Hele-Mai Viiksaar arvustab Jim Ashilevi värsket armastuskirjade kogumikku, milles autor püüab tuvastada piiri armastuse ja obsessiooni vahel.

Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile”
Petrone Print, 2016
255 lk

„Kirjutada üks, võib-olla kaks või, hea küll, kolm armastuskirja on veel normaalne. Võtta kätte ja kirjutada hilisõhtuti külalistemaja potil, hommikuti bussides ja päevastel pausidel proovisaalides mitukümmend armastuskirja jutti, järele jätmata, on juba märk obsessiivsusest.” (lk 170) Täpsemalt on sisekaemuslikke armastuskirju siin 57, mis on nutikalt kaheks ühe vaheajaga vaatuseks jaotatud. Aga ärge laske pealkirjal end eksitada! Armastuskirjad ei pea alati ilusad olema. Mõnikord võib armastuskiri sisaldada süüdistusi, kahtlusi ja isegi solvanguid, sest ega armastuski alati idülliline ole. Ashilevi kirjad panevad mõtlema armastuse ja obsessiooni piirile – kas neid kahte saab rangelt eristada või on need kohati sünonüümid?

Ashilevi objektistab kogu teose vältel teatrit, oodates talt justkui mingit vastust, pöördudes tema kui vana sõbra või armsama poole, kord lootusrikkalt, kord kibedalt. „Sa oled väärt mu elu, aga mina ei vääri seda, et sa selle mult ära võtad. Ole mu elu-, mitte surmakutse.” (lk 97) Hoolimata teose teatrispetsiifilisusest annab see hoopis teistsuguse taustagagi lugejale mitmeid võimalusi sellega suhestumiseks. Me kõik teame, milline vai südames armastus võib olla, ja see armastus ei pruugi olla reaalselt eksisteeriva isiku, vaid näiteks oma töö/loomingu vastu. Siin peitubki minu jaoks teose olulisus, mis tekitab soovi „Armastuskirju teatrile” kätte võtta ja mõnele sõbrale nina alla panna: „Näe! See on sulle, palun loe!” Kui palju imelist loomingut jääb loomata, kuna inimene väsib ära või annab alla? Ja kui palju inimesi annab elule endale alla, kuna looming imeb temast kogu eluenergia?

Üks olulisimaid aspekte, mida teos käsitleb, on loomingu ja looja suhe, selle keerukus ja omavahelise tasakaalu haprus. Ideaalis on nende kahe vahel sümbioos, enamasti aga domineerib üks teise üle. Selline suhe võib aga kurvalt lõppeda, mistõttu on oluline osata ennast nii kõrvalt vaadata kui ka piire tõmmata, just nende piiride otsimisega Ashilevi selles raamatus tegelebki. Kui teos ei oleks sügavalt isiklik ja kantud tugevatest emotsioonidest, meenutaks see käibetõdede kogumit, autor suudab aga esitada mõneti elementaarseid tõdesid nii, et need mõjuvad värskelt. Kuidas olla ühel ajal loov inimene, aga samas ennast mitte katki teha, küsib teos. Üks lause, mis mind eriliselt kummitama jäi, kirjeldab näitlejaametit, aga sama võiks öelda ka kirjaniku, kunstniku, fotograafi, koreograafi jne kutse kohta: „See on üks haiglane ja väärtusetu amet. Haiglane sellepärast, et see teeb inimese haigeks, ja väärtusetu sellepärast, et selle väärtust ei anna ühegi mõõdupuuga mõõta.” (lk 93) Siinkohal kirjeldab autor „professionaalset meeldijat” (lk 93), kelle kogu enesehinnang sõltub sellest, kuidas tema loomingut vastu võetakse. Kui habras on aga selline inimene…

Kuidas olla ühel ajal loov inimene, aga samas ennast mitte katki teha, küsib teos.

