Globaalse muusikatööstuse lokaalsest olemusest rääkisid maailma ühe suurima indie-plaadifirma Beggars Group asepresidendi Rob Gruschkega Kristina Seimann ja Christopher Lilleorg.

Rob Gruschke. Foto: erakogu

Rob Gruschke on indie-plaadifirmades töötanud pea 25 aastat, alates esimesest tööpäevast pärast majanduskooli lõpetamist. Talent vajab head tagatuba nagu iga globaalne staar vajab koduturgu, võtab ta kokku oma pika kogemuse rahvusvahelises muusikaäris. Uhkusega räägib ta meile Adele’i leidmise ja riik riigi kaupa üleilmseks staariks küpsemise eduloo. Ning ei väsi imestamast, kuidas end e-riigina esitleva Eesti poliitikud ei suuda tänini korraldada muusikute autoritasude kogumist digi- ja nutiseadmetelt.

Beggars Group keskendub sõltumatutele muusikutele ja fonogrammitootjatele. Kas sa mäletad, kes oli esimene staar, keda sa ise promosid ja kuidas see tagantjärgi vaadates välja kukkus?

Esimene album oli minu jaoks Tindersticksi oma. Nad on väga toredad inimesed ja kui sinuga tore ollakse, oled valmis ka nende jaoks rohkem tööd tegema. Olin äsja plaadifirmas ametit vahetanud ning finantsjuhtimise poolelt artistide promotsiooni peale üle läinud. Tagasi vaadates tean, et tegin asju ka valesti: rääkisin valede inimestega, vähemalt alguses. Lõppude lõpuks andis see bändile võimaluse saada intervjuud ajakirjanikega, kes muidu ei olekski neid kunagi intervjuule kutsunud. Kokkuvõttes võis see ka aidata neil rohkem kuulajaid saada.

Keda pead suurimaks artistiks, kelle oled orbiidile lennutanud?

Suurim artist, kellega ma koostööd olen teinud, on Adele. Tema on kindlasti staar. Esimene koostöö temaga oli debüütplaadi „19” väljalaskmisel. Adele tuli kohale, tegi kõik meie poolt planeeritud intervjuud ning kõik muu, mida palusime. Aastate pärast, kui ta staarina kasvas, ei olnud tal enam soovi kõiki neid asju kaasa teha, milleks tal oli ka õigus. Tal on mõttekam anda 20 intervjuu asemel üks ja maailm teab, et uus plaat on väljas. Täpselt nii mu töö toimibki.

Kirjelda palun andeka muusiku staariks kasvamise protsessi oma kogemusest?

See on raske töö: alguses mängid väikestel üritustel, saad natuke palka ning teed kõike, mida teised tahavad. Aga ikkagi, kuldreeglit staariks saamisele ei ole, sest muidu suudaksid seda kõik. Ma olen ka veendunud, et kõik hitid ei saa hittideks, mida nad vääriksid. Adele’i karjääri oleks saanud rikkuda vaid selle alguses. Tema puhul oli väga õige otsus anda talle parajalt aega esimese albumi tegemiseks. Plaatide „19” ja „21” vahel oli 4 aastat ning kolmas album tuli kolm aastat pärast teist. Tavaliselt ei anna plaadifirmad, eriti suuremad, artistidele kasvamiseks ja oma stiili välja arenemiseks piisavalt aega. On kokkulepe, et iga aasta tuleb uus väljalase. Kui seda ei juhtu, küsitakse „Kuhu album jäi?”. Seetõttu saab tihti vähem tulemusi, sest loomeinimestele peaks andma rohkem aega ja võimalusi teha seda, mida nad tõesti tahavad, mis nende seest tuleb. Muusika on emotsioon ja ma arvan, et see ka tugevdab emotsioone: kui sa oled rõõmus, teeb rõõmus muusika sind veel rõõmsamaks ning kui sa oled kurb, siis vastupidi. Aga millest ma rääkisingi? Kuidas saada staariks?

Staariks saamisel reegleid ei ole.

Reegleid ei ole, täpselt. Vahepeal peab lihtsalt laskma lahti, et asi areneks vaikselt, iseenesest ning ei tasu sihtida liiga paljusid riike korraga, tuleb keskenduda ühele. Kui tahad saada oma riigis staariks, peab nägema vaeva terves riigis. Kui tahad olla rahvusvaheline staar, peab keskenduma 1-2 riigile korraga ja üritama sealt kasvada. See on nagu õliplekk, mis valgub laiali. Pole kuldreegleid, vahepeal peab lihtsalt vedama.

