Kui vaadelda armastust Darwini teooriate kontekstis, mahub suur ja ülev tunne ühte lihtsasse loogikavalemisse.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

Mida me tahame, kui me armastust otsime? Miks me nii väsimatult selle poole pürgime? Kui analüüsida armastuse poole püüdlemist, siinkohal veel mitte selle teostumist, joonistuvad välja järgmised tunnusjooned. Kõigepealt tekib meeliülendav „objektihõive”[1] – elevus ja erutus, mis kaasnevad ihaldusväärse mehe või naise ilmumisega armumist võimaldavasse lähedusse. See lähedus võib olla virtuaalselt vahendatud, aga peab siiski tunduma reaalse võimalusena. Terve psüühikaga inimene ei armu tavaliselt popstaaridesse või pornosaitide „näitlejatesse”. Me armume inimestesse, kelle puhul näib samasugune vastureaktsioon meile võimalik. See on kahtlemata üks kõige sulnimaid tundeid, mida inimene oma elu jooksul kogeda saab. Me oleme juba harjunud selle teema ülistamisega popkultuuris ja sellest võib-olla isegi tüdinud, aga isiklikus kogemuses tajume me armumise ennastülendavat energiavoogu iga kord uudse ja erakordsena. See justkui korraldab ümber kogu meie isiksuse ja muudab maailma üldise tonaalsuse positiivse(ma)ks.

Meie tunne näib lähtuvat selle inimese omadustest, kellesse me armume. „Ta on nii…” Ideaalne armastatu erutab meid seksuaalselt, hingeliselt, materiaalselt ja vaimselt. Tänu temale algab vita nuova, uus elu. Minu seksuaalsus puhkeb tänu temale õitsele; ta mõistab, täiendab ja toetab mind ning leiab üles ja toob minus välja mu parema poole. Tulevik värvub roosadesse toonidesse ning seal terendavad „õnnistuse kaugeimad piirid”.[2]

Armastatu on kõigi nende positiivsete muutuste võti. Ta on lahendus ja pääsemine; ta on peaaegu et saatus ise. Tema vastureaktsioonist saab minu elu kõige otsustavam sündmus. Kogu minu õnneliku elu taotlus kulmineerub ühes hetkes, kus ma olen avanud talle oma tunded ja ootan vastust. Ärevus tekib elu suurima pöörde võimalikkuse käegakatsutavast lähedusest.

Messiaadlik ootus

Me ootame armastatult väga palju; me paigutame temasse lahenduse pea kõigile meie elu ja isiksuse probleemidele. Me loodame, et tänu temale muutub elu autentseks ja rahuldust pakkuvaks. Näiteks võiks ta äratada meis seksuaalsuse, milleks me ise võimelised pole, või muuta meie kõikuva enesehinnangu püsivalt positiivseks, leida üles meie enesekindluse ja tuua meile tunnustuse, mida muidu nappis, majandusliku elujärje parandamisest rääkimata. See lootus seoses teise inimese tulemisega meie ellu on messiaadlik ning ühele surelikule mõistagi üle jõu käiv. Sellegipoolest me mitte ainult ei oota seda kõike, vaid ka üritame armastajatena neid ülesandeid täita.

Pole vist üllatav, et isegi sündmuste kõige positiivsema käigu puhul oleme me tavaliselt vähem kui kahe aasta pärast sealsamas, kus olime enne pöördelist hetke. Miks see nii on? Evolutsioonilise bioloogia seisukohtadest lähtudes võime eeldada, et tugevad emotsioonid arenevad liigi kestmajäämise huvides. Armumisel käivituvatel emotsioonidel on vähemalt seksuaalse erutuse puhul evolutsiooniliselt väljakujunenud füsioloogiline alus, mille eesmärk on organismi ettevalmistamine potentsiaalse sugulise vahekorra jaoks. Vahekord võib muutuda võimalikuks suhteliselt kiiresti ning organism tuleb selle tarvis operatiivselt ümber häälestada ja mobiliseerida. Hormonaalne tasakaal ja selle kaudu meeleolude kiire muutumine armumise käigus on tagatud füsioloogiliselt just selle adaptsioonimehhanismiga.

