Eesti narkopoliitika on vajumas mädasohu, millest pääsemiseks vajaks senine tegevus terviklikku ja kõikehõlmavat auditit.

Foto: Flickri kasutaja kevinkarnsfamily

Kui vaadata otsa Eesti uimastipoliitikale ja analüüsida n-ö põlve otsas neid andmeid, mis on avalikult kättesaadavad, siis kerkib esile masendav pilt. Võrdluses teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega troonib Eesti mitme tabeli tipus: esimene koht narkosuremuses, esimene koht HIV-sse nakatunute arvus, esimene koht süstivate narkomaanide arvult elaniku kohta, kolmas koht Läti ja Leedu järel vangide arvult elaniku kohta. Seda nimekirja võib pikendada näiteks koolinoorte kanepitarvitamise määradega, kus Eesti on samuti esirinnas. Statistika räägib seda keelt, et teeme riigina selles valdkonnas midagi valesti. Järelikult oleks aeg oma senised tegevused ja poliitikad üle vaadata, sest kui kirjeldatud trendid jätkuvad, viivad need meie uimastipoliitika järgmise 5–10 aasta jooksul totaalsesse mädasohu.

Sihitult avamerel triiviv parv

Suurem osa tegevusi, mida riik uimastite tarvitamise vähendamiseks täna teeb, võivad eraldiseisvalt tunduda loogilised ja teaduspõhised, kuid tulemused ei ole kindlasti eesmärgipärased. Eesti uimastipoliitika on nagu avamerel triiviv parv, mille reisijateks oleme meie kõik, kes me uimastitega mingil määral kokku puutume, kuid me peaaegu et ei suhtle omavahel. Hullemgi veel – igaüks, kes on sellel parvel, teab enda meelest väga täpselt, mida ta kaldale jõudmiseks tegema peab, kuid kõigi kompass näitab eri suunda. Ja nii triivibki avamerel parv, millel igaüks kasutab käepäraseid vahendeid (tihti ka teaduspõhiseid), et see parv kaldale tuua, kuid omavahel pole isegi seda suudetud kokku leppida, kus asub kallas, rääkimata siis sellest, et tegevused kaldale jõudmiseks oleksid koordineeritud.

Uimastitarvitajate seisukoht on, et meil ei ole vaja riigi sekkumist inimeste eraellu, kuna nii tehakse vähem kahju ühiskonnale. TAI seisukoht on, et uimastite tarvitamist tuleb vähendada ning hätta sattunud uimastitarvitajaid aidata. Selline lähenemine on väga õige, kuid tulemusi analüüsides on pilt kahjuks selline, et sellest kaldast on parv kaugemale triivinud. See aga ei tähenda, et neid tegevusi ei peaks jätkama. Viga tuleb otsida mujalt.

Politsei teab, et nende tegevus on nagu sõelaga vee kandmine, kuid paraku seadus kohustab. Ära tuleb lõpetada skisofreeniline olukord, kus nii politsei kui ka TAI klientideks on ühed ja samad inimesed. Riik käitub siin nagu kaks erineva usutunnistusega lapsevanemat. Mõlemad lapsevanemad teavad, et lapsed teevad vahel veidi pahandust – kui üks üritab nõuga aidata, et pahandused oleksid nii lapsele endale kui ka perekonnale võimalikult valutud, siis teine üritab halvad kombed lihtsalt karistamisega välja peksta.

Kui lapsevanem TAI oma ca 3 miljoni euroga, mis lapsele aastas kulutatakse, suudab tänu selle ära hoida suure hulga narkosurmasid ja HIV-sse nakatumisi, paljud sõltlased saavad tänu nendele tegevustele ka terveks ja oma elu korda, siis lapsevanem politsei suudab sama raha eest (narkopolitsei eelarve ca 3–4 milj eurot) ainult kahjusid juurde tekitada. Maailmas puuduvad veenvad uuringud, mis suudaksid näidata, et politsei tegevus narkoturu tõkestamisel mõjutaks uimastitarvitamise määrasid. Samuti pole olemas veenvaid uuringuid, mis näitaks, et narkokurjategijate vangistamine aitaks vähendada narkokuritegusid. Selles aga, et politsei oma lapsele halba teeb, ei ole süüdi loomulikult politsei ise, vaid poliitikud ja ühiskond, kes ei taha selle teemaga tegeleda, kuna arvatakse, et praegune süsteem ja seadused on piisavalt õiglased ning eesmärgipärased.