Kas see tähendab, et talendil on vaja koduturgu, et saada globaalseks staariks?

Adele’iga oli esimese albumi väljalaskekuupäev pandud 2008. aasta novembrisse ja järsku hakkas asi UKs edenema. „Chasing Pavements” oli albumi esisingel, millel läks väga hästi, albumi eelmüük hakkas väga kiiresti tõusma. Teistes riikides võtab see vahel kauem, et lugu jõuaks raadiosse. Kui sa neile UKs loo viid, hakkavad nad seda järgmine nädal mängima. Hispaanias ja Itaalias on asjad teisiti. Kui Suurbritannias on lugu juba hitt, pole nemad seda jõudnud veel kuulatagi. Ajagraafik võib niimoodi venida 3-4 nädalat.

Adele’i esisinglist rääkides olimegi olukorras, kus UK hakkas juba albumit välja laskma, ülejäänud Euroopa pidi aga ootama. Mul oli aga Hollandis Adele’i jaoks esinemine populaarses telesaates planeeritud juba päev pärast albumi välja laskmist ning õnneks lubasid nad pärast pikka vaidlust mul Hollandis albumi välja anda kuu aega enne ülejäänud Euroopat. Oli väga tähtis, et me teeks seda samaaegselt telesaatega. „Chasing Pavementsi” hakati Hollandi raadiotes palju laskma ning pärast seda telesaadet tekkis buum.

Loomeinimestele peaks andma rohkem aega ja võimalusi teha seda, mida nad tõesti tahavad, mis nende seest tuleb.

Kuidas talent ikkagi ära tunda?

Näiteks Adele avastati hoopis baaris, kus ta mängis viie inimesega publikule. XL oli sõlmimas plaadilepingut Jack Peñatega, kes pärast lepingu sõlmimist ütles: „Teate, kes minust veel parem laulja on? Te peate seda tüdrukut nägema.” Adele’il oli vaid kaks või kolm lugu, ta oli 16 või 17 sellel ajal. Edasist te teate.

Kui minna tagasi aega, kui sa muusikaäris alustasid, siis mis on muutunud? Kui palju on digimaailm muutnud muusikatööstust ja sinu tööd?

Jah, palju ning mõnes mõttes mitte midagi: me otsime talente, keda me sooviks salvestada ja aitame neil välja tulla. Protsessi tüvi on jäänud täpselt samaks, muutunud on vahendid. Muusikatööstus on saanud sillutamata teest maanteeks ja muutub tulevikus veel superkiirteeks. Digitaalajastu alguses langes muusika müük ning pärast Spotify, Deezeri ja Apple Musicu tulemist on muusikatööstus jälle tõusmas. Tulu nendest platvormidest on suurenenud ning see tõuseb pidevalt.

Sa oled terve elu aidanud erinevaid muusikuid edetabelitesse saada ja loomeinimestel nende töö eest autoritasud üle ilma kokku koguda. Osaled erinevate riikide esitajate- ja fonogrammitootjate ühingutes, et seista autoriõiguste ja õiglaste tasude eest. Kuidas sa tutvustaksid oma tööd näiteks oma vanaemale?

Mu esimene küsimus inimestele on alati, kas nad teavad, mis on autoriühingud. Mõned vastavad jah, mõned ei. Kui nad vastavad ei, siis ma jätkan, et on inimesed, kes mõtlevad muusikapala välja ja kirjutavad selle üles – nemad saavad oma töö eest palka ainult läbi autoriühingute.

Siis on veel hulk inimesi, kes teevad sellest loost loo, mida sa päriselt kuulata saad, sest loo kirjutamine on vaid idee – see pole veel päriselt olemas. Need on pillimehed, esitajad ja plaadifirmad. Loo teostamine on kokku loomeprotsess, töö, mille eest peab palka saama. Mina kogun plaadifirma esindajana meie osa rahast selle salvestuse valmistamise eest igal pool, kus autoriõigused kehtivad.

Rob Gruschke. Foto: Simon Donder

Täna tegeled sa globaalse muusikamaailmaga, aga saan aru, et oled ka ise liikunud sinna n-ö riik riigi haaval, alustades koduturult Hollandis.