Joovastavale tunnete tulvale eelneb kogu loomariigis otsuse tegemine, kes paaritumiseks välja valida või millise konkreetse isendi paaritumiskutsele vastata. Selle valiku tegemiseks on meil arenenud vaist, mis põhineb keerulistel teadvustamatutel otsustel, milleks töödeldakse visuaalset, auditiivset ja olfaktoorset informatsiooni. Partneriga pikemalt või terveks eluks kokku jäävate loomade ja lindude vaist võtab võib-olla arvesse ka väljavalitu „isiksuseomadusi”, mida nad mingil määral teise käitumisest välja lugeda oskavad. Kuid enamasti ja põhiliselt saab otsustavaks seksuaalne atraktiivsus. Peibutav pool pühendab atraktiivsust suurendavate tunnuste kultiveerimisele suure osa oma elust. Peibutatav pool arendab välja erakordselt terava pilgu, mis muudab võimalikuks nende märkamise ja võrdlemise.

Tutvumisolukordades rakendame oskust väga napi info põhjal sekundi murdosa jooksul teiste atraktiivsust märgata, võrrelda ja mõõta.

Inimeste nagu ka teiste primaatide armukäitumine on selline, et nad saavad olla korraga nii peibutavaks kui ka peibutatavaks pooleks. Me kõik oleme teadlikud energiast, mida me panustame enda atraktiivsuse esiletõstmiseks, kuid paneme vähem tähele oma võimet väga napi info põhjal sekundi murdosa jooksul teiste atraktiivsust märgata, võrrelda ja mõõta. Tutvumisportaalides nagu ka reaalsetes tutvumisolukordades rakendatakse just seda evolutsiooniliselt väljakujunenud vaistu, mille abiga me väga lühikese ajaga ja piiratud info põhjal enda jaoks ülimalt olulisi otsuseid vastu võtame. Me tajume seda teadvustamatut otsust tundena, et ta meeldib mulle. Ta meeldib mulle sellepärast, et „ta on nii…”. See „nii…” panebki mul pea ringi käima ja tekitab liblikad kõhtu.

Armastuse valem

Filosoofias teatakse atraktiivsusel põhinevat arusaama armastusest atraktiivsete omaduste teooria nime all. Selle võib võtta kokku järgmise valemiga.

Isik X on armunud isikusse Y juhul, kui
1) ta usub, et isikul Y on omadused p1, p2, p3, … pn, mis teevad ta atraktiivseks;
2) ta usub, et isikul Y on temaga püsiv ja eksklusiivne intiimne kontakt,
3) millega seoses isik X kogeb erakordselt intensiivseid positiivseid emotsioone
4) ning eeldab, et Y kogeb midagi sarnast.

Erinevalt armumisest on armastus eeldatavasti valemis kirjeldatud uskumuste ja seisundite pikaajaline kestmine. Isiku X armastus lähtub endiselt isiku Y omadustest, aga neil omadustel põhinevad tunded ja eksklusiivne seotus isikuga X omandavad uue, ajalise dimensiooni. Üleminek püsivusele ehk aeg teebki armumisest armastuse. Armastus on igaviku suunas välja veninud armumine.

Me kõik teame, et see nii ei toimi, aga loodame ikka. Meile tundub, et ehk läheb järgmine kord õnneks – kui me ainult leiaksime selle inimese, kelle p1 … pn oleksid õiged. Armastuse taotlemine keskendub seetõttu „õige” inimese leidmisele. Pärast seda, me usume, peaks kõik toimuma justkui iseenesest. Algab elu seksuaalses, hingelises, materiaalses ja vaimses külluses ning joovastuses. Või vähemalt on mõned neist punktidest piisavalt head, et korvavad puudujäägi teistes.

Selliselt määratletud armastuse ootus võib kesta kogu meie elu ning seda on raske argumentidega mõjutada. Aga olgu siin intellektuaalse huvi jaoks ära märgitud, et armastusväärsete omaduste teoorial on neli vajakajäämist. Esiteks, nagu me kõik teame, aeg selliselt armumisega ei ühildu. Kõige sagedamini langeb aja jooksul ära valemi kolmas punkt, aga muidugi võib armastuse haihtumise põhjustada ka eksitus omaduste p1 … pn kindlakstegemisel, nende muutumine või siis teadmine, et intiimne suhe ei ole (enam) eksklusiivne.

Armastus on igaviku suunas välja veninud armumine.

