Kui keegi peaks tahtma panna kokku nüüdisaja kõige ambitsioonikamate ettevõtjate edetabelit, trooniks seda suure tõenäosusega Elon Musk. Mees, kes üritab keskkonnasõbralikke elektriautosid ning odavaid kosmoserakette projekteerides maailma päästa. A man on a mission.

Elon Musk. Illustratsioon Andrei Kedrin

Ajalugu on mõnikord anomaalne. Meie keskele satuvad aeg-ajalt inimesed, kelle mõju tsivilisatsiooni edasisele käekäigule näib ebaproportsionaalselt suureks kujunevat. Genka räpib „Jeesus Presleys”: „Ma olen ka kõik need Shakespeare’id, Jobsid ja Disneyd…” Nende olemasolu trotsib ebatõenäolisust ning spekuleerime, kas nad on geniaalsed või hullumeelsed, tühikargajad või the real deal. Elon Musk on seda viimast.

Ta on ettevõtja ja insener. Enda sõnutsi püüab ta nende kahe rolli kombineerimisel inimkonna suurimaid probleeme lahendada. Näiteks kuidas panna inimesed elektriautodega sõitma ja vähendada seega kliimasoojenemise ohte? Või kuidas teha nii, et inimkond jääks kestma, kui Maaga midagi juhtuma peaks? Teisisõnu on ta plakatipoiss pragmaatilistele futuristidele ja ambitsioonikatele tehnokraat-ettevõtjatele, keda Räniorus kohata võib. Ning kuigi tema tegevusaladeks on eelkõige elektriautod ja raketid, peaks see hoopis nn pehmete alade esindajates tähelepanu pälvima.

Musk sündis 44 aastat tagasi Lõuna-Aafrika Vabariigis. Selle ja praeguse hetke vahel omandas ta füüsikahariduse Pennsylvania ülikoolis, kaasasutas veebimaksete teenuse PayPal, õppis selgeks raketiteaduse, asutas raketifirma SpaceX, asus selle kõrvalt elektriautosid tootva Tesla tegevjuhiks, andis tõuke päikeseenergiaga tegeleva SolarCity asutamisele, visandas futuristliku transporditeenuse Hyperloop, sai kuus last ning hullutas teiste seas nohikuid, Wall Streeti ja Twitterit.

Pole mõtet jutustada ümber kogu Muski mütoloogiat. Seda on teinud hiljuti väga hästi waitbutwhy.com ja Ashlee Vance’i kirjutatud biograafia. Ettevõtluses kehastab ta mitmeid oluliseks peetavaid aspekte. Kahe eduka tippettevõtte juhtimine 80+ tundi nädalas on praeguses maailmas vägagi kõva sõna. Isiklikust varast kümnete miljonite panustamine millessegi nii riskantsesse nagu elektriauto start-up paneb investorid päid pöörama. Rohkem kui saja miljoni investeerimine kosmosefirmasse on aga suisa hullumeelne käitumine, kuivõrd edukate kosmoselendudega ei tule toime isegi suurem osa riike. Kui Musk üle noatera maailma ajaloo kõige odavama raketi kosmosesse lennutas, tõusis orbiidile ka tema respektisaldo.

Seda vastuolulisem on see, mida Musk jt võrreldavad uue ajastu ettevõtjad (nt Gates, Zuckerberg, Brin ja Page) selle respekti ja rahaga teha loodavad või vähemasti lubavad – ikka maailma parandada. Alates 1970. aastast on Milton Friedmani mõjutuse tõttu tõusnud ettevõtluse kõrgeimaks eesmärgiks omaniku kasumi maksimeerimine. Ettevõttelt oodatakse, et nad saavutaksid kasumlikkuse ning annaksid selle kasumi omanikele „tagasi”. Üha sagedamini põlgavad ettevõtted aga sellise eesmärgi ära. Muski Tesla ja SpaceX niisamuti. Selle asemel investeerivad nad kasumi keskkonna, töötajaskonna ja ühiskonna heaolusse ning eelkõige sellistesse arendustesse, mis klienti õnnelikuks teevad. Need ettevõtted täidavad oma eesmärki isegi siis, kui nende tulude ja kulude summast aktsionärile just palju üle ei jää.

Tesla eesmärk on näiteks kiirendada jätkusuutliku transpordi massidesse jõudmist. Sel põhjusel ehitavad nad elektriautosid, mis on ilusad, turvalised (Tesla Model S on kõige turvalisem auto maailmas) ning võimsad. Tesla ei pürgi turuliidriks, vaid püüab konkurente piisavalt hirmutada, et nad samaga vastaksid. Ning see töötab – sellised autotootjad nagu BMW, Mercedes-Benz, Volkswagen jt astuvad järjest suuremaid samme elektriautode suunas. Tesla investeerib miljardeid ning on kasumlikkusest kaugel, kuid täidab ikkagi oma eesmärki. Musk on öelnud, et ta ei ohverda Tesla pikaajalist missiooni aktsionäride lühiajalistele huvidele ning kasum ei ole nende peamine eesmärk. Vastupidi, demonstreerimaks oma strateegilist kindlameelsust, muutis Tesla kõik oma patendid vabalt kasutatavaks.