Alustasin asendustöötajana, kui lõpetasin õppimise Groningeni ülikooli majandusteaduskonnas. Otsisin tööd ning võtsin ühendust asendustöö agentuuridega. Esimene töö oli väiksemas plaadifirmas Hollandis. Siis läksin juba V2 Recordsisse (samuti üks suuremaid sõltumatuid plaadifirmasid – toim.). Kui oled muusikatööstuses, on alati viis sinna jäämiseks, kui sa just ei taha sealt väga välja saada. Kuid mina tahtsin väga jääda: liikusin ühelt töölt teisele ja järjest rahvusvahelisemaks. Firma, kus töötasin, hakkas plaate edasi müüma Beggars Groupile Belgias. Beggars vajas kedagi, kes juhiks firmat belglaste jaoks ning jäingi seda tegema. Ühel hetkel tekkis mul küsimus, kas rohkemat ei olegi teha? Kui lõpetad sama artisti kolmanda või neljanda albumi promomise, siis tead, millised ajakirjanikud sind intervjueerivad ja kes mitte. Tead, kuidas promomine käib. See muutus veidike igavaks, mistõttu hakkasin ringi vaatama ja pakkusin, et teeksin grupile publitseerimist. Nad võtsid mõtlemisaega ja aasta pärast küsisid, kas ma tahan tegeleda grupi jaoks autoriõigustega. Meil ei olnud ühtegi inimest, kes neid üle ilma koguks, v.a. kohalikult mõnedes riikides. Meil ei olnud kedagi, kes uuriks reegleid ja detaile, ning samuti oli teisi riike, kus me veel seda ei teinud. Ütlesin, et uurin asja ja seitse aastat tagasi hakkasin oma praegust tööd tegema.

Kas saaksid kirjeldada protsessi, kuidas tuua rahvusvaheliste artistide teenitud tasud üle ilma koju? On see lihtne?

Mõnedes riikides oli see väga lihtne. Näiteks Hong Kong ei olnud kunagi raskete liikmeks saamiste nimekirjas, sest neil oli nii lihtne registreerimise protsess: saadad lihtsalt täidetud vormi ja järsku hakkab sealt raha tulema. Ja päris korralik raha samuti, kohast kust ma seda eriti ei oodanud. Samas üritasin saada 3-4 aastat liikmeks Slovakkias: saadad meili, ei saa mingit vastust, unustad selle ära ja siis pool aastat hiljem märkad, et see on endiselt sul tööde nimekirjas. Saadad uue kirja, ei saa vastust. Lõpuks oli mul võimalus kohtuda Slovakkia autoriühingu juhatajaga isiklikult, kes meid liikmeks tegi. Isiklik kontakt mõjub.

Mis on olnud kõige mõjuvam argument, et kokkuleppele saada?

Ma nimetan artiste, kelle eest seisame. Neid nad tunnevad. Nii tuleb ka arusaamine, et muusika on artistide töö ja kui seda muusikat kasutatakse, siis peab tasuma tehtud töö eest ka neile, kes selle muusikapala on välja mõelnud, sisse mänginud ja fonogrammi tootnud. Nii tekib arusaamine, et kui nad läbi kogumisühingute (autoriühingud, esitajate- ja fonogrammitootjate ühingud erinevates riikides, kelle liikmed on autorid, muusikud ja fonogrammitootjad – toim.) loomeinimestele ei tasu, ei maksa nad tegelikult kellelegi või maksavad valele inimesele. Kogumisühingute eesmärk on saada nii palju raha sisse kui võimalik muusika pealt, mida on kasutatud ning maksta seda välja nii palju ja korrektselt kui võimalik, nii saavad muusika tegijad ja loomeinimesed oma töö eest tasu.

Nad näevad, et teie esindada on palju tuntud nimesid.

Täpselt. Kui sa alustuseks nimetad Adele’i, siis kõik tunnevad teda. Aga meil on veel Radiohead, Queens of the Stone Age ja The White Stripes – see nimekiri on peaaegu lõputu. Artistide kataloogi võlu, millega ma töötan, on see, et see on küll suur, kuid mitte hiiglaslik nagu väga suurtel plaadifirmadel. Meil on umbes 20 000-25 000 unikaalset lindistust, suur osa neist albumilindistused, mida varem üldse raadios ei mängitud, kuid mida nüüd mängitakse Spotifys. Plaadifirmad annavad raadiojaamale oma albumitelt parimad lood. Raadios mängitavate lugude nimekiri varieerub 500-1000 unikaalse loo vahel. Enamus riikides on lugusid isegi vähem.

Kas autoritasudest maksmisest kõrvalehiilimisi on palju ja kas internetiajastu soosib seda või vastupidi?

Jah. Rääkides kõrvale hiilimisest, on digitaalajastul võimalusi mitte maksmiseks veel lihtsam leida. Enne digitaalajastut anti välja palju muusikat, nüüd veel rohkem, sest see on palju lihtsam. Plaadifirmat ei ole selleks vaja.

