Innovatsioon seondub Eesti avalikus arutelus valdavalt majanduskasvuga. Paraku vaatab see suuresti mööda tööstusühiskonna tekitatud keskkonnakahjudest. Meil on tarvis uue põlvkonna innovatsioonipoliitikat, mis suudaks vastata nüüdisaja suurtele väljakutsetele.

Juba mõnda aega on minu – tuleb tunnistada, et üsna kitsalt piiritletud – ajakirjanduslik lemmikžanr lood, milles esinevad nukrate silmadega teadlased. Pilk looritatult kaugusesse suunatud, kordavad kõik süngel hääletoonil sama sõnumit: teadus- ja arendustegevuse osakaal Eesti sisemajanduse kogutoodangust seikleb juba aastaid edukalt nulli suunas, olles nüüdseks jõudnud 0,53 protsendini. Žanrikonventsioonide juurde kuulub kindlasti ka hoiatus, et suundumuse jätkudes ootab Eesti teadust, tehnoloogiat, majandust, ühiskonda ja kultuuri kiratsemine.

Ei, ärge saage minust valesti aru. Eesti ülikoolis töötava lektorina tervitaksin teadusrahastuse tõstmist kahe käega – sellega kaasneksid ju tingimata palgalisa ja muud hüved –, kuid mõnel segasemal hetkel kipun siiski mõtisklema, kas selline eesmärk pole veidi, noh, tagasihoidlik. Kas Eesti läbimurde võti seisneb ikka 70 aastat vana innovatsioonipoliitika jäljendamises mõnevõrra väiksemas suurusjärgus või nõuab muutunud maailm teistsugust lähenemist?

Esimene põlvkond: innovatsiooni maht

Eelmisel aastal avaldasid Sussexi ülikooli teadlased Johan Schot ja Ed Steinmueller ülevaate innovatsioonipoliitika kolmest põlvkonnast. Neist esimene sai alguse teise maailmasõja järgses USAs, kui riik hakkas selgelt panustama baasteaduse ja -tehnoloogia arengusse. Põhjenduseks toodi turutõrge: tööstused ei ole valmis nii kaugeleulatuva arendustööga tegelema, sest see nõuab palju raha, kuid saadav kasu on ebakindel. Seesugusest mõtteviisist lähtuvad poliitilised meetmed hõlmasid teadus- ja arendustegevuse (T&A) toetamist, loodus- ja täppisteaduste erialade edendamist ning teaduse tähtsuse rõhutamist avalikkuses.

Esimese põlvkonna arusaam innovatsioonist oli lummavalt sirgjooneline: suska piisavalt raha baasteadusesse ja -tehnoloogiasse, kust see ettevõteteni valgub, uute toodete käigus majanduskasvuks moondub ning seeläbi ühiskondliku heaoluni viib. Kogemus näis seda seisukohta kinnitavat, sest teise maailmasõja käigus arendatud tehnoloogiat, nagu tuumapommid, radarid, reaktiivlennukid ja arvutid, sai rakendatud rahumeelseks otstarbeks, lääneriike iseloomustas enneolematult järjepidev majanduskasv ning tarbijaühiskond õilmitses mõlemal pool Atlandi ookeani. Roosilist pilti kippusid aga varjutama nurjatute innovatsiooniuurijate leiud.

Järk-järgult selgus, et teadmiste ja tehnoloogia ülekande juures mängib tihti rolli „varjatud” kogemuspõhine mõõde: uued teadmised polnud mitte silmapilguga üle ilma liikuvad bitid, vaid „kleepuvad” ning ettearvamatus suunas kulgevad amööbid. Teiseks leiti, et ettevõtete võime uut infot omandada ning seda enda kasuks tööle panna on vägagi erinev. Kolmandaks ilmnes üha enam, et seos baasteadmiste hulga ning majanduskasvu vahel oli kaudne, nii näiteks vallutasid Jaapani autod ja tarbeelektroonika alates 1970ndatest üleilmseid turge hoolimata sellest, et riigi T&A osakaal sisemajanduse kogutoodangust oli madalam kui USAs.

