Pea nädal aega tagasi toimus Tallinnas esimese tõeliselt sügisese vihmasabina kiuste juba üheksandat korda Uue Maailma tänavafestival. Lisaks mõnusale kultuuriprogrammile ja meeldivale kogukonnatundele on üheks festivali tõmbenumbriks saanud kodukohvikud.

Foto: Helle Ly Tomberg

Koidu ja Luha tänavatele kerkis kohvikuid ja müügipunkte kui seeni pärast vihma ning ega maitsjatestki puudu olnud. Müüjaid oli staarblogijatest-superstaarikestest väikelasteni välja – kõigil suur soov oma koduseid saadusi ilusal päeval linnarahvale pakkuda. Igaüks oli välja tulnud oma võimetele vastava toiduga ning põnevat degusteeritavat jagus kõigile maitsetele.

Esimese peatusena pakkusid toredad naised Kelmiküla Kassijaamas Apla Kiisu rändkohvikus kassinimelisi toite. Nii võiski letil silmata „Pantriku pahandust”, „Lõhetätoveeringuga kassi”, „Miilu kooritud kiilusid” ja muud. Kirjandushuvilisena sai proovitud Stieg Larssonile viitavat lõhe-brokoli quiche’i, mis oli mõnusalt lihtne ja kodune. Toiduelamusele andis muidugi juurde taldrikul asunud pilt kass Nuksikust, kes lisaks sellele, et armastas inimesi käpaga pähe patsutada, otsis parajasti kodu. Loodame, et leidis ka.

Edasi viis tee koduni, mis otsis pannkookide abil uut omanikku. Kaire ja Krissu pannkoogikohvikus pakkusid punamütsilised neiud „Punamütsikese pannkooke”. Kook oli muidugi rammus ja korralik, iseasi muidugi, kas kõrval ruume tutvustav kinnisvaramaakler kõigile päris õiget kohvikuhõngu suutis tekitada.

Järgnesid kodujuustu baasil valmistatud nunnud koogikesed OTTist, mis kõigest halvast priid. Täpsemalt sai suhu pistetud pirni-kalvadose kook, mis oli tõesti õhuline ja kerge maiustus. Senine oli kõhu täitnud päris korralikult, nii et avastasin kerge hirmuga, et olen alles Koidu tänava alguses… Sellest hoolimata vapralt edasi sammudes viis tee Marimelli blogijate hoovikohvikusse, kus pakuti mulle vürtsikat Tom Kha suppi seentega – pärast äsjast vihmasabinat võttis toidu vürtsikus mõnusalt seest soojaks küll. Vastupidiselt sellele, olid Karriklubis maitstud erinevad karrid tiba liiga mahedad, kui maitsemeel vürtsidega sinapeal. Võõrapäraselt põnevat (ja sealjuures „nagu päris” tasemel) toitu sai pikal Koidu tänava teekonnal veel: Müürilille täika püsimüüjatelt indiapärast pakorat, kohvik MacKoidus Gruusiast pärit kolmejuustulist hatšapurit, Elujanus kosutavat falafel-wrap’i, Toidulaekas papadamikorvikest, Kalapalas mahedat kalapada ja 8.8-s paellat. Kõige meeldejäävama maitseelamuse jättis ilmselt Rebaseonu letist saadud mädarõika äkine, mille maitse veel pikalt päeva jäi saatma.

Mööda Koidu tänavat konnates oli end kohvik Kohaliku kõrvale K.ilu hoovikohvikusse sisse seadnud Kino Sõpruse telk – sama maja küljel asus trepp, mis viis teisele korrusele, kus sõbralik seltskond aknast linnarahvale viina ja kilu pakkus. Kodusel õuel sai algul pisikese neiu käest Kirjut Koera osta, hiljem suure meremeherõivais onu käest aga suitsulesta tartarkastme ja kartuliga, kus põnevaks lisandiks päikesekuivatatud tomat ja kõrvale mekkimiseks lõuatäis veini. Maitses kui aus suitsukala, selline nagu mõne saare pealt saaks ja naudiks.

Edasi kulges teekond maiustamise lainel: kohvikust Hooaeg sai imearmsat kohupiima-maasikakorvikest, millele järgnes isetehtud punase sõstra ning valge šokolaadi-laimi jäätis Päti Jätsist. Joni Joni Setu sukulaad oli mõnus fudge, mida edaspidisekski meelde jätta. Tänaval asunud kitse pilt juhatas aga AgroTurismi letini, kust võis leida kodusest kitsepiimast tehtud jogurtit ja jäätist. Kuid viimast sai Luha tänaval veelgi, mõnusalt jäise ja avokaadomaitselisena näiteks Jäätisevabrikust.

Foto: Helle Ly Tomberg

Edasi liikudes oli võimalik mekkida sadu erinevaid pirukaid, burgereid (lahtiseid ja kinniseid), leibu ja hummuseid. Nii et lõpuks jäigi kogu selle virvarri keskel silma-meelde koht, mis lubas lihtsaid ja ausaid lihapirukaid ja kus müüjad Uue Maailma kunagistest rohelisematest aegadest ja peenardest rääkisid. Jookidest sain päeva jooksul juua eri limonaade, smuutisid, kõikvõimalikku, mis tehtud rabarberist (limpsi, siidrit jne.), meekalja, külma ja kergelt limonaadilikku mõdu ja isegi angervaksasiirupit. Kõik muidugi pere, eelkõige vanaema retsepti järgi valmis tehtud.

Juba esimesest kohast alates saabus tõdemus, et palju olulisemad pakutud toidust olid inimesed, kes seda müüsid. Nii olidki food truck’idest palju mõnusamad Bake Away akendest pannkooke pakkuv paarike – noorukesed Lisl ja Reti, kes olid ilmselt terve eelmise päeva hoolikalt retseptides järge hoidnud, Ave-Mai oma nõgesesupiga (vajas pisut soola), kes suutis minuga rääkimise ajal teisele inimesele edukalt ratta maha müüa, Junkyard food service’i festivalimelu kommenteerivad tüübid ja kõik teised ka. Tore oli isegi, et kodukohvikuga oli esindatud neid, keda toiduga ei oskaks seostadagi – näiteks Chihuahua Sõprade Liit, kelle toiduvalikust (krõpsud dipiga) vahest olulisemgi oli võimalus päris koerakesi paitada.

Vaatamata sellele, et Uue Maailma päevad iga aasta üha suurenevad ja kogukond kasvab, on inimesed ise ikka samasugused ja rõõmu täis, kui külalistele midagi kodus vaaritatut saab pakkuda. Kuna festival on aga nii korralikud mõõtmed omandanud, siis tasub abiks kaasa võtta vähemalt kaks-kolm sõpra, et midagi vahvat ja söömisväärset hamba alla pistmata ei jääks.

Fotod: Helle Ly Tomberg