Igal riigil on oma kultuuriline taust: kuidas nad muusikasse suhtuvad, kuidas nad muusikat kuulavad, kuidas nad seda kasutavad, kuidas inimestele lähenevad.

Milleks on üldse plaadifirmat internetiajastul tarvis?

Minu arvates on see tänapäeval päris hea küsimus. Kui ambitsioon ulatub kaugemale ja sind ei huvita tegelemine muusika ärilise osaga, kui sa oled vaid meelelahutaja, siis valid sa plaadifirma ja tee on selge. Kui sa tahad olla täiesti iseseisev ja kõike ise teha, on see samuti võimalik. Alustades on palju kulusid, peab minema stuudiosse lindistama. Kuigi see on samuti digitaalajastul palju odavamaks läinud. On väga lihtne oma lugu Spotifysse või Youtube’i üles panna, aga sa pead turuga tuttav olema, pead teadma, mida teed.

Kui tegutsed võrdlemisi väikeses riigis, siis ilmselt tead, kuidas muusika sinu riigis toimib. Kui oled riigis nagu Saksamaa või UK, siis võib-olla sa tunned oma kohalikku muusikaskeenet, kuid mujal riigis toimib kõik juba teisiti. Igal riigil on oma kultuuriline taust: kuidas nad muusikasse suhtuvad, kuidas nad muusikat kuulavad, kuidas nad seda kasutavad, kuidas inimestele lähenevad. See on riikide vahel nii erinev, et peaaegu alati on vaja kohalikke inimesi, kes plaadi kallal töötaksid. Kõike iseseisvalt teha on raske siis, kui tahad oma koduriigist väljaspool läbi lüüa.

Rääkides muusikategemisest digitaalajastul, siis on meil Eestis suur probleem nn. isiklikuks tarbeks kopeerimise tasuga. Ühena vähestest Euroopa Liidu liikmesriikidest pole Eesti valitsused suutnud tänini korraldada tasude kogumist isiklikuks kasutuseks olevatelt kaasaegsetelt salvestusseadmetelt ja -kandjatelt, kuigi autoriõiguse seadus seda nõuab.

See teebki asja üllatavaks, et Eesti maine on justkui e-riik. Aga jah, olen teie probleemist palju kuulnud. See on veider, ma ei saa sellest aru. Kuidas ei märka poliitikud, et on tekkinud uued seadmed ning mitte keegi ei kasuta kopeerimiseks enam tühje CD-plaate? See on pea liiva alla peitmine. Oi, see teeks mind ebapopulaarseks, kui ma pean valitsuse kaudu telefoni 5 eurot kallimaks tegema, ma ei tee seda. Mida saab teha? Kui poliitikud ei kuula, peab neile edasi peale käima.

Kuid lõpuks peavad kaks poolt ühel hetkel kokku tulema ning jõudma koostööni. Nii käib see täna näiteks Hollandis. Nutiseadmete maaletoojad, tehnoloogiaettevõtted ning kultuuri ja loometööstus: kunstnikud, muusikud, filmikunstnikud. Nad peavad koos arutama ja mõtlema välja ühise seisukoha. Ühine seisukoht, millised peaksid olema hüvituse viisid ja määrad, antakse valitsusele, valitsus võtab need vastu ja teeb ametlikuks, kui tarvis.

Holland on loomemajanduse ja tehnoloogia sünergia loomisel omamoodi lipulaevaks ja eeskujuks ka Eestile.

Ma arvan, et Saksamaa on veel rohkemgi lipulaevaks. Ja eeskujusid on veel. Kuid ka nemad peavad saama raha tihti läbi kohtuasjade. Määrad on küll olemas, kuid suurkontsernid nagu Apple ja Samsung ei taha maksta ehk toimuvad pidevad kohtuprotsessid. Eelmisel ja üleeelmisel aastal pidid nad väga palju tasuma nutitelefonide ja tahvelarvutite eest, sest nad aina keeldusid maksmast, kuid olid lõpuks sunnitud tunnistama loomeinimeste õiguseid. Lõpuks pidid nad maksma 7-8 aasta eest tagantjärgi. Kui ma ostan Hollandis iPhone’i, saan ma arve koos iPhone’i hinnaga ka isiklikuks tarbeks kopeerimise hüvitisega, mis läheb muusikutele. Raha, mis läheb autoritele ja muusikutele sisuloome eest interneti- ja digikeskkonnas, on vägagi kontrollitav. On autoriühing, mis maksab muusikutele tasu nende töö eest ja laekunud autoritasude eest. Ma loodan, et te saate sellise süsteemi käima ka Eestis.