Üha suurem osa religioossetest nähtustest on jäänud Lääne sekulaarsetes ühiskondades institutsionaalsetest religioonidest väljapoole. Ehkki kirikus käiakse vähem, ei ole religiooni tegelik mõju samaväärselt langenud, vaid asendunud erinevate vaimsuse ning sekulaarsuse piiril balansseerivate uskumuste ja praktikatega.

Marko Uibu

Rahvusvahelistes uuringutes mittereligioossete riikide tippu kuuluv Eesti on selle tendentsi silmapaistev näide. Viimasel rahvaloendusel märkis vaid kümme protsenti eestimaalastest, et peab omaks luteri usku. Kokku tunnistab kindlat usku vaid üle neljandiku Eestis elavatest inimestest, kellest suur osa on venekeelne.

Eestlaste vähene usk isikulisse Jumalasse on ilmnenud ka mitmetes rahvusvahelistes uuringutes. Hinnangud jäävad eriti madalaks siis, kui küsitakse religiooni tähtsuse kohta igapäevaelus. Ühes Gallupi ülemaailmses uuringus jäi Eesti religiooni tähtsuselt koguni viimasele kohale.

Üleloomulike jõudude aktsepteerimine

Sellele vaatamata on siin esindatud paljud religioossed-vaimsed uskumused ja praktikad (näiteks usk „kõrgemasse vaimu või elujõudu”), mis ei kuulu otseselt ühegi religiooni alla ning mida toetab peamiselt new age’i subkultuurist välja kasvanud uue vaimsuse keskkond. Uue vaimsuse keskkonnas levivad erinevad õpetused, nagu vabastav hingamine, pendliga ennustamine või rännakud inglite ja ükssarvikutega. Kuna taoliste õpetuste järgimine ei eelda püsivat kuulumist mingisse kogudusse või isegi mitteformaalsesse gruppi ning õpetused ise hõlmavad väga erinevaid valdkondi, on uut vaimsust väga keeruline määratleda või analüüsida, lähtudes religiooni tavapärastest indikaatoritest, nagu uskumused, kuuluvus (religioosne identiteet) või religioossed praktikad.

Näiteks reiki energiatega ravimine või suuresti füüsilised-sportlikud tegevused, nagu jooga, ei seostu enamiku praktikute jaoks religioossete ega isegi mitte eksistentsiaalsete või pühalikkusele viitavate tähendustega. Uue vaimsuse nähtus illustreerib hästi religioosse ja sekulaarse vahele piiride tõmbamise keerukust. Samas eeldab uue vaimsuse keskkonna pakutavate tööriistade kasutamine teatavate aluspõhimõtete (näiteks nn perennialismi ideede) aktsepteerimist või ka usku, et maailmas eksisteerivad mingid laiemad metaempiirilised jõud, mis on aluseks näiteks kosmiliste energiatega seotud praktikatele või laiemale (spirituaalsele) maailmakorrale.

Uue vaimsuse keskkonda võib seetõttu näha eelkõige kui üht allikat, mis pakub erinevaid kultuurilisi tööriistu nii maailma mõtestamiseks kui ka konkreetsete probleemide, nagu haigus või töökaotus, puhul abi ja toetuse saamiseks. Taolised kultuurilised tööriistad võivad olla abstraktsemad väärtused või tähendused, mis aitavad inimestel oma elu ümber mõtestada või pakkuda vastuseid näiteks eksistentsiaalse maailmakorralduse kohta (küsimused kannatusest, surmast, elu üldisemast olemusest), millega sekulaarne teaduslik-materialistlik maailmavaade üldiselt hätta jääb. Samas on populaarsed ka näiteks spetsiifilised tehnikad või rituaalid „rahaõnne” kasvatamiseks, „aja maha võtmiseks” vms. Iseloomulik on religioosse ja mittereligioosse läbipõimumine, kus religioosne on seotud tugevalt siinpoolsusega või rakendatud otseselt selle teenistusse.

Uut vaimsust võibki pidada religiooniks selle kõige laiemas käsitluses, mõtestades religiooni kui kultuurisüsteemi, mille üks element on materialistlikus tähenduses seletamatu jõu, välja või olendi kohalolu tunnustamine, mis ei pruugi aga olla selle nähtuse kese. Samas on vaimsete õpetuste puhul üldjuhul tähtis ka eksistentsialistlik ja transtsendentne dimensioon, kus luuakse mõtestatud taju maailmast ja indiviidist selles. Samuti eeldab „energiate” kasutamine usku, et maailmas toimivad mingid erilised või üleloomulikud jõud.

Tavainimene kui religioosne autoriteet

Uue vaimsuse keskkond on Eestis aktiivne. Mitmed õpetajad, treenerid, juhendajad pakuvad väga erinevaid tehnikaid ning lähenemisi: avastatakse seksuaalsust tantra abiga, ennustatakse tulevikku inglikaartidega, süvenetakse esoteerilisse filosoofiasse, avatakse konspiratiivseid seoseid jne. Vaimsuse keskkonnaga tugevalt seotud ning sealt sissetulekut saavad praktikud aitavad pideva pakkumisega nõudlust stimuleerida. Taoline panustamine ei tähenda sageli täiskohaga töötamist ning eriti virtuaalsetes kogukondades toodab sisu küllalt lai hulk kasutajaid. Tavapärase institutsionaalse struktuuri puudumine muudab uue vaimsuse ning selle levikukanalid dünaamilisemaks. Raamatud, meedia ja eriti internet töötavad kultuuriliste tööriistade levitamisel efektiivselt, ehk isegi paremini kui konventsionaalsed (religioossed) institutsioonid.