Kui ülejäänud tingimused võiksid teoreetiliselt päris kaua kesta, siis kolmanda puhul pole see loogiliselt, füsioloogiliselt ega reaalselt võimalik. Miski, mis on erakordne, ei saa juba vastavalt definitsioonile olla püsiv ega kujuneda rutiinseks olukorraks. Füsioloogiliselt ei ole erakordse intensiivsuse kestmine mõeldav, sest meie aju keemilised tasakaalumehhanismid ei lase sellel juhtuda. Situatsioone, kus meie ajukeemia ei suuda pika perioodi vältel ülimalt intensiivseid emotsionaalseid seisundeid tasakaalustada, kutsume me vaimse tervise häireteks ning need on organismile väga kurnavad. Ja ka pragmaatilises ja ökonoomilises plaanis ei saa elada pikka aega ainult teisest inimesest vaimustudes, vaid elu seab teisi keskendumist vajavaid ülesandeid.

Kujutage aga ette kavaleri, kes ütleb oma väljavalitule, et armastab teda mõõdukalt, parajalt ja ilma liiasuseta. Kultuur kontrollib meid oma müütide kaudu, mistõttu tundub romantismi vormelite taasesitamine meile armastusega seoses ainuvõimalik. Armastus peab olema jalustrabavalt eufooriline, muidu on selle tunnistusse raske uskuda.

Järglaste huvid esikohal

Teiseks, kuigi meil on tõepoolest väga hea vaist omaduste p1 … pn kindlakstegemisel, ei ole see vaist seadistatud meie õnne kestmise, vaid meie järglaste parema šansi teenistusse samalaadsetes olukordades partneri valikul. Teisisõnu, kui keegi on meie jaoks atraktiivne ehk ta meeldib meile tänu tundele, mida tema omadused meis tekitavad, siis see on mehhanism, millega loodus on pannud meid käituma oma liigi ja järglaste, mitte meie isiklikes huvides.

Kolmandat tüüpi probleemid on seotud eeldusega, et suhe armastatuga peaks toimuma justkui iseenesest, ilma pingutuseta. Suhte pingevaba laabumine on eeldatavasti üks „õige” inimese leidmise tunnusjooni. Probleem seisneb siin selles, et meile ainult näib, et suhe „õige” inimesega kulgeb ilma pingutuseta. Meile jääb märkamata, kui palju tähelepanu, kompromissivalmidust, eneseohverdust, isiklike huvide tagaplaanile lükkamist ja muudest olulistest asjadest loobumist see meilt nõuab. Me ei märka seda, sest armunu kehakeemia kompenseerib kõiki neid asju eufoorilise rõõmuga armastatu lähedusest ja võimalusest temaga koos olla. Hiljem meil enam sellist keemilist kompensatsioonimehhanismi ei ole. Me ei pane tähelegi, kui palju me kõigis neis altruistliku käitumise punktides tagasi tõmbame ning oma huve ja tahtmisi ellu viima asume. Küll aga täheldame samasugust suhtumise muutust oma kaaslases. Mõistagi tekitab see terve rea uusi väljakutseid, millele tuleb hakata lahendust otsima. Teine võimalus on muidugi uue „õige” inimesega see asi jälle keemiliselt tööle saada.

Neljandat tüüpi probleemid on seotud armastuse lähtekohaga, milleks on isiku Y omadused. Atraktiivsusest ei saa suhte loomisel mööda vaadata, kuid isikuomadused muutuvad ajas ning eelkõige on meie seksuaalne veetlus määratud kahanema. Ka see on evolutsiooniliselt meie järglaste huvides. Aga armastuse lähte paigutamisega isiku Y omadustesse on seotud ka mõned loogilised ja psühholoogilised ebakõlad. Ja nimelt, kui ma armastan Y-it tema omaduste pärast, siis ei ole arusaadav, miks ma ei asu taotlema Y-ist paremate omaduste kandjaga suhet kohe, kui see peaks võimalikuks osutuma. Houellebecqi düstoopilised visioonid armastusest põhinevad eeldusel, et ma just nii teengi, kui mingid ideoloogiad, usundid või kultuurinormid mind ei kammitse.