SpaceXi missioon on veel suurejoonelisem. Lihtsa arutluskäiguga on võimalik tõendada Marsi koloniseerimise vajalikkust: tõenäosus, et Maad tabab inimkonda ohustav katastroof, läheneb ajas ühele. Me ei tea, millal see hetk saabub, seega on tark eeldada, et see juhtub pigem varem kui hiljem. See võib olla kliimasoojenemine või suur kivi kosmosest – võimalusi on palju. Igal juhul oleme me rumalad, kui panustame ainult ühele planeedile. Selliselt arutledes jõudis Musk järeldusele, et selleks, et halb õnn kõike tuksi ei keeraks, peab inimkond tsivilisatsioonist „backupi” tegema. Parim variant on koloniseerida Mars. See on aga kohutavalt kallis ja keeruline. Seega ehitab SpaceX maailma kõige odavamaid rakette ning sunnib konkurente arenema, et inimkonda Marsile viiv tehnoloogia siiski valmis saaks. Kasum investeeritakse sellesse, et kosmoseränne inimeste jaoks võimalikult odavaks muuta.

Sääraste eesmärkidega ettevõtlusesse on lihtne küüniliselt suhtuda. Inimestel on komme kahtlustada neid, kes oma suure missiooni täitmiseks palju vahendeid ja võimu koguvad. Maailmapäästmisretoorika viljelejaid süüdistatakse sagedasti selles, et tegu on vaid PR-looriga kasumiahnuse kohal, või et positiivne programm peidab enda taga piiritut võimujanu. Mõnikord on hirmudel ehk alust, kuid kas meil on häid kriteeriume, mille põhjal ettevõtjate siirust hinnata? Varjatud motiivide kahtlustus on sageli popkultuurist laenatud mõttemall, mille arukus on küsitav, kui kaalukausil on risk suurejoonelised algatused sootuks lämmatada. Küünilisest positsioonist vaieldes on väga raske globaalsetele probleemidele lahendust otsida. Alternatiivina võiksime ehk oodata komplekssete probleemide lahendamist riikidelt, kuid poliitilise süsteemi painete tõttu on suured, riskantsed ja pika perspektiiviga algatused sellest suunast üha ebatõenäolisemad. Selles ebamugavas olukorras on mõistetav, miks suur osa inimesi ambitsioonikaid ja karismaatilisi ettevõtjaid usaldada soovivad – nood astuvad vähemalt konkreetseid samme probleemide lahendamise suunas.

Elon Musk rääkimas Tesla elektriautost. Foto: Steve Jurvetson (CC BY 2.0)

Kuid siin tuleb mängu „aga”. Põhjus, miks Musk peaks huvitama inimesi, kes ei ole ettevõtjad ega insenerid. Püstitan võib-olla ebaõiglase stereotüübi, kuid ka tugeva sotsiaalse meelega leiutaja ei pruugi mõista, et tehnoloogia on väärtuselt neutraalne. Kuna ta lahendab diskreetset probleemi, ei pruugi ta teadvustada lahenduse laiemat mõju maailmale. Hullem veel, kui positiivsed tunded seoses leiutise loodetud mõjuga teda võimalike soovimatute tagajärgede suhtes sootuks pimestavad. Iga tehnoloogiat kasutavad lõppeks ikkagi inimesed, kes on emotsionaalsed, irratsionaalsed, veaaltid. Inimeste kätes võib iga tehnoloogia probleeme nii lahendada kui ka tekitada. Ükski leiutis ei lahenda iseenesest probleeme, mis tulenevad inimeste lühiajalisest otsusehorisondist, poliitilisest tahte(tuse)st, oskamatult loodud institutsioonidest jne. Tehnoloogiaid kasutame me oma puuduste kiuste. Ning kuigi Muskile säärast mõtlematust ehk keskmisest vähem süüks saaks panna, on ka tema vaid inimene, kes püüab lahendada suuri probleeme. Ajalugu õpetab, et suurte probleemide lahendused toovad endaga uusi väljakutseid. Nende kohta on inseneridel meile vähe öelda.

