Uue vaimsuse keskkonnas esinev teaduslik sõnakasutus pärineb psühholoogiast, evolutsiooni- ja kvantteooriast laenatud ideedest, mida mänguliselt tõlgendades on vormunud uue vaimsuse nurgakivi ehk enesearengu müüt.

Paul Signac „Félix Fénéoni portree” (1890), New Yorgi moodsa kunsti muuseum

Uus vaimsus ja esoteerika on mõlemad eraldi võetuna keerukad nähtused, veelgi enam on need seda koos. Esoteerika ja uus vaimsus pole üks ja seesama. Kuigi vahel paigutatakse uus vaimsus täielikult esoteerika alla, siis nii pole õige, sest see sisaldab ka palju muud. Esoteerika omakorda ei eksisteeri üksnes uue vaimsuse osana, vaid ka iseseisvalt. Kui uue vaimsuse ajalugu võib sõltuvalt vaatenurgast ulatuda kas 19. sajandi lõpu teosoofiasse või 20. sajandi 60. aastatel kujunenud hipide vastukultuuri liikumisse, siis esoteerika alguspunkt jääb suisa hilisantiigi perioodi.

Esoteerika mõistega hõlmatakse paljusid erinevaid mõttevoole ja gruppe läbi ajaloo, mille ühiseks tunnuseks on olnud nende tõrjutus kas hereetilisena kristlike institutsioonide või irratsionaalsena teaduse poolt. Esoteerika tähendab eelkõige salaõpetust, seda isegi tänapäeval, kuigi võib küsida, mis on salajast avalikult kättesaadavates ja massiliselt levinud ideedes-praktikates. Vastus võiks olla, et salaõpetus on see eelkõige põhjusel, et selle keskmes asub idee avalikustamist vajavatest varjatud seostest, vastavustest, jõududest, tegutsejatest, huvidest vms nähtavate taga. Samas on esoteerikale omane pretensioon kõrgema õpetuse tiitlile, elitaarsusele. Üldiselt käib jutt tänapäeval selles vallas nähtamatutest, kuid sensitiivselt tajutavatest maailmadest, olenditest, jõududest, energiatest ning nendega seotud elamustest (nt surmalähedased kogemused), õpetustest (nt teispoolsuse kirjeldused) ja suhtlemisvõimalustest ning -võtetest (nt vaimolendite sõnumite kanaldamine, ennustamistehnikad).

Sünkretistlik keskkond

Uut vaimsust on kõige parem kirjeldada keskkonnana, milles tegutsevad erinevad jooga, meditatsiooni, vabastava hingamise, reiki või mõne muu sarnase praktikaga tegelevad grupid. Korraldatakse laagreid, töötubasid, loenguid, seminare, kursusi, filmiõhtuid jms. Lisaks on arvukalt neid, kes ei praktiseeri mitte grupis, vaid omaette kodus, eriti nooremate seas. Selleks annavad võimaluse vastava sisuga kirjandus ja internetis ringlev materjal. Kirjeldatud keskkonna baasideeks, mis eristab uut vaimsust esoteerikast, on vaimne eneseareng. Kuigi see ei pruugi kõikides õpetustes esiplaanil olla, sisaldub see olemuslikult enamikus neist. Tasub rõhutada, et kõik inimesed, kes osalevad uue vaimsuse keskkonnas, pole ühtviisi esoteerikast huvitatud. Mingil määral võib näha isegi polariseerumist. On enesearendamise ja -tervendamise suund ning esoteerika suund. Muidugi võib kohata ka neid, kes on aktiivsed mõlemas korraga.

Uus vaimsus on silmatorkavalt sünkretistlik, selle aines pärineb alternatiivmeditsiinist ja psühholoogiast, idamaistest usunditest (hinduismist, budismist, vähemal määral taoismist), teadusest ja ulmest, loodusrahvaste traditsioonidest ja ökoliikumisest ning esoteerikast ja okultismist. Mõlemad mõisted – nii „esoteerika” kui ka „okultism” – tähendavad ka uue vaimsuse argikasutuses salaõpetust, kuid esoteerika puhul on rõhk rohkem teadmistel ja okultismis tehnikatel, oskustel, võimetel. Lääne esoteerika uurija Wouter Hanegraaff on aga andnud okultismile veel teisegi tähenduse. See on esoteerika, mis eraldati kristlikust taustast ja mida täiendati 19. sajandil moodsate ratsionalistlike ja teaduslike ideedega. Sel perioodil sündis mitmeid okultseid organisatsioone, teiste seas Teosoofia Ühing, mida võib pidada otseseks uue vaimsuse eelkäijaks.