Elukestev ülesanne

Truudusel saab olla ka teisi põhjuseid peale väliste või internaliseeritud keeldude. Armastuse objektiks võib olla Y ise, mitte niivõrd tema mulle sobivad omadused. Atraktiivsete omaduste teooria ei seleta meile, miks saaks Y olla minu jaoks asendamatu, milline väärtus tal minu jaoks just nimelt asendamatuse tõttu võiks olla ning milliseid emotsioone võiks suhe ühe asendamatu inimesega minus tekitada. See tähendaks isiku Y väärtustamist mitte ainult minu jaoks atraktiivsete omaduste kandjana (pangem tähele, see on miski, mis on väärtuslik minu jaoks, mitte isiku Y enda jaoks), vaid iseendana, ühe erilise inimesena – isiksusena, kelles põimuvad nii minu jaoks atraktiivsed kui ka igasugused muud, sealhulgas minu jaoks mitteatraktiivsed, omadused. Isiksusena, kes on samasugune elu müsteerium nagu ma ise – kõiksugu õnnestumiste ja ebaõnnestumiste, lootuste ja pettumuste segu. Või nagu ütleb Borges: see konkreetne inimene, kes on oma aja, vere ja agoonia summa.

Armunu kehakeemia kompenseerib kõiki partneri puudujääke eufoorilise rõõmuga armastatu lähedusest ja võimalusest temaga koos olla.

Samuti ei märka atraktiivsete omaduste teooria seda, et armastus ei pea põhinema tingimata esimesel või teisel isikul ega nende omadustel, vaid nende kahe isiku ühiselt loodud väärtustel ja hüvedel, mille olemasolu ei oleks ilma nende kahe konkreetse inimese osaluseta võimalikud. Näiteks nende lapsed, kodu või ühine elukorraldus – just niisugustena, nagu need on välja kujunenud tänu nende kahe isiksuse eripäradele ja koosolemise ajaloole. Ajalugu ja sellest välja kasvav reaalsus on asjad, mida ei saa asendada ükskõik millise tulevikus toimuva sündmusega. Samas on selge, et teatud omaduste, näiteks seksuaalse atraktiivsuse, jäämine minevikku peab olema kompenseeritud uute väärtuste ja hüvede esiletõusuga, ning selles mõttes on elukestev monogaamia ka elukestev ülesanne.

Me teame, et psühholoogilises plaanis pole pikaajaline kooselu sugugi alati armastuse kõrb. Mõned paarid ei ole koos mitte nii, et nad taluvad või hävitavad üksteist, vaid nad justkui süvendavad vastastikust teineteisemõistmist aja jooksul ja ühiste sündmuste kaudu. Aeg mängib nende kasuks ja muudab nende kooselu rikkamaks. Nagu öeldud, need kooselu komponendid, mis põhinevad ühisel minevikul, pole teistega asendatavad. Selline kogemus muutub küll aina haruldasemaks, aga vähemalt teoreetiliselt võib millegi ehitamine läbi kogu oma elu olla hea asi.

Armastus, raha ja tunnustus kuuluvad nende asjade hulka, mida taotlemata me ei saa elada. Küsimus on kõigi selliste põhifenomenide puhul selles, kas need valitsevad meid või meie neid. Kas nende elu kujundav jõud on midagi niisugust, mida evolutsioonilised protsessid (või saatus või jumalad) teevad meiega, või saame me ka ise neid pisut kujundada? Armastuse puhul ei tähendaks see siis veel kannatlikumat ootamist või veel intensiivsemaid „õige” otsinguid, vaid sekkumist selle tunde vormilisse jõudu – sellesse, kuidas armastusetaotlus meid elama paneb. Aga muidugi võib olla, et selline ülesanne käib elu põhifenomenide puhul meile põhimõtteliselt üle jõu.

[1] Kasutan siin Freudi mõistet Objektbesetzung, mis viitab psüühilisele protsessile, mille käigus toimub psüühilise energia ja positiivsete tähenduste sidumine ühe konkreetse objektiga ehk selle objekti „hõivamine”. Objekt „hõivatakse” subjekti psüühilise energia ja tähenduseloome abiga. Võib ka öelda, et objektihõive on psüühilise energia ja tähenduste sidumine teatud objektiga inimese teadvuses, mille tagajärjel see objekt siis omakorda inimese meeli „hõivab”. Eesti keeles on kasutatud Freudi mõiste Objektbesetzung tõlkena ka terminit „objektipaine”.

[2] Alighieri, D. 2012. Vita nova – uus elu. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, lk 47–48.

Tõnu Viik on Tallinna Ülikooli filosoofiaprofessor ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi direktor. Tema uurimisvaldkondadeks on fenomenoloogia ja kultuurifilosoofia.