Pole mingi saladus, et häid kultuurikriitikuid tuleb tikutulega taga ajada. Põhjuseid võib otsida sellest, et kriitikatekstide lugejanumbrid on valdkonnast sõltumata reeglina kesised ja sestap jääb nende avaldamisruum aina ahtamaks.

Kaader Ari Asteri filmist „Pärilik”

Erandiks on üksikud staarautorid, keda lugejad armastavad ja kelle kirjutised suudavad tähelepanumajanduses pea alati läbi murda, ent kust tuleb sellistele kriitikutele pealekasv, kui kriitikažanr üleüldiselt kiratseb?

Müürilehe noorte filmikriitikute suleproov annab tagasihoidliku panuse selle probleemi lahendamisse ja on ühtlasi tõestuseks, et huvi kirjutamise vastu on suur. Tänavu õudusžanrile keskendunud konkursile saatis oma võistlustöö 41 osalejat. Nende seas oli üksjagu suure potentsiaaliga noori autoreid, kellest nii mõnestki võiks saada vabalt järgmine kultuurikriitika suunamudija. Leidus ka esimest korda katsetajaid, kes konkursil osaledes kriitikakirjutamises alles käe valgeks said.

Žürii võttis oma tööd tõsiselt ja kokkuvõtlikult pöörasime noorte autorite tähelepanu ennekõike sellele, et arvustust ei tasu ajada sassi ülivõrretest pungil reklaamtekstiga, mida saab lugeda kino kodulehelt. See ei ole ka pelgalt tegevustiku kirjeldus. Soovitasime märgata filmikunsti eri osiseid ning eriti ka näitlejatööd, mis filmikriitikas tihti tähelepanu ei pälvi. Kohati jäi puudu ka laiemast üldistusvõimest – paralleelide tõmbamisest ühiskonnas või indiviidi tasandil toimuvate protsessidega ning seostest kultuurivälja ja teiste teoste ning autoritega. Leidsime, et kirjatöödele annab alati palju juurde oskus kasutada kujundeid ja metafoore, samuti isikupärane stiil ning julgus piire kombata.

Ehk teisisõnu jõudsid tänavuse kriitikakonkursi esikolmikusse tekstid, mis suutsid kõige paremini analüüsida nii filmikeelt kui ka inimloomuse õudusejanu. Esikoha pälvis arvustus, mis oli algusest peale kaasahaarav ja kandis lõpuni välja, kus süžee oli sisu liialt paljastamata väga hästi kokku võetud ning mille põhjal tekkis ka filmi nägemata kohe põnev kujutluspilt. Eraldi kiiduväärt olid võidutöö puhul julge filmivalik, ladus keelekasutus, näitlejate ja kaasstsenaristi mainimine ning põhjalikult läbi tunnetatud teema. Esikolmikusse jõudis ka üks slasher-õuduka arvustus, mille puhul hindasime pillavat keelekasutust ja autori isikupärast stiili, nii et alati ei pea hea kriitikatekst olema kirjutatud sügavamõttelisest kunstifilmist. 

Lõpetuseks soovime tänada kõiki tänavusel filmikriitikute konkursil osalejaid ning loodame, et see kogemus julgustab edaspidigi filmikriitikat kirjutama ja eri väljaannetele oma töid pakkuma. Me kõik oleme kuskilt alustanud ja meisterlikuks kirjutajaks teeb ennekõike harjutamine, mida on vürtsitatud pisukese eneseusu ja lakkamatu enesekriitikaga.

Helen Tammemäe, žürii esinaine


Kaader filmist

1. koht

Lahutus poola moodi

„Vaimust vaevatud” („Possession”, Prantsusmaa, Saksamaa, 1981), 124 min. Režissöör-stsenarist Andrzej Żuławski, stsenarist Frederic Tuten. Osades Isabelle Adjani, Sam Neill jt.

Kristin Issak

Aknast paistab müür ja toas on segadus. Mees tahab, et asjad oleksid endised, aga need ei ole. Naine tahab, et asjad oleksid teisiti, aga need ei ole. Kuskil tagaplaanil on mehe ja naise teisikud, kes justkui võiksid olla olukorra lahenduseks, aga nad ei ole.

Żuławski autobiograafiliste sugemetega lahutusõudukas rullub lahti hallis Lääne-Berliinis ning vaatleb ühe abielu valusat lagunemist läbi hulluseprisma. „Vaimust vaevatud” ei ole tulede ja viledega õudus, vaid näriv kulgemine, mis hakkab kerima rahutust vaikselt juba esimesest kaadrist, kasutades selleks atmosfäärilist muusikat, pikki võtteid ja liikuvat kaamerat, mis jääb seisma ainult paaril korral ega lase vaatajal tegelikult kaugele uitama minna. Kuigi filosoofilisi sõnavõtte on siin jalaga segada, lüüakse filmi alguses letti ka loo fundamentaalne küsimus: kas traumaga silmitsi seistes inimesed muutuvad või ajavad lihtsalt kesta maha?

