthur Koestler.[3]

Intellektuaalne investeering, mis oli sellesse riigilaadsesse tootesse ja kommunismi juba tehtud, läinuks liiga kalliks maksma, et hiljem kogu selle süsteemi ja paratamatult ka ideoloogia suhtes hinnanguid revideerida.

Mitmedki eesti kirjanikud, sealhulgas huviväärselt ka hilisemad pagulased, külastasid 1920.–1930. aastatel punast idanaabrit, jagades kommunistliku korra kohta samuti positiivseid sõnu. Gustav Suits on kirjutanud: „Nõukogudemaal on tsivilisatsiooni austamine jõusse astunud, viisaastakud üle läinud töödtegeva rahva elustandardi tõstmisele ümbermurtud alustel.”[4] Tõsi küll, autorite sõnades ei ole alati kerge eristada tõde irooniast. Näiteks mõjub krüptitult ka August Annist: „Mis mõnisada tuhat tapetut, kui iga aasta sünnib kolm miljonit. Mis ühe põlvkonna kannatus, kui teoksil on planetaarse messianismi ideed.”[5]

Ei saa aga näiteks öelda, et hilisemate poliitikategijate (ja vanade sõprade) Johanneste – Varese ja Semperi – arvamus Nõukogude Liidust oleks olnud üdini positiivne või ülistav. Distantsilt imetleti seda riiki, sellega oli „kirjanduslikult” põnev mängida, kuid seal elada poleks tahtnud neist küllap kumbki. Esteedina tuntud Semperi tekstid olid idanaabri reaalsuse suhtes pigem üleolevad ja sarkastilised. 1950. aastal, mil ta põlu alla sattus, heideti talle isegi mitme aasta taguste tekstide puhul ette nõukogude inimeste olukorra laimamist.[6]

Marksismi peibutav ratsionaalsus

Katsed seletada Euroopa haritlaste levinud sümpaatiat Nõukogude Liidu, kommunismi ja radikaalse marksismi suhtes on problemaatilised, kuna kujutavad endast tihtilugu pigem stiilis „kuidas olla õige haritlane” tiraade, mis kisuvad lõputuks, paratamatult ideoloogiliseks nääklemiseks teemal „mis on parim viis, kuidas ühiskonda ja poliitikat kritiseerida ning ka korraldada”. Näiteks ajaloolane Richard Pipes on kirjeldanud vasakintellektuaale järgmiselt: „Marksismis peitub eriline ligitõmme intellektuaalidele, tõotades asendada spontaansust ja segast elukorraldust ratsionaalse korraga, milles nemad tõlgendajate ja mediaatoritena esinevad.”[7] Umbes sama arvab ka teine ajaloolane Paul Hollander, kes on uurinud muu hulgas Euroopa vasakintellektuaalide reise Nõukogudemaale oma tabava pealkirjaga raamatus „Poliitilised palverändurid” ning leiab seal inspireerituna sotsioloog Karl Mannheimist, et intellektuaalidel (tema jaoks muidugi vasakpoolsetel) on sotsioloogiline eripära olla ühiskonnas võõrandunud, langedes seeläbi utoopia ja idealismi usku.[8] Vaevalt et mõni marksist ise selle hinnanguga nõustuks. Ja eks ajaloo „vale poolt” on ka lihtne laita.

Siinkirjutajal on raske pakkuda välja lihtsaid motiive, mis põhjendaksid ammendavalt Varese valitsuse haritlasliikmete teguviisi 1940. aasta suvel. Näib veenev, et esialgu eksisteeris tõepoolest naiivseks osutunud usk, et Pätsi autoritaarne võim asendub vasakpoolse „mõistusel põhineva” ja suveräänse haritlasvõimuga, mille juures Nõukogude Liit ja Stalin jääksid vaid patrooni rolli. Loomulikult võisid omal moel ajendada tegudele ka isiklikud ja karjeristlikud ambitsioonid, võib-olla ka edevus ning võimuiha[9] (mida pole näiteks Varese puhul raske täheldada), kuid on väga ebausutav, et võimule sõrme andes arvestati kõige kurjaga, mis hiljem – haritlastele eneselegi suureks šokiks – järgnes. Tõendeid, mis tõstaks väga tugevalt esile või kinnitaks ainult ühte motiivi, ei ole ning usutavasti ei saakski olla.

On väga ebausutav, et võimule sõrme andes arvestati kõige kurjaga, mis hiljem – haritlastele eneselegi suureks šokiks – järgnes.