Teadmised levivad uue vaimsuse keskkonnas sageli narratiivses vormis, eelkõige personaalsete kogemuslugudena. Midagi erilist kogenud või konkreetsetele hädadele abi saanud inimestel on rohkelt võimalusi jagada oma kogemusi kas internetifoorumites või sotsiaalmeedias. Uue vaimsuse levikukanalite efektiivsus illustreerib religioosse autoriteedi muutumist – ehkki võimusuhted ei ole kadunud, on tavaline kasutajakogemus muutunud virtuaalsete võrkude kaudu üha olulisemaks struktuuriks, mis vahendab õpetusi, toetab nende kasutamist ning loob usaldusväärsust. Individuaalsetel valikutel põhineva religioossuse kandjana on traditsioonilise struktuuriga institutsioonid osutunud mitteformaalsetest võrgustikest halvemal positsioonil olevaks.

Uue vaimsuse keskkond on Eestis aktiivne: avastatakse seksuaalsust tantra abiga, ennustatakse tulevikku inglikaartidega, süvenetakse esoteerilisse filosoofiasse, avatakse konspiratiivseid seoseid jne.

Tavainimeste roll võrreldes näiteks religiooni puhul tavapäraste vahendajatega, nagu kirikuõpetajad, preestrid, šamaanid, on kindlasti suurem. Samas on vaatamata näiliselt individuaalsele vabadusele enda tee otsimisel ja lahenduste leidmisel lugude jutustamise struktuurid ja kesksed elemendid küllaltki universaalsed, mis viitab keskkonna sisemisele normatiivsusele.

Ehkki uue vaimsuse ideed rõhutavad inimese võõrandamatut õigust ja ka suutlikkust omaenda valikuid (mis on subjektiivselt kõige õigemad) teha, ei pruugi see tegelikkuses nii jõustav olla. Uue vaimsuse kultuuriliste tööriistade seas on neid arusaamu, mis kujundavad ümber maailmanägemust ja -taju. Võib isegi väita, et teatud tööriistad värbavad pigem inimesi kui kasutajad neid. Kahtlemata on uue vaimsuse keskkonnas peidus ohtusid, võimalusi väärkasutuseks või pettuseks, on ideid, mis haaravad kergesti enda kütke ega pruugi olla inimese jaoks kasulikud. Samas on ilmne, et vaimsed õpetused toimivad väga paljude inimeste jaoks ja neid on tõepoolest vaja.

Stigmatiseerimine väheneb

Eraldi tähelepanu väärib uue vaimsuse pakutavate „tööriistade” omaksvõtmise protsess – õpetuste järgima hakkamine ei ole instrumentaalne tarbimine, kus otsus langetatakse puhtalt näiteks hinna või muude „toote omaduste” alusel. Kõige olulisemaks peetakse isiklikku kogemust, mis kinnitab igaühele personaalselt õpetuse tõeväärtust ja toimivust. Näiteks hingamisseansil või teraapia käigus kogetud erilised tundmused või paranenud enesetunne on väga tugevaks tõendiks õpetuste väärtuslikkuse kohta.

Rolli mängib siiski ka laiem tähenduslik foon, mis loob valmisoleku ning tekitab „tõelisuse aura”, mis paneb inimesi neid lahendusi-tehnikaid piisavalt usaldama, et neid ka ise järele proovida. Selleks on vaja, et normatiivselt pigem sekulaarse ja materialistliku ühiskonna erinevad barjäärid, nagu tajutud stigmatiseeritus või õpetuste vähene nähtavus, väheneksid või kaoksid inimese jaoks.

Tundub, et viimastel aastatel on toimunud uue vaimsuse nn peavoolustumine, mis tähendab, et vaimsusega seotud teemad on rohkem nähtaval, sealhulgas näiteks peavoolumeedias. Tugevam ühiskondlik positsioon annab vaimsusest huvitatutele õpetusi toetavaid argumente, mistõttu rohkematel inimestel on tõenäosus keskkonnas osalema hakata. Samuti võib peavoolustumine aidata kaasa vaimsuse sulandumisele nn sekulaarse kultuuri ning tähendussüsteemidega, mistõttu uue vaimsuse tüüpi religioossuse eraldamine ja religioonina käsitlemine ei ole tähenduslik ega ka võimalik.


Marko Uibu töötab Tartu Ülikoolis kommunikatsiooniuuringute lektorina ning ka väljaspool ülikooli uurija, konsultandi ja koolitajana. Tal on magistrikraadid meedia ja kommunikatsiooni ning sotsiaalantropoloogia erialadelt. Sel sügisel kaitses ta religiooniuuringute doktoritöö, milles keskendus uue vaimsusega seotud teemadele Eestis.