Teine põlvkond: innovatsiooni kiirus

Alates 1980ndatest tõusiski esile innovatsioonipoliitika teine põlvkond. Erinevalt esimesest, mis keskendus teadmiste hulga kasvatamisele, rõhutas see, et oluline on teadmiste kasutamine. Selle ergutamiseks keskendusid poliitilised meetmed üha enam ettevõtete, ülikoolide ja avaliku sektori koostöö hõlbustamisele, innovatsioonisüsteemide rajamisele, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete võimekuse toetamisele ja nõnda edasi. Teerajajaks oli siin meie põhjanaaber, kes hakkas käsitlema end riikliku innovatsioonisüsteemina juba 1992. aastal.

Muude eelduste vallas sarnanes teise põlvkonna innovatsioonipoliitika aga suuresti esimese põlvkonnaga – ka siin eeldati, et rohkem innovatsiooni viib automaatselt majanduskasvu ja ühiskondliku heaoluni. Alates 1960ndatest hakkas aga ilmsiks tulema ka tööstusühiskondade varjupool – tõsiasi, et inimkonna suureneva tehnoloogilise võimekusega käib käsikäes ka suurenev võimekus enese elukeskkond elamiskõlbmatuks muuta. Ressursimahuka, jäätmeid tekitava ning fossiilsetel kütustel põhineva tarbimisühiskonna tekkel mängisid kahe põlvkonna poliitilised meetmed tähtsat rolli. Veel enam, pidades innovatsiooni põhimõtteliselt ennustamatuks nähtuseks, jätsid mõlemad lähenemised võimaluse poliitiliseks sekkumiseks alles siis, kui kahjulikud tagajärjed olid juba teoks saanud. Teisisõnu, vaid innovatsiooni mahule ja kiirusele keskendunud meetmed ei suutnud tagada, et innovatsioon kulgeb soovitud suunas.

Rubriiki „võimalik vaid Eestis” kuulub olukord, kus teaduste akadeemia liige eitab inimtekkelist kliima soojenemist ning ootab selle asemel pikisilmi hoopis minijääaega.

Kolmas põlvkond: innovatsiooni suund

Viimastel aastakümnetel ongi olnud esile kerkimas innovatsioonipoliitika kolmas põlvkond, mille keskmes on riikide- ja valdkondadeülesed suured väljakutsed, nagu vaesus, ebavõrdsus, rahvasteränne ja puhas keskkond. Kui kahe esimese põlvkonna jaoks oli majanduskasv ühiskondliku edenemise vahend, siis kolmas põlvkond pöörab selle lähenemise tagurpidi: baasteaduse, -tehnoloogia ja innovatsiooni rakendamisega suurte väljakutsete lahendamine viib puhta keskkonna ja ühiskondliku heaoluni, pakkudes samas uusi ärivõimalusi üleilmsetel turgudel.

Erinevalt eelmistest põlvkondadest, mis on juba küpsed, on kolmanda põlvkonnaga seotud lähenemisviisid alles kujunemas, ent kõiki neid seob katse teadust, tehnoloogiat ja innovatsiooni kindlas suunas mõjutada. Näiteks Hollandist alguse saanud sotsiotehniliste siirete mõtteviis üritab luua turusurve eest kaitstud paiku alternatiivsete nišilahenduste arendamiseks, mis võiksid viia lähikümnenditel laiahaardeliste muutusteni energeetikas, transpordis, toidu tootmises või tervishoius. Euroopa Liidu tasandil kogub hoogu vastutustundliku innovatsiooni raamistik, mis üritab läbimurdelise tehnoloogia mõjude suhtes midagi ette võtta, enne kui need teoks saavad. Divestment-liikumise eesmärk on aga lõpetada investeeringute kaudu toetus fossiilsete kütuste kasutamisele.

