Just nõnda arvas üks anonüümne internetikommentaator 2010. aastal ning seoses religiooni suhtumisega näikse see arusaam eestlaste praegust enesekuvandit küllaltki hästi kirjeldavat. Aga kust see väide pärit on ja on’s sel ka mingi tõepõhi all, sest õigupoolest pole me ju ainus „maailma kõige ateistlikum rahvas”.

Esimene ateistlik graffiti Tartus. Pildistatud Issanda aastal 2014. Foto: Atko Remmel

Näiteks pretendeerivad tšehhid samale tiitlile ja kui mõningaid sotsioloogilisi näitajaid vaadelda, siis õigusega. Mis puudutab eestlasi, siis selle motiivi ajaloolise arengu kohta uurimistöö alles käib ning täit selgust asjas veel ei ole. Esialgsete uurimistulemuste põhjal võib aga arvata, et algtõukeks võisid saada 19. sajandi esimesel poolel tegutsenud hernhuutlaste (vennastekoguduste) mõnevõrra närvilised suhted saksa soost vaimulike juhitud luterliku kirikuga. See liin jätkus sajandi teises pooles hoo sisse saanud rahvusliku ärkamise ajal, mille suurkujud olid pea kõik hernhuutliku taustaga. Kui saksa kirikuõpetajad rahvusliku ärkamise suhtes vaenuliku hoiaku võtsid, oli selle loogiliseks jätkuks eestlaste kriitiline suhtumine „härraskirikusse”, baltisaksa vaimulikud aga omakorda hakkasid süüdistama eestlasi usulises jaheduses või lausa „atheismuses”, seda eriti just pärast 1905. aasta revolutsiooni, ning need motiivid olid elujõulised kuni Eesti iseseisvumiseni 1918. aastal.

Iseseisvusperioodist puuduvad peaaegu igasugused märkused selle kohta, et ateismi oleks seostatud kuidagi eesti rahvusega, pigem viidati sellele riiklikku ateistlikku poliitikat viljelenud Nõukogude Venemaa kontekstis. Siiski tuleb märkida, et kohalikke haritlasi peeti üldiselt kirikukaugeteks ning ka rahvast enamiku seotus kirikuga oli suuresti formaalne.

Eestlaste kui loomult väheuskliku rahva motiiv kerkib uuesti esile ateistliku nõukogude korra ajal, mil seda rõhutasid ilmselt tsaariaegsest mõttest inspiratsiooni saanud ateismipropagandistid, lootuses seeläbi ateismi nõukogulikku versiooni eestlastele meelepärasemaks teha. Taasiseseisvumise käigus langes ateism põlguse alla, kuna seda seostati vihatud nõukogude ideoloogiaga, kuid kui Eurobaromeetri uuring tuvastas 2005. aastal, et Eestis on jumalasse uskujate protsent kõige väiksem Euroopas (16%), siis kerkis „eestlaste kui usuleige rahva” motiiv jälle esile ja võttis seekord oluliselt radikaalsema vormi „maailma kõige ateistlikuma rahva” näol. Hoolimata sellest, et järgnevad uuringud on meid sellelt kahtlase väärtusega troonilt kukutanud, näikse see motiiv olevat viimase kümne aasta jooksul meie minapildi pärisosaks saanud. Kulus üle saja aasta, kuid kuvand, mille kaks võõrast võimu on meile omistanud, on viimaks kanda kinnitanud!

Samas, mis see ateism siis ikkagi on? Eesti keele seletav sõnaraamat kinnitab, et tegu on „jumalat ja kõike üleloomulikku eitava maailmavaatega, usuvastasusega”. Hea küll, sõnaraamatu asi ongi kõik lihtsalt ja lühidalt ära seletada, aga tihti on ikka nii, et päriselu pole sõnastikku vaadanudki. Kui ma loengus ilmalikke maailmavaateid käsitlen, siis tavatsen rääkida ateismi kohta anekdoodi ajakirjanikust, kes on saadetud Iirimaale pingelist poliitilist olukorda kajastama. Lootuses rahva meelsuse kohta midagi teada saada astub too esimesse kõrtsi ja asub kohalikelt uurima, mida need katoliiklusest ja protestantismist arvavad. „Aga kumb sa ise oled?” uurivad kohalikud. „Ei kumbki,” vastab ajakirjanik. „Ma olen ateist.” Kohalikud on aga ikka umbusklikud: „Aga kas katoliiklik või protestantlik ateist?”