Uimastipoliitika vildakad alused

Eesti uimastipoliitika alusdokumendiks on Eesti uimastitarvitamise vähendamise poliitika valge raamat, mille järgi on Eesti uimastipoliitika eesmärk püsivalt vähendada narkootikumide tarvitamist ja sellest tingitud ühiskondlikku kahju. Selles dokumendis on kirjas ka eesmärgid 2018 aastaks. Selle dokumendi järgi tegutsetakse tulemuste saavutamiseks kolmes peamises mõjusuunas: uimastite pakkumise vähendamine (narkopolitsei ülesanne), uimastitarvitamise ennetamine (selle all mõeldakse ennetust inimeste igapäevaelu kontekstis – kodudes, haridusasutustes ja kogukonnas) ning kahjude vähendamine ja sõltuvusravi (Tervise Arengu Instituudi pärusmaa).

Toon ära mõned valges raamatus kasutatavad uimastipoliitika hindamise mõõdikud, mis näitavad, et riigi valitud poliitika pole vilja kandnud.

  • Noorte seas tehtud uuringud näitavad, et 2015. aastal oli tõusnud narkootikumide tarvitamine kõikides vanuserühmades võrreldes viie aasta taguse ajaga.
  • Õpilaste hinnangute põhjal on kanepi kättesaadavus varasemast suurem.
  • Narkosurmade arv, mis oli 2013–2015 langustrendis, ületas möödunud aastal taas saja piiri. Tänavu jaanuarist augustini on Eestis uimasti üledoosi tõttu surnud juba 84 inimest.

Valge raamatu üks vajakajäämisi seisneb selles, et puudub analüüs selle kohta, kui suur on narkootikumide tarvitamisest tekkiv ühiskondlik kahju. Vähe sellest, „narkootikumide tarvitamisest tingitud ühiskondlik kahju” on jäetud selles dokumendis üleüldse defineerimata.

Eksperdid on hinnanud, et uimastite panus globaalsesse kogutoodangusse on suurusjärgus 1 %. Eesti mõistes tähendaks see ca 200 miljoni euro suurust majandusharu (2016. aastal oli SKP jooksevhindades 20,9 miljardit eurot). Kuna aga Eestis on uimastite tarvitamise määrad globaalsest keskmisest veidi kõrgemad, siis on ka kogu majandusharu tegelikult suurem. Minu hinnangul saame Eesti kontekstis rääkida vähemalt 300 miljoni euro suurusest uimastiturust, mis legaalsetes tingimustes täidaks riigikassat, looks töökohti ja kasvataks majandust.

Uimastite pakkumise kriminaliseerimine on valikuline justiitsvägivald riigi kodanike suhtes, mis tabab just kõige nõrgemaid ja haavatavamaid ühiskonnagruppe.

Hoopis eraldi teema on see, miks me üldse saadame inimesi vangi, kes on pannud toime kuriteo, millel puuduvad kannatanud või ohver. Praegu kehtiv uimastipoliitika lähtub eeldusest, et uimastite tarvitamine on negatiivne sotsiaalne nähtus, mis toob kaasa ebaproportsionaalselt suured ühiskondlikud ja isiklikud tagasilöögid, mis on iseenesest õige, kuid selle nähtuse vastu võitlemiseks kasutatavad vahendid on küsitavad. Narkokurjategijate vangistamist põhistatakse argumendiga, et diilerid on need, kelle tõttu sõltlased ja tarvitajad saavad ligipääsu uimastitele, mis toob omakorda kaasa uimastitarvitamisega seotud probleeme ühiskonnas. Valed eeldused viivad valedele järeldustele. Uimastite kättesaadavusel on kindlasti mõju uimastite tarvitamisele, kuid uimastite kättesaadavuse reguleerimiseks on palju teisi võimalusi lisaks lihtsale ja kategoorilisele uimastite tarvitamise keelule. Uimasteid on tarvitatud, tarvitatakse praegu ja tarvitatakse ka tulevikus hoolimata nende legaalsest staatusest ja karistusmääradest. Uimastite tarvitamist juhib nõudlus, mitte pakkumine. Uimastite pakkumise kriminaliseerimine on valikuline justiitsvägivald riigi kodanike suhtes, mis tabab just kõige nõrgemaid ja haavatavamaid ühiskonnagruppe. Pealegi postuleerib keeluseaduse rusikareegel, et kui jõustamismeetmed muutuvad intensiivsemaks, muutuvad uimastid ise kangemaks. Lühidalt — mida tugevam jõustamine, seda kangemad narkootikumid. Seega, levinud arusaam, et kangemate uimastite levik tuleneb tarvitajate soovist tarvitada üha uusi ja kangemaid uimasteid, ei pea paika. Küll aga kehtib tõsiasi, et mida kangem on uimasti, seda suurem on üleannustamise risk.