Eesti: kõik pardale, ajamasin valmistub lahkuma!

Toimuva taustal paistab Eesti praegune olukord kui ajamasinareis innovatsioonipoliitika minevikku. Seejuures torkab silma, et kahe esimese põlvkonna eeldustest on raamistatud ka kriitilised hääled. Nii on vastloodud Teaduskoja mure eeskätt T&A rahastuse osakaal, viimati ilmunud tööandjate manifest kurdab haridussüsteemi ja tööturu vajaduse vähese seotuse pärast, majandusarengu töörühma raport aga toob kitsaskohana välja mõlemad. Kusjuures sõna „keskkond” seondub viimases kirjatükis enamasti kas kohalike või rahvusvaheliste äritingimustega.

Mis puudutab aga kodanikuühiskonda, siis siin võtab meie ajamasin üles erilised tuurid, tagurdades täiskäigul kuskile müütilisse tööstuse kuldajastusse, kus masinad olid rauast ja kemikaalide koht jões. Rubriiki „võimalik vaid Eestis” kuulub olukord, kus teaduste akadeemia liige, olemata küll vastava valdkonna ekspert, eitab inimtekkelist kliima soojenemist ning ootab selle asemel pikisilmi hoopis minijääaega (Anto, meil on igal aastal minijääaeg, seda kutsutakse talveks). Ilmselt kuskil Hiina laboris on aga aretatud leheveergudel esinev „kaine mõistusega” majandusajakirjaniku tüpaaž, keda iseloomustavad keskiga, mõõdukas rasvumine, majanduskasvu ülistamine ning loodust vähem saastava tööstuse võimalikkuse raevukas eiramine. Jääb ainult loota, et viimased käivad oma seisukohtadele truuks jäädes ikka hobusega tööl ja kirjutavad artikleid käsitsi – on ju üldteada, et esimesed autod olid hobustest aeglasemad ning arvutuslükati ületas töökiiruselt elektronarvutit. Seega ei saa ju kuidagi võimalik olla, et tehnoloogia, mis on olnud olemas vaid lühikest aega, hakkab kunagi ületama töökindluselt juba olemasolev… oot-oot.

Kui keerata korra irooniafilter maha, siis ma ei taha öelda, et varasemate põlvkondade innovatsioonipoliitika on viimase kümnendiga oma tähtsuse kaotanud. T&A rahastuse kokkukuivamine tähendab tõepoolest seda, et helged pead jooksevad välismaale. Eesti teaduse ja tööstuse rööbiti kulgemine tähendab tõepoolest seda, et kodumaise teaduspõhise tööstuse tekkest on raske rääkida. Need kitsaskohad vajavad jätkuvalt lahendamist. Küsimus on aga selles, kas see aitab meid märgatavalt edasi innovatsiooni suunaga seotud probleemide puhul. Kas Eesti innovatsioonipoliitika saaks olla auahnem, loovam ja laiahaardelisem? Ja seda nii, et pärast poleks tarvis innovaatiliselt laastatud keskkonna taastamisega tegelema hakata.

Eesti suur väljakutse on mikitaliku maailmapildi tegelikkusega kooskõlla viimine.

Neli üldist põhimõtet algajale auahnurile

Kõrvaltvaatajana on poliitikakujundamine tundunud mulle alati heitlusena tulevikku vaatavate ideaalide ja tuttavlike instinktide vahel. Kusjuures enamik sellest näib toimuvat kuskil soolestikus ja selle käigus muunduvad kõrgelennulised sisendid tööpealkirjadega „kestlikum metsandus”, „rahvatervise edendamine” või „avatud ühiskond” loosungiteks „kuivad küttepuud”, „odav kärakas” ja „õigus Tarandile molli sõita”. Vastava ekspertiisi puudumisel visandan seetõttu kolmanda põlvkonna innovatsioonipoliitiku seedekulgla tarvis lõpetuseks neli ülimalt ümmargust ja siidist põhimõtet.