Kristin Issak

Tõlgituna kaotab filmi pealkiri oma kahemõttelisuse, sest tegelikult viitab see abielupaari mõlemale poolele: Sam Neilli kehastatud võõrsilt naasnud spioon Mark kasutab naisest kinnihoidmiseks kõikvõimalikke vahendeid, näiteks manipulatsiooni, veenmist, anumist ja vägivalda; Isabelle Adjani kujutatud eneseotsingul Anna on vabaduse ja vanade mustrite vahel lootusetult kinni, olles justkui vaimust vaevatud. Vastasseis viib mõlemad tegelased ühest murdepunktist teise ja lõpuks moondub psühholoogiline triller millekski võikamaks – veri on hele kui ketšup ja Anna uuel kavaleril on kahtlaselt palju kombitsaid. Viimase tahab ratsionaalne meel teisendada muidugi pigem stressi manifestatsiooniks, mis ei tee asja siiski kuidagi vähem jubedaks, küll aga seeditavamaks. Läbiv on ka doppelgänger’ite motiiv ning kogu katsumuse lõpuks on nii Mark kui ka Anna sisuliselt leidnud või loonud endale meelepärasema versiooni üksteisest, mis viib filmi ühe kõhedaima lõpuni, sest miski on lihtsalt nihkes. Natuke valesti.

Kindlasti ei saa üle ega ümber Adjani kurikuulsast metroostseenist, mida on pehmelt öeldes häiriv vaadata. Nurisünnitust läbi elav Anna viskub vastu kiviseinu nagu seestunud kaltsunukk ja Adjani esitus – visuaalne versioon paanikahoost – resoneerib mingil määral ilmselt kõigiga, kes on jõudnud kunagi oma eksistentsi piirile ja pidanud hirmuga tõdema, et oma peast niisama kergelt välja ei saa ning mida sügavamale minna, seda keerulisemaks see muutub. Ehkki tõenäoliselt polnud tegu Żuławski ega kaasstsenaristi Frederic Tuteni kavatsusega (arvestades ajastut ja filmis esinevaid exploitation’i juppe), on Anna käsitlus filmis mõneti isegi ootamatult progressiivne, kui vaadata seda läbi tänapäevaste prillide: ta on teadlik ja üdini kurb, et ei suuda üksi eksisteerida, ent püüab vähemaga leppimise asemel olukorrast ise väljapääsu leida.

Õudus on komöödia kõrval ilmselt üks subjektiivseimaid žanre ja ühisosaks võiks neil mõlemal olla see, et tihti ei võta kumbki end liiga tõsiselt. Żuławski on aga valinud tõsise teema ja teinud filmi, pidades silmas eelkõige seda, et ka väändunud reaalsuses on jubedaimad inimesed ise ning õudseim see, mida tehakse paratamatult endale ja teistele. Siin pole odavaid või meelt lahutavaid ehmatusmomente ega plot twist’e, vaid aeglane allakäiguspiraal, mis kogub tuure ja kulmineerub siis üpris meeletult. Nagu vaataks pealt autoõnnetust. Kuigi siinkohal oleks ehk tempo ja teemarohkuse poolest sobivam tuua võrdluseks näiteks kanalisse takerdunud kaubalaev – midagi sellist ei näe eriti tihti ja kummitama jääb see mõneks ajaks kindlasti.

Kristin Issaku huvi õudusfilmižanri vastu pärineb tõenäoliselt juba lapsepõlvest, mil multikate kõrvale kogemata üks „Elmi tänava luupainaja” ära vaadatud sai.


Kaader filmist

2. koht

Õudselt hea komöödia

„Metsamajake” („The Cabin in the Woods”, USA, 2011), 95 min. Režissöör-stsenarist Drew Goddard, stsenarist Joss Whedon. Osades Kristen Connolly, Chris Hemsworth, Anna Hutchison, Fran Kranz, Jesse Williams, Richard Jenkins, Bradley Whitford jt.

Kevin Piperal

Millal te nägite viimati mõnda head slasher-õudukat, mis suutis lisaks jump scare’idele ning igasse ilmakaarde lendavatele soolikatele üllatada ka mõne ootamatu süžeekäiguga? Kui kohe ei oskagi öelda, siis võite julgelt võtta järgmisena ette „Metsamajakese”, mis on vägagi eneseteadlik meta-õudusfilm, mida nähes saab nii nutta kui ka naerda. Juhul kui ojadena voolav veri ja võikad vägivallastseenid peaksid kedagi nutma ajama. Naerda saab aga päris kindlasti. 