Inseneri pilk leiab probleemidele lahenduse füüsilise maailma kujundamise kaudu. Sotsiaal- ja humanitaarteadlased otsivad lahendusi inimeste mõttemaailmast. Globaalsete probleemide lahendamiseks on vaja mõlemat perspektiivi. SpaceXi eesmärk – Marsi koloniseerimine – on humanistlikus plaanis tõenäoliselt ainuõige samm. Seda võimaldavad tehnoloogiad on aga võimsad ja ohtlikud. Pole põhjust arvata, et mitmel planeedil eksisteeriv tsivilisatsioon ei too endaga kaasa ennenägematuid poliitilisi, õiguslikke ja sotsiaalseid peavalusid. Nende leevendamisel ei pruugi reaalteadustest aga abi olla. Elon Musk on siinkohal sümbol – eesmärk on õige, kuid lahendus ebatäiuslik. Humanitaar- ja sotsiaalteadlased teavad, et täpseid ja probleemideta lahendusi ei eksisteeri, kui süsteemis tegutseb inimene. Uued probleemid nõuavad lahendusi kultuuris, hariduses, psühholoogias jne – igas valdkonnas, kus uurimisobjektiks on inimene. Ülevoolav tehnoloogiline optimism peaks olema signaaliks nende valdkondade esindajatele – vaata siia, siit sünnivad inimkonna järgmised väljakutsed.

On mõttetu Muski jt püüdlusi parastavalt ulmeks või naiivsuseks nimetada. Ajalugu näitab, et kui insenerid ja ettevõtjad võtavad pähe, et vaja on mingi probleem lahendada, siis varem või hiljem nad seda ka teevad. Kõik ülejäänud inimesed peavad aga nende lahendustega päriselt elama. Me peame elama lennukite ja sõjadroonide, sotsiaalmeedia ja kübersõja, tuumaenergia ja aatompommiga. Neid ei saa kuidagi visionääride pähe tagasi toppida. Kõik olulised tehnoloogiad on ühiskonda nii positiivse kui ka negatiivse jälje vajutanud. Väga võimsa tehnoloogia puhul tuleks alustada lahenduste otsimist varem, sest hiljem võib juba hilja olla. Aatompommiga sai inimkond imenapilt oma leiutisel sabast kinni, enne kui lugu hapuks läks. Osooniaugud tekkisid meie rumalusest kemikaalide kasutamisel, järgides tinast torude ja asbestist seinte lollakat eeskuju. Kliimat soojendame tehnoloogia tõttu jätkuvalt edukalt – kas elektriautod suudavad hullema ära hoida? Kas jõuab lõpuks mõistus leiutistest ette?

Kes ja millal mõtleb sellele, milline on futuristliku kosmosetehnoloogia mõju ühiskonnale? Kas inimliik on valmis mitmel planeedil eksisteerima? Kas me suudame piirata seda võimaldava tehnoloogia kasutamist sõjanduses? Kas me suudame luua teisele planeedile jätkusuutliku ühiskonna? Kas me suudame end seni oma praegust elukeskkonda hävitamast hoida? Nendele küsimustele peavad vastama haridusteadlased, psühholoogid, sotsioloogid, politoloogid, filosoofid, disainerid, ajakirjanikud, kunstnikud jt, kes inimeste vaimset maailma kujundavad. Musk annab meile ette ajatelje – aastal 2070 elab Marsil miljon inimest. Usu või ära usu, selleks hetkeks peab inimest otseselt puudutav teadus tegema edusamme, mis meile ka sellistes tingimustes pika ea tagaksid. Elon Musk ei oota.

Tulevikus elamiseks tuleb vahetada perspektiivi, võtta tõsiselt neid, kes tulevikku rajavad. 19. ja 20. sajandi visionäär-leidurite töö võis näida tollal kui võlukunst. Kujutlege, et te pole kunagi näinud elektrit, helikopterit või liikuvat pilti. Kas kõik meie seast usuks nende võimalikkusesse enne nende nägemist? Marsil elamisega on natuke sama lugu. Musk näib tallavat rada, kus on käinud varem Wrightid, Tesla, Edison, Ford, Lumière’id jt. Ning kuigi Genka riimis oli Shakespeare’i kõrval Steve Jobs, ei saa ilusamat telefoni ja mugavamat sülerit siiski tsivilisatsiooni ajaloo kulminatsiooniks pidada. Visionääri tiitlit võiks omistada millegi mõjusama eest, nagu odav kosmoseränne, teiste planeetide koloniseerimine ja inimkonna kestvuse põlistamine seda on. Kuid selle tiitliga ei saa delegeerida mujale vastutust tsivilisatsiooni käekäigu eest. Elon Musk võib ajada õiget asja, kuid see vajab ka nende inimeste panust, kes tema tegemiste peale muidu silmi pööritaksid. Jälgi Teslat, SpaceXi ja Muski Twitteris ja mõtle kaasa, mis meist edasi saab.