1. Eesti suur väljakutse on mikitaliku maailmapildi tegelikkusega kooskõlla viimine. Asi on nimelt selles, et Eesti auväärsed kohad ökoloogilise jalajälje suuruse esikümnes ning Euroopa kliimapidurite esikolmikus ei kipu kuidagi toetama eestlaste kui loodusrahva enesekuvandit. Seega, suurte väljakutsete – nagu puhas keskkond – lahendamisest tuleb alustada juba täna.

2. Keskendu süsteemidele ja pikaajalistele muutustele. Pean silmas tööstusühiskondade aluseks olevaid sotsiotehnilisi süsteeme – tehnoloogia, ärimudelite, seaduste, tarbimispraktikate ning kultuuriliste tähenduste sidusaid kogumikke mingi ühiskondlikult olulise funktsiooni täitmiseks. Nii näiteks koosneb transpordisüsteem mh teedest, tanklatest, autotootjatest, liikluseeskirjadest, ostueelistustest, aga ka auto tähendusest staatusesümbolina. Selline vaade juhib tähelepanu asjaolule, et kestliku süsteemi rajamiseks ei piisa vaid ühe komponendi uuendamisest ning tähtsad võivad olla just mittetehnoloogilised arengud. Veel enam, süsteemide ümberkorraldamine on aastakümnetepikkune protsess, mis nõuab aktiivset poliitilist sekkumist. On julgustav, et sellist tüüpi muutuste juhtimise vajalikkusest on nüüdseks isegi OECD sugused mammutid aru saanud.

3. Loobu talupojamõistusest. Talupojamõistus on haruldaselt hea järgmiste eesmärkide saavutamiseks: 1) ellujäämine, kui metsas on Saksa sõdurid; 2) ellujäämine, kui metsas on Nõukogude sõdurid; 3) olemasolevate süsteemide optimeerimine; 4) kaalikad. Ilmselt märkasite, et suuremahuliste probleemide lahendamine inimkonnale algupärasel viisil on loetelust puudu. Hea näide on siin mõttemõlgutused selle üle, kas Eesti valitsus peaks toetama pigem elektriautode ostutoetuse taastamist või vananenud autopargi uuendamist. Seejuures jääb aga vastamata küsimus, kas põlevkivipõhise energiatootmise, ostujõu kasvu ning valglinnastumise tingimustes on üleüldse mõtet optimeerida süsteemi, milles autod seisavad suurema osa ajast tänavatel ning on liigeldeski tihti pooltühjad.

4. Keskendu heade mõtete ühendamisele. Ellujäämisinstinkt soovitab seista maailma riikide mänguväljaku nurgas ja vaadata, mida teised välja nuputavad, siis aga väikeriigina kiiresti-kiiresti tegutsedes uued lahendused omaks võtta ning võib-olla pisiparandusi tehes teistest ettegi jõuda. (Ilmselt seetõttu olemegi näiteks energeetika vallas otsustanud teistele võimalikult pika edumaa anda.) Kuid maailm on tihtipeale headest mõtetest juba tulvil – süsteemne muutus eeldab pigem nende uudsel viisil ühendamist. Nii näiteks on võimalik praegu olemasoleva põhjal ette kujutada transpordisüsteemi, mida iseloomustavad kolmanda põlvkonna biodiisli kasutamine pikkade vahemaade läbimiseks, V2G-süsteemil põhinevad isejuhtivad elektriautod, mobiilsust teenusena pakkuv ärimudel, kilomeetripõhine maksustamine ning kasutaja harjumus jagada sõite ja autot tingimata mitte ise omada. Tulemus oleks omalaadne hübriidsüsteem, mis ühendaks era- ja ühistranspordi tunnusjooni, olemata samas kumbki neist.

Laur Kanger on Sussexi ülikooli siirdeuuringute teadur ning Tartu ülikooli tehnoloogiauuringute lektor, kelle uurimisteema on sotsiotehniliste süsteemide muutumine pika aja jooksul.