1980ndatel, mil uue vaimsuse keskkonnas toimus esoteerika ja okultismi buum, liideti sellega ka psühholoogia. Selles seoses võib rääkida esoteerika psühhologiseerimisest. Näiteks muutus astroloogia tähtede järgi saatuse ennustamisest enesemõistmise vahendiks, pakkudes huvilistele soovitusi nende annete, kalduvuste ja võimaluste rakendamise kohta, et oma tulevikku luua. Ka traditsiooniliselt religioossed mõisted sõnastati psühholoogilistes terminites ümber, sealjuures säilitati usuline tähendus. Suure panuse esoteerika psühhologiseerimisse andsid Carl Gustav Jungi tööd, kes esitas esoteerilise maailmavaate juba varem psühholoogia terminites, mille tõttu ta sakraliseeris ka psühholoogia, täites selle esoteeriliste spekulatsioonidega. Okultism ja esoteerika said 1980ndatel, oma populaarsuse harjal, täiesti uue ja positiivse imago, vabanedes musta maagia varjust. Praegu võime rääkida juba uuest populaarsuse tõusust, mida soodustab segane poliitiline olukord.

Praktikule tõde, uurijale religioon

Uus vaimsus ega esoteerika ei ole selles tegutsejate jaoks religioosne keskkond. Üldjuhul ei peeta ka ennast religioosseks. Neis levitatav õpetus ja praktikad väljendavad paljude jaoks iseenesestmõistetavusi, kogemustes kinnitust leidnud arusaamu või koguni tõde, mida toetatakse vahel teaduse autoriteediga. Nende väljendamiseks kasutatakse tihtipeale mittereligioosset keelt, terminoloogiat, mis on laenatud kas teadusest, haridusest, meditsiinist vms. Suur osa üritustest toimub Eestis seminari, loengu või kursuse vormis. Mõnikord toimuvad need koolide, lasteaedade, raamatukogude (vahel ka meditsiiniasutuste) ruumides, mis laseb neid võtta koolitustena, st haridusvaldkonda kuuluvana, lisades omakorda annuse usaldusväärsust.

Okultism ja esoteerika said 1980ndatel, oma populaarsuse harjal, täiesti uue ja positiivse imago, vabanedes musta maagia varjust.

Samas on need, kes uut vaimsust või esoteerikat uurivad, enamasti vastupidisel arvamusel, et mõlema puhul on siiski tegemist religioossete ilmingutega. Neis usutakse transtsendentsete nähtuste olemasolusse, nagu hing, vaim või mitmesugused vaimolendid, rääkimata igasugustest energiatest ning empiiriaülesest vaimsest maailmast, millega võib suhelda ning millest informatsiooni hankida, näiteks meditatsiooni, kanaldamise, kosmilistele jõududele taotluse tegemise vms praktikaga. Kuidas on näiteks laialt levinud reiki religioosne nähtus? See eeldab usku, et olemas on universaalne eluenergia, et seda saab kasutada ravimisel ja et tervendaja kui kanal saab seda teisele inimesele käte abiga üle kanda. Reiki praktika põhineb seega usul.