Tegelikult ei peitu teose võlu ainult selles, et autor on suutnud teha selle söödavaks ka neile, kes teatriga otseselt seotud pole. Ashilevi kirjeldab elu selliseid aspekte, mis on paljudele inimestele senini võõrad olnud, nii et lugeja saab seeläbi midagi enda kohta teada. Teater on lõppude lõpuks peegeldamise kunst, kus inimesel avaldub võimalus uurida teist inimest, aga tegelikult seeläbi ka iseennast. Me kõik mängime mingeid rolle, kogu elu ongi üks suur mäng. Kui palju mõtiskleme me aga nende siltide üle, mille kaudu me end identifitseerime? Näitlejal, erinevalt ülejäänud inimestest, on neid rolle elu jooksul kümneid, võib-olla lausa sadu, mis sunnib teda veel eriti analüüsima, milline neist on päris, kus asub tema tuum. Kõige hullem on ilmselt see, et olles mingi rolli võtnud, on väga raske teistele selgeks teha, millal sa enam mängida ei taha. Näitleja saab teoreetiliselt siis lõpetada, kui ta lavalt maha astub, aga teised inimesed? „Aga loomulikult polnud see teater, milleni ma tahtsin jõuda, vaid inimene. Inimene minus ja teises.” (lk 21)

„Kohati ei saa minagi aru, oled sa prügimägi või aarete saar, ma pole enam kindel, mis asi sa oled ja milleks sind vaja on.” (lk 38) Kas sedasi siis kirjutatakse ühes armastuskirjas? Jah, olen enam kui veendunud, et kirjutatakse küll. Ma ei ütle nüüd, et igaüks peaks oma armsamat prügikotiga võrdlema, küll aga esinevad igas terves suhtes aeg-ajalt konfliktid ja kahtlused. Idüllilised, Instagrami stiilis täiuslikud suhted näivad alati natukene väheusutavad. Esialgu võib tunduda, et suhtlus personifitseeritud objekti ja reaalselt eksisteeriva inimese vahel on pehmelt öeldes skisofreeniline, aga teater ongi ju hingav ja pulseeriv organism, mille sõnumeid on lihtsalt keerulisem tõlgendada. Selle tõlgendamisega Ashilevi aga tegelebki, mis lisab teosele hoopis teise, sügavalt isikliku tasandi, mis tekitab lugedes kohati tunde, nagu oleksid stalker kellegi magamistoa akna taga.

Naljakas, et kellegi teise armastuskirju lugedes võid hakata ka ise nende objekti natukene armastama või teisiti nägema.

Oma suhet saab analüüsida mitut moodi, näiteks peegeldamise printsiibi kaudu – kuidas teine mind näeb. Aga saab küsida ka kõige olulisema küsimuse: miks ma teda/seda armastan? Tegelikult tegeleb selle miks-küsimusega vähemal või rohkemal määral raamatu iga peatükk, see küsimus tõstatatakse juba teose alguses ja ega sellele ei saagi anda mingit ühest, ammendavat vastust. Teose vältel tabasin end mitmel korral mõtlemast, kuidas saada aru, millal minu armastus on muutunud obsessiooniks? Obsessioon sunnib inimest kogu oma energiat ainult ühte kohta koondama, mistõttu mõni teine koht võib tähelepanuta jääda. Selline teguviis ei ole mitte ainult kurnav, vaid võib viia ka selleni, et kannatavad teised suhted või tegemised. Teos kombib neid piire, nii isiklikul kui ka üldisemal tasemel. Piir armastuse ja obsessiivsuse vahel ilmselt ongi seal, kus üks annab sulle energiat vastu, aga teine on justkui vampiir.

Tegelikult on „Armastuskirju teatrile” üks suur küsimuste raamat, millest mõni saab ka vastuse, teiste üle peab aga lugeja ise edasi mõtisklema. Teos annab küll kätte vahendid, millega nende vastusteni jõuda. Naljakas, et kellegi teise armastuskirju lugedes võid hakata ka ise nende objekti natukene armastama või teisiti nägema. Ma usun, et nii mõnigi asub pärast selle raamatu lugemist teatrite mängukavasid uurima, sest „Armastuskirju teatrile” annab justkui mingi uue, värske pilgu, kuidas nii nüüdisaegsesse kui ka traditsioonilisemasse näitekunsti suhtuda. Ühtlasi soovitan kõigil natukene rohkem armastuskirju kirjutada, kirjad teisele, ka fiktsionaalsele teisele, on tegelikult päris hea eneseanalüüs.