Pühapäeval Tallinna Vabaduse väljakul toimunud „Sõbralik Eesti” oli meeleolukas muusika- ja toidupidu, kuhu tuli kohale mõni tuhat Eestis elavat inimest. Nende seas siin sündinud etnilised eestlased ja venelased, siia töö, kooli, armastuse või huvi pärast rännanud inimesed teistest riikidest ja mandritelt, ning need, kes ellujäämisinstinktist juhindudes sellesse maailma nurka on maabunud.

Foto: Aron Urb

Meeleolu oli nagu ühel koguperesimmanil. Muusika, mida on igale maitsele, vahel käivad tuntud näitlejad ja muud tegelased laval solidaarsusest ja teineteisest hoolimisest rääkimas. Vabaduse väljaku teises otsas on pikk toidutelkide rida: falafelid (oo kui head!), sushi, burritod, samosa, sõir, kapsarullid… Neid pakuvad rahvusköökide esindajad Jaapanist, Mehhikost, Eestist ja mujalt, kellest enamikul on Tallinnas oma kohvik. Ent ka Vao pagulaskeskuse elanikud, kes on täpselt selle sündmuse jaoks kohale tulnud ja suured pannid tulele pannud. Tundub, et sündmuse korraldajad teavad hästi, et armastus käib kõhu kaudu ja muusika sulatab südameid.

Ainus viide sellele, et võib-olla polegi tegu ühe iga-pühapäevase linnaplatsituruga, kuhu linnarahvas peredega kokku tuleb, et kaugema kandi naabritega veidi uudiseid vahetada ja üksteise köögimaiuseid maitsta, on Vabadusristi jalamile roninud paarteist inimest, käes nõukaaegse ilmega käekirjas kirjutatud sildid: „Kas sina oled valmis võtma enda koju ühe eksootilise orvu?”, „Nõuame rahvareferendumit” ja „Eesti kvoot on 0”. Sildid vastanduvad all rahva seas rinda pistetud värvilistele märkidele, millelt võib lugeda „Sõbralik Eesti”.

Põhjus, miks sõbraliku Eesti liikumine kokku on tulnud, on rassistlikud vägivallaaktid ning sõnavõtud mitte-valgete inimeste vastu Eestis, mida on viimasel ajal rohkelt kuulda olnud. Vahemere-äärsete riikide probleem üle piiri tulevate sõjapõgenikega Süüriast, Afganistanist, Ukrainast, Eritreast ja Sudaanist on pannud kohaliku rassismi aktiivselt pead tõstma. Kummalisel kombel ei seisne pagulasprobleem Eestis praegu mitte niivõrd üle piiri tulevates sõjapõgenikes, keda möödunud aastal maabus siia alla kolmesaja[1], ega Eestis asüüli taotlevates inimestes, keda oli veel poole vähem [2], vaid meie “pagulasprobleem” seisneb Eesti kohalikes, oma rahulikul kodumaal elavates inimestes.

On tekkinud tähenduslik nihe väidetava probleemikeskme ja sellest tuleneva reaktsiooni vahel. Paarsada mujalt pärit ja enamikust eestlastest erineva nahavärviga inimest aastas, kes paluvad siin riigis pelgupaika oma kodumaal toimuva sõja eest, ei tohiks tekitada probleemi riigis, mille administratiivne võimekus on nii kõrge nagu Eestis, e-riigis. Võrreldes näiteks Türgiga, paadipõgenike esimese randumisalaga, kes peab tegelema 1,7 miljoni põgenikuga [3], on siia jõudnud inimeste arv täielik köömes ja ei tohiks kedagi kulmugi kergitama panna. Tulgu või rohkem!

Ent kulmu kergitatakse. Räägitakse tuhandetest moslemitest, kes meie õuele tulevad ja käsivad kuidagi teistmoodi elama hakata, kardetakse Islamiriigi (ISISe) äärmuslasi ning need hirmud summutavad igasuguse empaatia, mis võõra ligimese vastu olla võiks. Seda enam, et kogu möödunud sajand Eestis käis põgenemiste või põgenemissoovi tähe all.

Vaatamata kõigele on Eesti üsna perifeerne väikeriik isegi Euroopa mõistes ning pole siia põhjust tulla ei tuhandetel moslemitel ega ISISe terroristidel, kelle võimumängudes me lihtsalt mingit rolli ei oma. Seda ei tasu karta. Praegu tekitavad enim hirmu vägivaldsed kohalikud, kelle jaoks pole liiast panna põlema kümnete süütute inimeste kodu. Siin on jõudnud vägivaldne võõraviha sellesse punkti, kus igaüks peab tundma vastutust oma rahu säilitamise eest oma kodumaal. Keegi neist inimestest, kes Vaos elavad, ega ka keegi neist mitte-valgetest tudengitest, kes Eesti ülikoolides õpivad või mujalt pärit inimestest, kes eestlasega abielus on või siin tööd teevad, ei kujuta meile ohtu. Ent osa neist vajab meie abi.

Kontserdi lõpuloo eel (mis oli Siiri Sisaski „Mis maa see on”) Vao köögi toidutelgi juures seistes märkasin väsinud isa, kes pingil istudes oma magavat tütart süles hoidis ja kurnatud näoga enda ette vaatas. Tumedad kulmud veidi tõstetud, püüdis kõhn mees tõmmut tütart tihkelt vastu ennast hoida. Lootsin, et neil on täna öösel kuhugi magama minna.

1. Uku Särekanno „Paadipõgenike Ultima Thule”, Diplomaatia august 2015. diplomaatia.ee
2. samas
3. samas

Fotod: Aron Urb