Teadusteooriate sobitamine

Religioonile viitab uue vaimsuse puhul ka selles leiduv enesearengu müüt (elu mõtestav lugu), mis läbib uue vaimsuse kirjandust kas enesestmõistetava eeldusena, fragmentaarsena või sõnaselgelt väljendatuna. Nimetatud müüt on kasvanud välja teaduslikust evolutsiooniteooriast, mis ei inspireerinud religioosseid otsijaid seni, kuni seda rikastati erinevate usuliste ideedega, nagu õpetused reinkarnatsioonist, hingest, mitmesugustest energiatest, karmast, nii et kogu loodut haaravale arengule lisandus ka vaimne mõõde. Evolutsiooniteooria, mis oli vastanud küsimusele „kuidas”, hakkas pärast seda vastama küsimusele „miks”, hõlmates elu tähenduse ja eesmärgiga seonduvat. Selle müüdi keskmesse võib iga inimene asetada iseenda, kes kogeb vaimset evolutsiooniprotsessi ning liigub arengu madalamatelt astmetelt kõrgematele läbi arvukate elude sellel planeedil või lõpututes teistes dimensioonides. Usutakse, et iga inimene loob endale ise arengukeskkonna eeskätt oma mõtete, sõnade ja tegude, aga lisaks ka eelmiste elude pärandiga. Kuna arvatakse, et inimesed on võõrdunud oma tõelisest olemusest (või minast), on nende loodud elu ja ümbritsev maailm tihti piinarikkad ja põhjustavad kannatusi, millesse suhtutakse kui vajalikku õppimiskogemusse. Jumal ei pruugi sellest loost tingimata puududa, kuid ta pole aktiivseim tegelane. Usulised ideed ja praktikad, mis ringlevad, pole oma vaimsel teekonnal kulgejate endi välja mõeldud, vaid valitud pakkumise seast, kust leiab siiski vaid uue vaimsuse paradigmale sobilikke.

Uue vaimsuse põhimõte vaimsest enesearengust on sakraliseeritud vorm eneseteostuse ideest üldises individualiseerumisprotsessis, mis on laenanud oma müüdilise vormi, nagu sai juba märgitud, evolutsiooniteooriast. Need on nüüdses Lääne ühiskonnas väga toetatud ja levinud alusideed, mistõttu uue vaimsuse laialdane levik on igati mõistetav.

Esoteerilistes traditsioonides on maailma kujutatud vastavuste, seoste ja kõike läbivate jõudude müsteeriumina. Sarnasel moel kujutatakse uues vaimsuses maailma holistlikult, st ühtse tervikuna, kus iga üksikosa mõjutab tervikut ja vastupidi. See arusaam on inspireeritud lisaks esoteerikale ka kvantteooriast, mille järgi reaalsus kujuneb dünaamilisest vastastikseoste süsteemist ja energiaväljadest, milles vahetegemine vaatleja ja vaadeldava vahel luhtub. Inimene ei saa end maailmast välja asetada. Subjekti-objekti ning vaimse-materiaalse dihhotoomia lakkamine toimub seetõttu, et neid ei mõisteta enam kategooriliselt üksteisele vastanduvana. See, mis kuulub materiaalsesse maailma, kuulub ka vaimsesse, ja vastupidi. Materiaalne maailm on sakraliseeritud ja vaimne materialiseeritud. Vaimset sfääri on mõistetud immanentsena, baasilisena materiaalsetes protsessides ning materiaalne maailm on seetõttu kõrgelt väärtustatud vaimse realiseerumise või selle võimalusena. Selline arusaam maailmast loob pinna maagilisele mõtlemisele, mille taastulemist võib uues vaimsuses igal sammul kohata. Näiteks 2015. aastal uskus, et inimese iseloomu ja saatust mõjutab tähtede ja planeetide seis tema sünnihetkel, 50% eestlastest. 54% uskus, et teatud märgid ja ended võivad elu pöördelisi sündmusi ette ennustada, ning 40%, et teatud maagiliste toimingute või rituaalidega on võimalik mõjutada sündmuste käiku ja teisi inimesi. 26% eestlastest omas talismani või muud tähenduslikku eset, mis teda kaitses. Seda, et mõnel inimesel on võime tulevasi sündmusi ette näha, uskus 81%. Neist arvudest järeldub, et eestlased on märkimisväärselt religioosne rahvas vaatamata modernistlikule kollektiivsele enesekuvandile, mis vastupidist väidab. Elu ja tuleviku ebakindluse ees vajavad inimesed siiski vaimselt mõtestatud pidepunkte ja otsivad tähendust oma eksistentsile.