Eestlased loevad ennast küll kristliku kultuuriruumi täieõiguslikeks liikmeteks, kuid religioosseid kogemusi käiakse vaarisade kombel endiselt otsimas metsast, kus puudub kogudus ja liturgilise atribuutika moodustavad puud ja sammal.

Kaader Luc Jacqueti filmist „Oli kord üks mets”.

Konverentsil „Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse” Tartu Ülikooli aulas, mida minagi tudengina kuulamas käisin, pani EELK peapiiskop kolleegidele südamele, et kuna luteri kirikus on rahvast hõredavõitu ja pühapäeviti eelistavad inimesed hoopis supermarketites kolada, tuleb ametivendadel astuda kantslist alla ja minna rahva sekka, tegema misjonitööd otse põllule, sinna, kus on inimesed, kaubanduskeskustesse (nagu LHV oma kliente kogub?) ja sotsiaalmeediavõrgustikesse ning kõnetada kristluse alal kirjaoskamatuid neile arusaadavamas, algkristlikus keeles.

Minu mõtted kandusid samal ajal hetkeks hoopis teistele teedele – arutlesin oma metsaskäikude üle tänases päevas, lapsepõlves, keskkooliajal. Ma ei ole kasvanud kristlikus peres, lapsena sattusin kirikusse harva (kuigi minagi sain kaheksa-aastaselt vanaema ettevõtmisel, keda vahest ainsana meie lähikonnas tol ajal need teemad huvitasid, Sangaste kirikus ristitud). Mul olid omad kondamised. Kirikus käimise asemel uitasin nädalavahetustel mööda metsi ja võsastikke, kus avastasin enda jaoks uusi maailmu, leiutasin lugusid ja sain kehale ning hingele kosutust. Ma ei oska praegu hinnata, kas sellist omaette metsas kondamist võiks päriselt lugeda religioosseks kogemuseks, aga olen saanud sealt sarnase elamuse nagu pärast jumalateenistusel käimistki. Üksi metsas seigeldes saab inimene täiesti transtsendentse kogemuse. Ta tunnetab looduse vägevust, iseenda väiksust, on poole jalaga nagu teispool ja väljaspool tsivilisatsiooni, justnagu teisi inimesi ei eksisteerikski. Oleme ainult mina, looja ja loodus. Seal sa kõneled endaga, kompad oma hingeasju, mõtiskled, mediteerid, vahel loitsidki. Kogu meeltega tajutav atribuutika uhkeks liturgiaks on olemas, samuti tühjuse tunnetamiseks, muutunud teadvusseisundiks, maagiaks ja müstikaks. Väiksena istusin ikka omaette kuskil perifeerias puu otsas, kus laulsin või luuletasin. Meenus, et olen kunagi ühes tekstis sel teemal ka kirjutanud: „toetan selja vastu puud / mu selgroog / hingus ja luud / on temale meediumiks / olen metsausku / ta tuules äiutav lööv / on minule kloostriks.”

Tuleb nentida, et Valdur Mikita on eestlase soomeugriliku maagilise mõtlemise ja loodususu taibanud üsna täpselt ja värvikalt oma „Lingvistilises metsas” kokku võtta. See teos jõudis tõelise hitina massidesse, sest inimesed tundsid ennast nendes kirjeldustes ära. Ometi ma ei tunne, et peaks seepärast siis kohe kuhugi sekti või maausuliste sekka jooksma ning ennast mingile institutsioonile allutama, laskma teisel inimesel midagi nii intiimset, suurt ja salajast juhtida. Need on väga isiklikud asjad – kuigi meid õpetatakse usuteaduskonnas individuaalset religioossust väga kritiseerima. Kristlus tunneb ennast praeguste sündmuste valguses ohustatuna ja eks ta ongi ohus – kuid teisalt jookseb peagi samast hirmust ajendatuna rohkem inimesi ise kristluse rüppe, püüdes hoida õhtumaist kultuuri.

Siiski, suurem osa Euroopast on metsast lage. Vahest pole Euroopas meist lõuna pool lihtsalt metsi enam alles, kuhu oma vaimlisi asju toimetama minna? Paratamatult oleme me kõik sünkretistid, mis iganes konfessioon ka kellelgi on või ei ole, meid mõjutavad meie kasvukeskkond, meedia, ilukirjandus, uusvaimne ruum, pärimus jne. Viimane on samuti segu nii kristlusest kui ka maausust. Mul on hea meel, et meil on usuvabadus ja igaüks saab valida/leiutada endale ise tõeliselt kõnetavad mütoloogiad ja isiklike spirituaalsete kogemuste ja tunnetuse kaudu vastava religiooni või filosoofia.

Tulles tagasi peapiiskopi kõne juurde, leian, et selles on tal õigus – inimesi on vaja harida religioossetes küsimustes, arvestades praegust kriitilist olukorda maailmas. Tänapäeva noored ei saa enam kristlusest ega Euroopa kultuuriruumi taustast aru. Kuid ma ei leia, et kellelegi meeldiks, kui neid poodlemise juures usuasjadega häiritaks. Pigem võiks pikkida religioonialaseid saateid riigitelevisiooni kavadesse, tööpäevaõhtutel näiteks 8–9 paiku, siis kui inimesed end kõige sagedamini telerite ette sätivad.