Müürilehe aeglusenumbris vestab Kaspar Jassa ühe unejutu.

Brautiganile

Õhtuti istusime me tavaliselt aias ühe vana taime valguses. See taim oli ühes või teises kohas muru sees peidus. Pimedas oli raske aru saada, kas valgust kumasid taime juured või siis osaliselt ärakukkunud lehed. Tundus aga üsna kindlalt, et valgustatud alad nihkusid vahel mööda aeda edasi ja tagasi mingisuguses omas rütmis.

Selle sooja sohva oli paar kuud tagasi siia toonud üks nende hulgast, kes ei ela meie metsistunud aias. Ta ütles, et leidis selle sohva siinsamas lähedal asuvast metsast seina äärest ning et see sobivat meile hästi aia vaatamiseks. Ja et tuul tõmbavat ka vähem sohva juures.

Kasvatada ei tohtinud selles aias mitte midagi. Sellepärast käisime me tihtipeale sadamast arbuuse ostmas. Arbuusid olid sedavõrd suured ja küpsed, et veeretasime need mööda maad kohale ja asetasime aeda väikese kühmu servale. Arbuuside veeretamisest tekkisid heina sisse siia-sinna hargnevad rajad. Hein oli aga ütlemata kõrge. Kui keegi liikus mööda mõnda arbuusirada heinas, siis polnud ta peanuppu nähagi. Rääkimata veel sellest, kui ta heinas komistas ja pikali kukkus. Kukkuja ei tõusnud aga enamasti püsti, vaid jäi tundideks külili aeda jälgima.

Aias oli nii palav, et kõik, kes aia vaatamise või selles kõndimisega tegelesid, olid tihti väga rambed. Sellisel juhul võis minna kuhugi kioskisse ja osta rabarberilimonaadi. Üks jook maksis ühe krobelise mugula. Korjasime neid tihti maa seest ühiselt. Mõnikord lauluga, mõnikord mitte. Rabarberilimonaad aga maitses nagu forellimahl.

Täna kütsime me pärast hommikut ahju, sest aeda oli saabunud talv. Päike on kuidagi kulunud. Hein ja mugulad ning õied ja juurikad olid kaetud härmatisega. Ühe looma käpajäljed jooksid aia keskelt üle pojengide kuhugi kaljude vahele. Ma läksin ja vaatasin, kuhu need jäljed välja viivad. Astusin siis pisut edasi ning jõudsin purdele. Purre oli ehitatud üle väikese oja. Sellises kohas võis istuda ja kuulata kevadist lindude laulu. Oja serval kadusid kuhugi aga ära käpajäljed, mida mööda olin siia tulnud. Jäin seisma ja vette vaatama. Tumedas vees, millele polnud veel tekkinud õhukest jäädki, liikus üks kala. Nagu mingis tuhmis pruunis udus nihkus ta aeg-ajalt nähtavale ja kadus siis jälle ära. Sain nüüd aru, et käpajäljed kuulusid sellele kalale. Istusin ojakaldale maha ja vaatasin selle kala vaikust edasi.

Meri pole siit kuigi kaugel. Mere sees saavad ühed veed voolata kokku teiste vetega. Kuna talvel pole arbuuse saada, käime me garaažist roosat lõhet toomas. Garaaž on sellel väikesel põndakul, kus kasvavad kuused ja trepiesised astrid. Garaažist saab luugi kaudu osta vajaliku kauba ning valuutaks on taliõunad. Ma pole kunagi aru saanud, kes on see inimene, kes luugi taga askeldab. Näha on ainult tema käed, mis tasakesti kraami liigutavad. Iga kord, kui ütlen luugi juures tere, kostab vastuseks tuvihäälset kuristamist. Võimalik, et kaladega kauplebki toosama tegelane, kes olevat kunagi meie aias ubasid kasvatanud.

Rohi kasvab tuletorni kõrval nüüd kõrvuti nelinurkse taevaga. Ma seisan seljaga maa poole ja kuulan, kuidas tuul liigutab õhu osasid edasi ja tagasi. Täna on neljapäev ja linnud on kodus. Lagedas aias pole neid vähemalt praegu veel näha. Ma lähen ja toon kaevust vett. Meile kulub vesi siin tihti ära, sest meile meeldib istuda sohval ja juua teed. Teed, mis on tehtud raagus samblast. Sellestsamast samblast sealt tuletorni katuselt. Tuletorn on enamasti avatud reede öösel. Siis saab suurem osa olemasolevatest valgustest poolitatud.

Hommikul võtan võrkkiige ja lähen kahe puu juurde. Nende vahele kinnitan ma võrkkiige ja viskan sinna pikali. Siin lõhnab sarapuupähklite järele ning õhus tiirutab üks Admirali-nimeline liblikas. Võrkkiige vaevutuntav kiikumine toob kuuldavale minu all sahiseva heina. Kuulen, kuidas keegi astub mööda aiarada praksudes edasi, aga ma ei näe teda üldse. Ka see, kes seisab ahju juures, ei näe teda üldse. Täna on aias üsna palju varajast liiva vaadata.

Kõik ses aias on ehitatud rohelistest lehtedest. Söögilaud, toolid, suhkur ja metsarägastik. Me oleme võimelised ehitama lehtedest valmis isegi trepid ja klaverid. Kuid selleks on vaja aiast korjata suuremas koguses lehti ja veeretada nendest kokku kobakaid palle. Pallide kuhjamises on kõige osavam üks pooltundmatu mees. Ta võib isegi seitse palli kokku kuhjata. Keegi pole teda ületada veel suutnud. Meie aia inimesi kutsutakse aga kuhikmaalasteks.

Õhtuti istusime me tavaliselt aias ja istusime sohval. Meil oli koos väga tore olla ja meil oli võimalus hingata õhku sisse ja välja. Olla nagu vesi heinakõrre sees.

Mööda siledat taevast lendab üks lind. Ta riivab korraks selle oja pinda, kus ma hiljuti nägin üht kala. Õnneks ei tea keegi selle kala nime, sest lumises metsas lasub lumine valgus.

Kaspar Jassa on giid, kirjamees ja DJ.