Puuduvad analüüsid ja arvutused

Eesti riik hoiab maksumaksja kulul hetkel vangistuses üle 800 narkokurjategija, kes moodustavad 30 % vanglapopulatsioonist. Veel mõned aastad tagasi oli narkokuriteo eest süüdimõistetuid vanglates 21 %. Kui me midagi varsti ette ei võta, siis nii 5 aasta pärast on juba poolte vangide vanglas vedelemise põhjuseks narkokuritegu. Kui täna läheb see maksumaksjale maksma ca 15 miljonit eurot, siis 5 aasta pärast juba 25 miljonit. Siia tuleks lisada ka alternatiivkulud ehk saamata jäänud tulud. SKP ühe elaniku kohta oli Eestis 16 000 eurot. Tänu narkokurjategijate vangistamisele jääb nende inimeste poolt majandusse igal aastal ca 13 miljonit eurot panustamata.

Ükski ametkond ei analüüsi, kui palju läheb maksumaksjale maksma narkokurjategijate vangistuses hoidmine ning milline on olnud selle kulu dünaamika ajas. Kui suur osa kohtute ja prokuratuuri tööst ja eelarvest kulub näiteks narkokuritegude menetlemisele? Pole olemas analüüse, mis vaatleks probleemi sellisest vaatevinklist, et mis juhtuks, kui suurendaks või vähendaks mõne valdkonna eelarvet või tegevusi näiteks kolmandiku või poole võrra. Kogu uimastiprobleemi ja uimastipoliitika analüütiline pool on jäetud erinevate asutuste endi korraldada, kuid keegi pole kokku kogunud kõiki andmeid, rääkimata selle põhjal koostatud analüüsist ja järelduste tegemisest.

Iga-aastased analüüsid valmivad meil küll erinevates ametkondades, nagu näiteks Tervise Arengu Instituudi uuringud ja analüüsid uimastitarvitamise, narkosuremuse, HIV leviku kohta, Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi analüüsid narkokuritegevuse, vangide arvu ja konfiskeeritud uimastikoguste kohta, kuid meil puudub kompleksne analüüs, mis võtaks selle statistika kokku ja annaks sellele ka mingi sisu ning hinnangu.

Uimastipoliitikat tuleb analüüsida terviklikult ja kõikehõlmavalt. See tähendab, et riigi ülesanne on analüüsida kõiki andmeid ja statistikat, mida riik kogub ja mis haakuvad uimastipoliitikaga, koos ühes dokumendis. Alles siis on võimalik poliitikutel, ametnikel ja rahval aru saada, kuidas meie uimastipoliitika kogu ühiskonda mõjutab. Praegu selline dokument Eestis kahjuks puudub, aga vajadus selle järele on karjuvalt suur. See aga on alles algus. Edasi tuleks käsitleda uimastipoliitika mõju riigieelarvele, kui uimastid oleksid legaalsed ja rangelt ning läbimõeldult reguleeritud. Kui kõrge oleks aktsiisis ja millised käibemaksu laekumised? Kui palju töökohti selline poliitikamuudatus kaasa tooks? Kui palju jääb raha üle jõustamiskuludelt ja kui palju sellest tuleks ennetusse ja ravisse suunata?

„Narkokriminaalpoliitika peab asenduma tasakaaluka narkopoliitikaga, kus kriminaalkaristusel on mitte juhtiv, vaid tagasihoidlik koht. Lähtuda tuleks sellest, et parim kriminaalpoliitika on sotsiaalpoliitika. Teo tunnistamisel kuriteoks peab olema karistusnormi kehtestamisel selge kaitsmisväärne õigushüve ja peab järgima põhiõiguste riive proportsionaalsust. Ning selles mõttes seisab narkootikumi käitlemise käsitlemine kuriteona nõrkadel õigusriiklikel jalgadel. See tähendab, et riigi ettehooldavad meetmed tervist kahjustavate narkootikumide käitlemise keelamisel ei ole legitiimsed, kui neid rakendatakse vastutusvõimelise ning vaimselt terve inimese suhtes, kes ei riku kolmandate inimeste õigusi,“ kirjutasid Ginter, Randma ja Sootak juba 2007. aastal oma raamatus „Narkosüüteod Eestis“.

Kokkuvõtteks saab eeltoodust minu hinnangul järeldada vaid seda, et ainuke mõistlik viis uimastite tarvitamisega ja sõltuvusega kaasnevate ühiskondlike kahjude vähendamiseks on suurendada panust ennetusse ja ravisse ja vähendada panust jõustamisse.