Vulgariseeritud ideaali ohvrid

Johannes Varese valitsus oli võimul lõpuks vaid veidi üle kahe kuu, 21. juunist kuni 25. augustini. Nimetatud haritlased, kes olid selle valitsuse moodustanud, jäid esialgu ka pärast augustikuud väärikatele kohtadele. Varesest endast sai näiteks Ülemnõukogu presiidiumi esimees. Reaalset võimu see loomulikult ei tähendanud. Lahingutegevus jõudis juba järgmise aasta suvel Eestisse ning paljud haritlased, kes tundsid, et Saksa ülemvõim võiks neile mingit ohtu kujutada (või siis olid lihtsalt piisavalt selle vastu häälestatud), põgenesid Nõukogude tagalasse. Loomulikult pagesid nende hulgas ka veel vabad Varese valitsuse liikmed.[10]

Siinkirjutajal ei ole kahtlustki, et haritlaskommunistid, kes esialgu tervitasid Nõukogude võimu ning aitasid sellele ka teed siluda, pidid selles kiiresti pettuma ning maksma pettumusele lisaks kallist hinda nii oma keha kui ka vaimu arvelt. Kui pettumus Nõukogude Liidus oleks tähendanud lääne vasakharitlastele lihtsalt „häbiväärset” vaadete revideerimist, paari uut esseed jne, siis eesti haritlastele tähendas see lisaks vaadete ümberhindamisele küllap ka kogu senise vaimumaailma murdumist, mis nende jaoks enam eales ei taastunud. Järele jäi vaid minevikuvormis särava tulevikuvaatega vasakharitlaste põlvkond, kellest sai üks fragment Ida-Euroopa kadunud põlvkonnast, süljepritsmega otsaesisel, mille ärapühkimise takistamiseks oli võim neil käed selja taha sidunud.

1930. aastate priske ja mässumeelne Vares sooritas 1946. aastal Kadrioru lossis (tõenäoliselt) enesetapu. Hans Kruus ja Nigol Andresen arreteeriti 1950. aastal rahvavaenlastena. Viimane oli 1950.–1955. aastani vangilaagris, kus teda peeti koos Saksa mundris võidelnud eesti meestega. „Võtke oma ministrid vastu!” olevat laagriülem provotseerides öelnud, et teisi eestlastest vange talle kui kollaborandile kallale ässitada.[11] Hans Kruus veetis kolm aastat vangina Moskvas Lefortovo vanglas. Üksikasjadest ta hiljem ei jutustanud, öeldes ainult, et mälestused sellest on koledad.[12] Semperist jäi kirjanikuna järele vaid tema endisaja kest. Keevalisest terava sulega esteet-poeedist sai võimutruu provintsilaulik.

Eesti haritlaste vasakpoolsed ideaalid (naiivsed või mitte), mida kujutleti vaimusilmis enne teist ilmasõda, tappis Stalini vulgaarne võim. Ükski 1940. aasta haritlaskommunist ei elanud Nõukogude Liitu üle. On vaid peened vihjed, mis väljendavad kibestumust ja külma paratamatuse tunnet maailma, Eesti ning kohati ka iseenda suhtes. On traagiline, kui ideaal, millesse ollakse armunud, vulgariseerub, idealiseerijat ära kasutab ning lõpuks ta ka vägistades lämmatab. Justkui vägivaldne paarisuhe. Kummaline tragöödia igatahes.

[1] Mõiste „juunikommunist” ei ole seega ka päris täpne. Kommunistliku partei liikmeteks said selle valitsuse ministrid hoopis hiljem, Johannes Vares näiteks 15. juulil 1940. Vt Ohmann, V. 2002. Johannes Vares-Barbaruse komparteile esitatud elulugu ja tema saatus. – Tuna, nr 1, lk 65.
[2] Huvitav „Müstilise Venemaa” saade Romain Rollandist: Vseviov, D. 2019. Müstiline Venemaa. Prantsuse kirjaniku Romain Rollandi visiit Stalini poole. – Vikerraadio, 14.07.
[3] Viimane on kirjutanud sellest ka suurepärase raamatu: Koestler, A. 1995. Pühendatud. – Loomingu Raamatukogu, nr 5.
[4] Suits, G. 1939. Kirjandusloolase tähelepanekuid SSSR-ist. – Looming, nr 9, lk 998.
[5] Annist, A. 1936. Muljeid Venest. – Tänapäev, nr 9, lk 280.
[6] Valge, J. 2014. Punased I, lk 328.
[7] Pipes, R. 2005. Kommunism: lühiajalugu, lk 20.
[8] Hollander, P. 1981. Political Pilgrims: Travels of Western Intellectuals to the Soviet Union, China and Cuba, 1926-1978, lk 400–405.
[9] Neid motiive on toonud oma magistritöös välja Liina Rebassoo. Vt Rebassoo, L. 2013. Üleliiduline Välismaailmaga Kultuurisidemete Arendamise Organisatsioon ning vasakharitlaste Moskva-meelsuse kujunemine Eestis ja Prantsusmaal maailmasõdade vahelisel ajal.
[10] Paari vähem tuntud ministrit (Maksim Unt, Boris Sepp, Juhan Narma) olid tabanud selleks ajaks juba hoopis Nõukogude repressioonid.
[11] Valge 2014, lk 404.
[12] Kivimäe, J. 2017. Rektor Hans Kruus, lk 173.

Robert Varik on põline lõunaeestlane, kes elab praegu Amsterdamis. Õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu ja semiootikat.