Žanriülene linateos pakub verdtarretavaid momente, pinget ja Wish.com-i reklaamide tasandi veidrusi, mis ühises filmipajas moodustavad kokku küllaltki meelelahutusliku terviku. Tükati „Õudset filmi” („Scary Movie”) meenutav linateos räägib kolledžinoortest, kes otsustavad veeta õdusa nädalavahetuse ühes eraldatud metsamajakeses, kaaslasteks hea seltskond, alkohol ja verejanulised zombid, kes neid piinarikkal viisil tappa ihkavad. Viimati nimetatud ei olnud küll väljasõidu baasvarustuses, kuid oma valikute tulemusena kutsusid noored selle vägivaldse saatuse justkui ise esile.

Kevin Piperal

Drew Goddardi ja Joss Whedoni kolme päevaga kirjutatud film on täiskasvanuks saanud õudukafännide üheaegne järelhüüd ja austusavaldus žanrile, mis neid üles kasvatas, kuid mis ei kasvanud koos nendega. Satiiriline linateos pilab mõnuga kõiki slasher-filmidele omaseid klišeesid, mida me oleme juba sajas sarnases filmis varem näinud, kuid suudab erinevalt ülejäänutest pakkuda ootamatuid pöördeid kuni lõpuni välja. Paralleelselt peategelaste ellujäämisponnistustega tutvustatakse vaatajaile ka küünilisi teadlasi, kes salajases superlaboris kogu toimuvat olukorda kontrollivad. Teadlased ja superlabori töötajad elavad suurel ekraanil etenduvale verisele vaatemängule heatujuliselt kaasa justkui oma lemmikmeeskonnale palliplatsil. Just nagu meie käime kinos vaatamas neidsamu veriseid vaatemänge, elades kaasa oma lemmikutele.

Film sobib ka õudukakaugetele inimestele, sest teravmeelne ja naljakas dialoog võtab vajalikul momendil piisavalt pingeid maha ning toob reaalsusesse tagasi. Kuid küsimus, kas see ongi reaalsus, mis esmapilgul tundub olevat „Trumani show” stiilis kontrollitud brutaalne meelelahutus väärastunud maitsega publikule, saab vastuse alles filmi lõpus. Nagu ka see, miks peavad just noored atraktiivse välimusega kindlaid arhetüüpe esindavad „väljavalitud” maksma oma vere hinnaga kõigi pattude eest. Kuna sisuliselt on tegu paroodiafilmiga, on žanri klassikud peategelaste iseloomud juba ette kirjutanud. Pigem paeluvad alati rohkem tapja isik ja tema motiivid, millel ma siinkohal vaatamiskogemuse säilimise huvides pikemalt ei peatu.

Eriefektide, grimmi ja kostüümikujunduse tiimi ees tuleb kindlasti müts või selle rupskiooperi puhul müts koos peaga maha võtta. Edgar Wrighti mõjutusi on tunda nii teravmeelsete one-liner’ite ajastuses kui ka visuaalses käekirjas, mille heaks näiteks on kahe paralleelse maailma stseenide üleminek leidliku match cut’iga.

Kui pärast filmi lõppu on esmased küsimused stiilis „Mida kuradit ma just vaatasin?” esitatud, võib hakata mõtlema, et mida muud oli sellest kõigest kaasa võtta. Vahest seda, et popsulembeliste tugitoolifilosoofide vandenõumaigulised tiraadid valitsuse, 5G ja Rothschildide perekonna teemal on tihtilugu küll tüütud nagu püramiidskeemi tutvustav vana koolivend, kuid teatav annus kriitilist mõtlemist ja kõiges kahtlemist võib elus kasuks tulla. Ehk tahab see film isegi öelda, et aeg-ajalt saatanakapsast pahvida pole maailma lõpp. See ei aita küll otseselt maailma lõppu ära hoida, kuid laseb õudsele lõpule vastu minna natukene positiivsema meelestatusega.

Kevin Piperalile meeldib vaadata filme ja kirjutada. Esimest korda said need kaks asja selle kirjatööga ühendatud. Tööl mõtleb ta reklaame välja ja vabal ajal teeb semudega humoorikaid videoprojekte Blanket Forti koosseisus.


Kaader filmist

3. koht

Ärge võõrastele mune laenake

„Jõhkrad mängud” („Funny Games”, Austria, 1997), 109 min. Režissöör-stsenarist Michael Haneke. Osades Susanne Lothar, Ulrich Mühe, Arno Frisch jt.

Martha Katariina Luigujõe

Kaunis suvepäev. Perekond suundub oma valgesse järvemajja, kaasas koer ja väike purjekas. Neil ei ole õrna aimugi, et Michael Haneke, filmi režissöör, kavatseb sadistlikult nende elu põrguks muuta. Ja sama plaanib ta teha ka oma publikuga.