Nali naljaks, aga kui vaadata seda, mil moel on ateismi ajaloo vältel mõistetud, siis on selge, et mingit ühtset ateismi olemas ei ole ja pigem võiks rääkida erinevatest ateismidest, mille sisu sõltub ajast ja kohast ning mis vastanduvad mingi hetke ja koha religiooni peavoolule, olgu see milline tahes. Seetõttu on ateism tähendanud nii jumala eitamist kui ka jaatamist (nt algkristlaste puhul, kes ei tunnistanud Rooma jumalaid), kiriku- või religioonikriitikat (neid kaht ei tohi mingil juhul ühte patta panna), aga ateismiks on nimetatud ka religioonivastast propagandat, usklike füüsilist likvideerimist ja veel tervet hulka muid tegevusi. Nii erinevad asjad ja ometi tähistatud üheainsa sõnaga.

Seega on täiesti õigustatud küsimus, et millist ateismi siis eestlaste puhul silmas peetakse? Religioonisotsioloogias võetakse inimese (mitte)religioossuse hindamisel tihti arvesse kolme peamist tunnust: identiteet, uskumused ja praktikad. Kui vaadata neid eestlasi, kes end sotsioloogilistes uuringutes ateistideks (identiteet) on nimetanud, siis tõepoolest, religioosseid praktikaid (jumalateenistusel käimine, palvetamine jms) nende puhul peaaegu ei esine, küll aga on neil tohutu hulk erinevaid uskumusi, mis viitavad otseselt või kaudselt teispoolsuse olemasolule. No mida näiteks arvata ateistist, kes usub sensitiividesse, hingede rändamisse ja inglitesse!? Aga enamik meie ateistidest ongi just sellised, ja lisaks on veel terve trobikond neid, kes nimetavad end ateistideks, kuid kinnitavad, et usuvad jumalat. Sõnastiku definitsioon jääb siin hätta, ja ausalt öeldes ei erine selline „ateist” märkimisväärselt millegi poolest ülejäänud eestlastest, kes end ateistiks ei pea. Neid, kes tõepoolest kõike teispoolset eitavad, on vaid käputäis.

Hüpoteetiliselt on siin kaks võimalikku selgitust: esiteks, tegu on sedasorti ateismiga, mis eitab küll jumala olemasolu, kuid ei välista seejuures üleloomulikku, teiseks, ja minu arvates on see palju tõenäolisem, tähendab ateism nende inimeste jaoks midagi sootuks muud kui sõnaraamatu pakutud seletus. Aga mida siis ometi?

Nii laia mastaabiga uuringuandmete analüüs kui ka süvaintervjuud mitteusklikega viitavad sellele, et ateismi tähendus võrreldes sõnaraamatu definitsiooniga on oluliselt lahjenenud ja laienenud ning tähistab üldjoontes mittereligioosset või ilmalikku. Seejuures mõistetakse mittereligioossuse all eelkõige erinemist kristlikust kirikust („usu möga meid ei köida”) kui religiooni peavoolust, sest hoolimata religiooni erakordselt vähesest silmatorkavusest igapäevaelus on religioossuse „standardiks” siiski kristlus. Sel ja veel teistelgi põhjustel laialt levinud „uue vaimsuse” / new age’i konteksti kuuluvaid uskumusi ja praktikaid religiooni ega religioossusega ei seostata. Samal ajal on mittereligioossete inimeste identiteedid nende jaoks väga väikese tähtsusega – minu intervjueeritute mittereligioosne enesemääratlus (nt ateist) ei olnud nende jaoks midagi olulist, enamik neist oli nimetanud end ateistiks ehk paar-kolm korda elus. Kui ma aga uurisin, mida nad ateismi all silmas peavad, olid selgitused küllaltki kõhklevad ja kobavad, mis omakorda kinnitas, et tegu ei ole n-ö „aktiivse identiteediga”, millel on selge koht inimese mina- ja maailmapildis.

Aga mida siis arvata sellest „maailma kõige ateistlikuma maa” kuvandist? Eesti kuulub tõesti nende riikide gruppi, kus traditsioonilise religiooni osakaal igapäevaelus on küllaltki väike, see aga ei tähenda mingil juhul, et inimestel puuduksid uskumused ja praktikad. Otse vastupidi, neid on tohutult, näiteks „elujõudu või mingisse vaimu” uskujate poolest oleme Euroopas hoopis üks esimestest. Seega, avalik „ateism” ja isiklikud uskumused on kaks täiesti erinevat asja.

Mis aga puudutab usku jumala olemasolusse, millest kogu trall kümme aastat tagasi õigupoolest üldse lahti läks, on mul välja pakkuda vastus, mis võiks rahuldada nii usklikku kui ka ateisti: jumal on küll olemas, kuid ta on väga väike.