Laias laastus on kino eesmärk ennekõike meelt lahutada, seda eriti õudusfilmide puhul, mis pakuvad ohutut adrenaliini ja pinget, mida on hea manustada just pooleteisetunnise doosina. Õudust leidub ka igapäevaelus ning sedagi tarbitakse peaaegu haiglase kiindumusega. Ikka peatuvad inimesed õnnetuste juures, meedias levivad kõige kauem ja kaugemale terroriga seotud uudised ja filmides kiputakse kujutama vägivalda ebaproportsionaalsetes kogustes. Kõike seda inimeste seletamatu vägivallaarmastuse rahuldamiseks. Michael Haneke on ilmselgelt olukorrast teadlik ega taha sellega leppida ning võtnud eesmärgiks vahelduseks hoopis vaatajat rünnata. Nii ongi ta tulnud lagedale filmiga, milles pole tõepoolest peaaegu mitte midagi nauditavat peale meisterliku manipulatsiooni tema enda publikuga.

Martha Katariina Luigujõe

Lisaks jubedale süžeele – kaks kurjamit tungivad meile filmi alguses tutvustatud pere majja ja võtavad nad vangi – on kasutusel mitmed tehnikad, mis sunnivad vaatajat lähemale nõjatuma ja kaasa mõtlema, et siis peagi piltlikult öeldes filmi käest „lõuga saada”. Nii rulluvad stseenid lahti minimaalse montaažiga pikkades plaanides, muutes publiku justkui kärbseks seinal; ning näidates õudusele järgnevat draamat halastamatus pikkuses, tõmmatakse vaatajat veelgi sügavamale ekraanil toimuvasse. Muusika, mis tavaliselt õudusfilmis vaatajat õiges suunas utsitaks, puudub täielikult. Kuuleme vaid diegeetilisi, filmimaailmast pärit helisid. Kusjuures, nagu ka päriselus, eelneb mõne uue suuna visuaalselt nägemisele sageli selle kuulmine. Ka see toob lugu vaatajale lähemale.

Michael Haneke on kommenteerinud vohavat vägivallakultuuri enda filmides veel jõhkramaid roimasid kasutades. Ka antiõudusfilmina mõjuv „Jõhkrad mängud” näitab ääretut ja seletamatut õudust nii toorelt kui võimalik, et panna publik küsima: „Miks ma seda vaatan?”

Tõesti, polegi päris selge, miks majja tunginud kurjamid Peter ja Paul teevad seda, mida nad teevad. Meeste omavaheline vestlus on suisa koomiline ja nad langetavad klassikalise kolme vaatuse struktuuriga kokkusobimatuid otsuseid. Tagatipuks on üks sissetungijatest täiesti teadlik filmi vaatajast ning esitab publikule vahel suisa küsimusi. Neljas sein laguneb loo jooksul halastamatult ja rõhub vaataja abitusele, mida on keeruline alla neelata. Raske on leppida olukorraga, kus miski ei paista minevat filmi keeles ette näidatud suunas.

„Miks te meid kohe ei tapa?” küsib pereema Anna enda majja tunginud jõhkarditelt. Peteri vastus võtab kokku kogu filmi: „Ära unusta meelelahutuslikku väärtust. See rööviks meilt kõigilt lõbu.” Selleks hetkeks on neljandat seina juba mitu korda lõhutud ja on selgemast selgem, et „meie” all peetakse silmas nii majjatungijaid kui ka filmi vaatajaid.

Miks me januneme suisa perversselt õudsete ja vägivaldsete teoste järele? „Jõhkrad mängud” sellele ei vasta, aga sunnib vaatajat seda vastust ise otsima. See pealtnäha verejanuline mõrvafilm, mis varjab endas sügavamaid küsimusi inimloomuse ja filmikunsti kohta, sobib inimesele, kes on valmis lisaks filmile kaasamõtlemisele ka ennast analüüsima.

Martha Katariina Luigujõe on vabakutseline helisalvestaja. Õudusfilmid meeldivad talle eriti just loominguliste ja huvitavate heliplaanide poolest.

Müürilehe noorte filmikriitikute suleproov toimus juba seitsmendat korda. Konkursile saadetud arvustuste seast valisid võidutööd välja Linnateatri näitleja Evelin Võigemast, filmikriitik Karlo Funk Filmimuuseumist, ERRi kultuuriportaali vastutav toimetaja Kaspar Viilup ning Müürilehe kultuuritoimetaja Aleksander Tsapov ja peatoimetaja Helen Tammemäe.

Parima kirjatöö autorit ootab rahaline stipendium (400 €) Eesti Filmi Instituudilt. Teise koha pälvijale on tagatud aasta lõpuni prii pääs kõikidele Sõpruse ja Elektriteatri tavaseanssidele. Kolmanda koha saajale kingivad Sõprus ja Elektriteater kinopiletid vabalt valitud tavaseanssidele.